Ever Forthright - Lost In Our Escape
Tore näha, et mu blogi elab edasi, kuigi ma ise siia enam midagi ei kirjuta.
Bona läks suvepuhkusele, mis tähendab mulle kahte vaba kuud. Sügisest tuleb ta tagasi... või noh... eks me näe. Nagu ma Katrinilt kuulsin, siis Marit sooviks ka ise parema meelega oma pisema mära tuua, kellel võõrutati talvel varss ära. Ma mäletan Nonsensi vaid nii palju, et ta pidi hea hüppega olema ja vastavast suguvõsast pärit olema. Kui ma teda eelmise aasta oktoobris proovisin, oli ta suust väga pehme ja eest järeleandlik. Liikumise koha pealt ei oska enam sõna võtta, kas ta sobiks koolisõitu või mitte, meenub vaid ülimõnus galopp. Halb osa selle juures on aga see, et ta pidi väidetavalt olema suur energiapomm, mis tähendab iga päev vähemalt mingitki liigutamist. Jutu mõte seisneb selles, et ma ei tea, kui kiire aasta mul nüüd üheteistkümnendas klassis tuleb, iseenesest sooviksin väga temaga midagi saavutada. Sest nagu näha, siis Bonaga saavutab 8 kuuga selle, mille iga teise hobusega mõne kuuga.
Ühesõnaga jääb blogi nüüd kuni septembrini tühjaks, las ta elab oma elu siin edasi. Kui ma aeg-ajalt bloggerit külastan ja teiste blogisid lugemas käin, siis näen, et inimesed siiski tunnevad mu blogi vastu huvi... või on lihtsalt kuidagi siia ära eksinud.
Sincerely yours,
Grete
