Areng puudub siiani... olen viimase kolme nädala jooksul hoidnud ennast Sauelt nii kaugel kui võimalik, külastanud ja tegelenud Bonaga väga vähesel määral. Ainuüksi juba eelmisel nädalal (8.-14. aprillil) ei käinud ma tallis kordagi, mõtlesin Maritile haleda vabanduse välja, et olin haige... Siinkohal mainiks vaid üht sõna - karma. Jah, sel nädalal jäin aga tegelikult ka haigeks - palavik, kurguvalu ja jube nohu. Tunnen ennast ülihalvasti, ilmselt mõjub mulle mind ümbritsev keskkond, ent edaspidi, kui ma soovin kuhugi jõuda, pean sellest lahti ütlema, sest sel viisil edasi jätkata ei saa!
Andsin mõnda aega tagasi Maritile teada, et Bona jääb mulle arvatavasti liiga raskeks hobuseks. Ta pakkus välja variandi proovida enda teist, takistussõidusuunalist hobust, kui viirus lõpuks taandub ehk siis umbes mais.
Esmaspäeval oli ka Eva Bonaga sõitnud. Oli andnud mõista, et jah, ta on keeruline hobune ning kui teda kiiremas korras enda tahtele toimima ei saa, siis võib vaid lootma jäädagi, et sellest loomast kunagi normaalne ratsahobune saab.
Vähemalt on ka üks positiivne uudis! Marit rääkis, et kui viirus on taandunud, organiseerib ta mingisuguse koolisõidusadula, sest praegune Jacsoni hüppesadul on isegi talle suur, mida siis veel minust rääkida.
Sincerely yours,
Grete
