...

Ilmselgelt ei soovi saatus, et mul otsustamine kergelt läheks.
Oleme viimased päevad Riinaga läbirääkimisi pidanud. Ta pakkus mulle algselt 100€ eest kuus käia, kuid kui andsin mõista, et see aasta jääb soovitud summa liiga kõrgeks, langetas ta hinda, öeldes, et tal nii kui nii pole kedagi kindlat seni leitud. Jah, see summa on ligi poole võrra väiksem, kui võtta arvesse Adeele juures käimiseks kuluv transpordi raha.

Vabandused, aga hetkel on ülipingeline, kiire ja raske periood, sest neljapäeval on eriala eksam. Ilmselgelt suutis stress mind kuidagi moodi murda ka, sest hetkel istun siin pool ekraani palavikuga, ning tunnen, kuidas kõik mu liigesed ja lihased valust karjuvad. Seega pikka teksti siia ei postita ning lähen puhkan selle asemel.
Samuti muudan lähiajal blogi kujundust ka, sest praegu on see kuidagi nii hall ja tühi.

Nägöš!

Sincerely yours,
Grete

Doubts strike again...

Jah, nagu pealkiri ütleb, hakkab pihta uuesti kõhkluste periood. Just pool tundi tagasi juhtunu võimendab seda veelgi.

Aga enne veel - Eskadroni New Generation kataloog on väljas, alates juunist on tooted Calevos müügil, seega KIIRUSTAGE!! Et näha kataloogi, klikka siia!

Täna hommikul tõustes, selle asemel, et eesti keele järelproovieksamile keskenduda, mõtlesin, et võiks Riinaga rääkida üle pika aja. Küsida, kuidas tal ja Seebul läheb. Muidugi suutsin selle päeva jooksul ära unustada, kuid nagu oleks minu mõtteid loetud, alustas tema vestlust. Rääkisime maast ja ilmast, kuid kardetud hetk jõudis siiski kätte. Mulle pakuti Chebat suveks sõita. Riina põhjendas ka, et kuna tal endal pole aega tegeleda, siis prooviks äkki teise katsena uuesti. Lubasin muidugi järele mõelda, aga ausalt öeldes oleks minust ju äärmiselt ebaviisakas Estrile ära öelda, sest meie jutud on juba lepingu täitmiseni jõudnud ning nüüd viimasel hetkel alt hüpata... kas poleks mitte kohatu? Samas on Hüüru 100x parema asukohaga + see tähendaks, et transpordi peale ei kuluks üldse raha, sest sinna väntaksin ma rattal, samas Kernusse on juba üks ots minimaalselt 2€. Kui nüüd teha ilus arvutus, et ma käiksin 3x nädalas sõitmas maksimaalse pileti hinnaga ehk 2.50 eurot, kuid sooviks siiski tagasi Tallinnasse ka maabuda, samas võttes arvesse, et kuus on keskmiselt 4 ja pool nädalat, siis voilaa... 2.5 x 2 x 3 x 4.5 = 67.5 (eurot). See on isegi kallim, kui rendi hind ise.
Aaaahh, ma ei tea, no tõesti. Liiga palju vasturääkivusi mõlema variandi kohta.

Leidsin ühe ilusa pildi fotoalbumist Adeelest, inimeselt, kes ta ratsastas.
Lubasin, et riputan selle enda toa seinale üles, et suve lõppeesmärk pidevalt silme ees ripuks.

Sincerely yours,
Grete

Help!

Kas keegi oskaks mind aidata, kus selliseid kääre müüakse, et hobusel lakka või sõrgatsitutte kärpida?
Ma mõtlen just tömbi otsaga, et loomale mitte viga teha, kui ta peaks rahutuks muutuma.

Sincerely yours,
Grete

Eternity is seemingly and endless waiting - lost in forever.

Ma ei oska ennast sõnades väljendada, kuid üritan siiski.

Täna terve päev lihtsalt mõtlesin Adeelele.
Juhtusin eile Estri ja Stiina juttu pealt kuulama, kus nad rääkisid, et rentijaid on raske leida, sest kui lõppude lõpuks läheb asi tegudeni, ei ilmuta kohale või käidakse ainult ühe korra proovimas, hiljem kontakti mitte võttes. Kummitama jäi just viimane mõte, sest ma ei oska otsustada. Tegelikult juba tean vastust, kuid siiski kahtlen. Kardan, et me ei klapi, ei toimu arengut või mida veel, samas tundub, et tegelikult on otsus juba minu eest langetatud ning seda ka kahest erinevast aspektist lähtuna.
Esiteks just see eelnevalt väljatoodud mõte. Ma olen pandud sundpostitsiooni, justkui käinud nüüd proovimas, on minu kohustus hakata automaatselt rentima. Ma lootsin ratsutada juba valmis hobusega, kellega saan arendada vaid ennast, kuid tuleb välja, et ka hobust. Taaskord mainin, et mul on nii suured ootused kõige suhtes, kuid ma ei saa sinna midagi parata, olen kord juba selline unistaja ja lootja tüüpi. Aga jällegi tagasi mõeldes, saan ma niivõrd suure kogemuse võrra rikkamaks ja seda tugevamaks võib side meie vahel muutuda. Tegelikult puges ta juba sellest esimesest kohtumisest mulle südamesse, samuti on see koht nii ideaalne. On olemas ka võimalus, et satun suve jooksul teiste sealsete hobuste selga.
Teisest aspektist vaatavad vastu kulutused. Okei, ma tean, et peaksin maksma rendi eest enda rahaga, aga see-eest saaksin käia 3x nädalas ratsutamas, ning olgem ausad, ma ei plaani tervet suve tallis veeta, seega selline variant sobiks väga hästi. Teisalt Niiväljale maksaks ema abonemendi eest 135€, mida kuluks 3. kuu peale tervelt kaks tükki, kui ma käiksin kahel päeval nädalas seal. Ning isegi see oleks kaheldav, sest ega ta väga ei taha ratsutamise peale raha raisata. Võttes nüüd arvesse, et mul endal on kogutud nii palju raha, et KINDLALT käia rendihobusega kolmel päeval nädalas sõitmas, makstes ligi kolm korda vähem, ning selle, et ema hakkaks VÕIB-OLLA tasuma abonemendi eest, siis kaldun ikkagi Adeele poole. Mis oleks ka loogiliselt võttes igati õige tegu. Kuid siiski suudan ma kahelda ja ülemõelda. Nojah... eks see ole mina.

Igatahes tean ma, et suvel võib mind näha siiski vaid Kernus, hoolimata sellest nõmedast tundest, et see oleks nüüd pärast eilset mu kohustus.

Sincerely yours,
Grete

Adeele

Ma lihtsalt oskan kõike enda jaoks ära rikkuda, hellitades lootusi, mida on liiga palju palutud.

Käisin täna Adeelet proovimas.
Hommikul läksin kooli muusikaajaloo järeltööd tegema. Pärast harjutasin, siis oli klassiga piknik ning hiljem harjutasin veel umbes poolteist tundi. 15:58 läks 18 buss, millega jõudsin Vana-Pääskülasse, kus Stiina mind juba ootas. Rääkisime ning suundusime väikebussile. Kernu kaupluse peatuses läksime maha, kus helistasin Estrile, kuhu täpsemalt minna. Juhised käes, suundusime talli poole. Tutvusime temaga, hobustega, talliga ning üleüldse kompleksiga. Vahetasin riided ning suundusime koplisse, kust tõin Adeele ära. Puhastasin ja saduldasin hobuse ning läksin sõitma. Säärele reageeris väga hästi. Aga impulss puudus traavis koguaeg. Kohe, kui hakkas ära vajuma, surusin säärtega, kuid selle peale ta kiirustas. Võtsin tagasi ning mõned hetked oli okei, siis aga toimus sama asi.
Painutada ta alguses ei tahtnud, ning oli üldse suust tuim, seega tagasivõtmised tundusid ebanormaalsetena. Hiljem reageeris juba istakule.
Galopis oli see-eest elav ja mõnus, aga vahel kiirustas veidi liiga palju.

Trenn läks pekki natuke ka selle pärast, et sellel sadulal, millega mina käisin sõitmas, polnud jalustel kumme, seega kohe, kui ma kanna alla surusin, libises jalus ära. Seega maadlesin koguaeg oma jalgadega.

Ester oli tore ja jutukas, seega piinlikku vaikust ei olnud kordagi, sest ma ei oska võõrastega niivõrd kaasa rääkida ja olla avatud esimesel kohtumisel. Samuti klappis neil Stiinaga ning juttu jätkus kauemaks. Võtsime hobuse lahti, viisime tagasi koplisse, pärast mida avastasime, et kell oli päris palju. Läksin riietusin kiiresti, vahetasime veel viimased sõnad ning teekond tagasi peatusesse võis alata.

Kokkuvõttes jäin rahule. Tal on kindlasti potensiaali ning hea põhi on all, aga kõvasti tööd on vaja teha.

Ahjaa, need pisikesed varsad olid the cutest things ever.

Stiina autorlus:

Sincerely yours,
Grete

Ebareaalselt...

...ilusad asjad:

Sincerely yours,
Grete

Pissed...

Väga "normaalne" on sirvida inimeste blogisid, kus räägitakse, et nii nõme on, kui lugejad klatšivad blogi teemasid või lihtsalt räägivad selja taga, aga ise olla täpselt samasugune pole probleem.
Tänud tõesti! Ma juba kahtlustan, kes see võis olla. Kindlasti on jube tore olla inimene, keda tuntakse kui kuulujuttude levitajat.

Juhtusin täna Niitväljale, et võtta varustus kaasa Adeelet proovima minnes. Saime Liisuga asjad klaaritud ning ära lepitud. Rääkisime maast ja ilmast.
Maksin aprilli ja mai kapi raha ära.
Vahepeal jalutasin 10 minutit Ermist, aga kuna ta oli nii energiline ja vedas koguaeg, siis otsustasime Elleniga, et paneme ta raudkoplisse. Varsti tõi Heili Festi sinna kõrvale ning siis hakkas mürgeldamine pihta.
Läksin vaatasin hüppetrenni ja pärast võtsin Fryci ja Elisabeti korde otsa, kui oli minek põlluringile. Pärast pesime koos jalad ka ära.

Kohtusin esimest korda näost näkku Triin Tohveriga. Õnneks või kahjuks polnud varem vaja läinud. Kuna Calendulal olid hommikul tiirud olnud, siis toodi ta suurde talli, kus Tõnis kontrollis ja kinnitas fakti. Viisin ta siis Elleni ja Liisu saatel Triinu juurde, kes ta üle kuulas ja ütles, et muidu on okei, aga õhtul mitte heina anda. Pärast viis Elisabet ta ära, kuna mul läks rong.
Hiljem läksin kooli harjutama ja olin seal oma tubli 3 tundi, see-eest selg valutab nüüd kohutavalt.

Ahjaa, Elektriraudtee teeb jälle mingisuguseid vingerpusse. 2010 suvel, kui need madalad ja kõrged platvormid tulid,  jäin lõksu, sest miskipärast avanes rongis vaid teise vaguni uks. Mina, Brigitta ja Merlin Liis olime esimeses vagunis. Saime õnneks Kloogal teisel pool asuvasse rongi joosta, seega midagi hullu õnneks ei juhtunud. Täna aga ei avanud ta Kivimäel uksi kõrgele ooteplatvormile, seega sõitsin Hiiule, kust kõmpisin kuskil 15 - 20 minutit kooli juurde.

Sincerely yours,
Grete

Good Feeling

18. mail (järgmisel reedel) selgub tõde, kas on loota ühist tulevikku Adeelega. Õnneks tuleb Stiina kaasa, seega ei pea üksi võõrasse kohta orienteeruma minema, ja äkki võib loota kohe pilte ka? Ma oleksin õnne tipul, kui kõik läheks hästi, tegelikult ka! Selg on ka õnneks terveks saanud.

Sincerely yours,
Grete

Teadmiseks!

Kallis lugeja/külastaja!

Tea, et sinu ees lahti olev lehekülg kajastab endas enamjaolt minu kokkupuuteid ratsamaailmaga ning võib ette juhtuda, et ka eraelu (loodetavasti väga vähesel määral). Kui jutud lähevad liialt isiklikeks, olen sunnitud muutma blogi kinniseks.
See on n-ö värskem versioon eelmisest, kuid vanemat ka ei raatsi ära kustutada, seega otsustasin hoopis uue käsile võtta.

Sincerely yours,
Grete