A little update

Vaheaja esimesel päeval ehk 15. märtsil juhtus kohe üks natuke tõsisem õnnetus. Nimelt olin õhtul maneežis trenni tegemas. Peale 45 minutit ratsutamist otsustasin lõpetada, kuid hobune oli sel päeval kohe kuidagi eriti tujukas ja kehv, seega see lõpetamine muudkui venis ja venis. Mingi hetk jõudsin otsusele, et teen ühe skeemis oleva harjutuse laitmatult ära ning ei kiusa enam mära, kuid sel momendil hakkas Nonsens just vastupidiselt mulle vastu. Pigistasin säärtega edasi ning kui nägin, et see ei mõjunud, tegin mõned järjestikused märguanded kannaga, mille peale hobune aga küünlasse tõusis. Ta oli mul terve trenn selliseid ähvardavaid liigutusi teinud ja natuke enda esijalgu kergitanud, kuid täies ulatuses tõusis ta kahele tagumisele jalale alles sel hetkel. Kuna mul pole kunagi ükski hobune sõites küünalt teinud, ei osanud ma piisavalt kiiresti reageerida (näiteks kaelast kinni haarata) ega üleüldse seal sadulas istuda. Tundsin, et jäin ennast totaalselt ratsmetest kinni hoidma ja hobust suust tirima ning kuna mul oli selles trennis veel libisev ka peal, siis kaotas hobune tasakaalu ja tõmbas ennast üle selja. Kuna mina olin seal nii lahti kui veel olla sai, siis libisesin loomulikult esimesena üle selja maha, kuid murdsekund hiljem tundsin enda peale langevat mitmesaja kilost massi. Hobune pääses vigastusteta ning olnud püsti saanud, kappas kohe teise hobuse juurde. Mina aga jäin agoonias maha vähkrema. Parem säär tõmbas krampi... kui see lõpuks leevendust leidis, algas kohe terav valu seljas ja peas.
Helen, kes parasjagu oli oma hobusega maneeži tulnud, helistas Katsile, kes omakorda kutsus kiirabi järgi. Aega läks aga asja sai. Umbkaudu 20 minuti pärast olid parameedikud kohal. Kohe paigaldati kanüül (mille sisenemiskoht on mul endiselt parema käe veeni peal alles), mõõdeti vererõhk ja tehti kõik vajalikud toimetused. Valu, mida mu selg pidi taluma, oli muidugi meeletu ning ega 20 minutit kõva puidust pingi peal riietusruumis lamamist asja paremaks ei teinud. Ühesõnaga õhtu lõppes mul Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuse EMO-s. Sauelt hakkas brigaad minuga sõitma umbes 19:45 (?) ning koju sain alles 00:45.

Tegelik postituse mõte seisneb aga selles, et lolli peaga läksin juba 19., 20. ja 22. märtsil ratsutama, hoolimata mu selja püüdlustest mind veenda, et ma pole siiski terve. Ei tea, kas nüüd omad vitsad peksavad või oleks see järelmõju koormusetagi nii kaua kestnud, igatahes on siiani peavalud ja seljavalu igapäevane mure. Tuleval neljapäeval lähen taaskord perearsti juurde kontrolli, eks siis selgub täpsemalt, kas ikka tasapisi paranen või on mul midagi tõsisemat viga. Hobust nägin viimati 23. märtsil ehk tuleval pühapäeval möödub sellest juba 3 nädalat. Enne õnnetust oli plaan minna Kurtna võistlustele, kuid see jäi ilmselgelt ära. Nüüd aprilli lõpus tuleb küll uus, aga A skeemis puudub see kord avatud klass, mistõttu on järgmiste võistluste plaan täiesti lahtine.
Ma loodan, et neljapäeval selgub, et siiski koos kinesioteibiga on trenni tegemine lubatud, sest ma igatsen seda sigatsevat mära juba nii palju. Lisan siia ka ühe värskema - ning ka ühe udusema - pildi meist (mis pole tegelikult nii värske midagi, arvestades, et see on tehtud juba 3. jaanuaril).

Sincerely yours,
Grete