Keep two eyes on that intangible finish line

 Vabandan, et pole mõnda aega oma tegemistest kirjutanud, ent ma ei näe mõtet kanda ette, kui mitu minutit ma Bonat kordel ühele kui teisele poole jooksutasin. Hea on aga see, et hobune paraneb vaikselt, samas mingit lahendust pole senini veel välja mõelnud. Vahepeal katsetasime üht ideed, kuid see ei sobinud. Pühapäeval pidime Katrini proovima veel üht mõttevälgatust, mis loodetavasti toimib.
Kasemäe on kuidagi tühjaks jäänud. Kaisa ja Classic lahkusid Kurtna lähedal asuvasse Kreglenisse, Kaia ja Siimu hobune Zandro Hollandisse, Karin ja Lemps Väänasse ning Diana ja Volteris Toominga talli. Kevade lõpul lahkuvad ka kõik Grete hobused Eestimaalt, seega ilmselt Eva lahkub. Pool talli jääb nii tühjaks. Üsna tühi tunne on nüüd, kui ainukesed inimesed, kes veel tallis ringi liiguvad on Doris, Eva, Helen, Elisabeth ja Leena.
Lasin täna Bona vabalt maneeži, kuid kuna üsna pea hakati hobuseid sisse tooma ning tal süttib mingi hulluse lambike peas põlema, võtsin ta ühe pika-pika jalutusnööri otsa ja karglesime niisama ringi. Pärast maha jalutades õpetasin talle natuke elementaarseid käsklusi, mida ta tavaliselt üritab nii palju eirata kui võimalik, seevastu täna aga sai veidikese harjutamise peale ilusti aru. Ilmselt tuleks edaspidigi päitsetega käekõrval tegelemist harjutada, kuna pärast seda oli ta boksis nii vaga. Tavapäraselt lendab ta kohe heina sisse ning hakkab seda nosima, ent täna seisis üsna liikumatult nurgas seni, kuni tekke vahetasin. Sellistel hetkedel muutub Bona aina armsamaks, hoolimata, et mõnel päeval soovib ta minust hakkliha teha, pressides mind boksi seina ja enda vahele või tõmmates koplist tuues käest ära. Seda viimast tegevust harrastas ta esmakordselt neljapäeval - Katrin tuli maja tagant välja, kuid enne vaattevälja ilmumist, rääkis ta hobusega, viimane aga ehmatas sellest hoolimata ning kõige oma jõuga lehvis minema. Kahjuks oli mul see pikk jalutusnöör kuidagi halvasti käes, et see jäi korraks kinni. Jalutades hobusele järele, libistasin kinda ära, sest käsi oli nii valus ning keskmine näpp lausa tundetu. Käeselg oli otsekoheselt turse läinud ning sinakaks tõmbunud, kartsin, et kolmandalt sõrmelt koorub küüs maha, kuid seda õnneks ei juhtunud. Kätte andis Bona õnneks ilusti. Praeguseks on aga olukord selline, et vahejuhtumit poleks nagu juhtunudki, sest jäse on nii hästi paranenud.

Pildike 27. veebruarist talli minnes.

Kuna garderoobi pandi paar päeva tagasi peegel üles, oli mul täna vaja veidi ilutseda.

Sincerely yours,
Grete