Pretty face

Pilt pärineb 30ndast augustist, nagu näha võib, ning see peaks minu mäletamist mööda olema nii umbes 75 - 80 cm.
Kahjuks ei oska öelda, kuna talli taas näen, tahtsin eile minna, aga ilm jälle ei lubanud. Äkki siis homme, kui pärast järeltööd jõuan, või siis kas laupäev või pühapäev, oleneb, kummal päeval ma Tallinnast välja sõidan.

Sincerely yours,
Grete

Don't you worry child, see heaven's got a plan for you.

Rääkisime Reilikaga ööl vastu eilset ehk laupäeva kuni kella poole kolmeni, seega magada sain vaid napilt 7 tundi.
Talli jõudes nägin kohe Estrit ja pidulisi, kes olid tulnud Heleri sünnipäevale. Vahetasin riided ära, viisin varustuse lasipuule ja läksin hobuseid otsima. Nad olid kuskile võssa roninud ning otseloomulikult polnud Adeelel tuju ennast kätte anda. No üritasin teda meelitada enda juurde ligi 15 minutit, suhkrutükk käes, kui mul kõrini sai. Ajasin ta julmalt minema, alguses galopeeris ümber karja ning Goldy ja Mae mängisid ka väheke, aga siis ajasin hobuse sealt ka ära. Jooksis siis mitusada meetrit eemale ning jäi totu näoga vastu vaatama. Õnneks ükski hobune talle ei järgnenud, sõid rahulikult rohtu edasi. Jäin demonstratiivselt noorte juurde, ning võib vist ka öelda, et karja ja Adeele vahele, näoga viimase poole seisma, andes justkui märku, et nüüd otsustan mina, kas ta võib karjale ligi tulla või mitte. Ta oli nii üllatunud minu hoiakust ja otsusekindlusest, et ei hakanud eemal isegi rohtu sööma vaid jälgis iga minu liigutust kõrvad kikkis, ei lasknud mind silmist sekundikski. Tegelesin natuke veel Mae, Goldy ja Tessaga, samal ajal vaatles Adeele minu tegevust. Hakkasin rahulikult viimase suunas liikuma, poolel teel viskasin päitsed maha ja jätsin ainult nööri õlale. Natuke enne teda jäin käsi välja sirutatult seisma, mille peale loomake tuli ise minu juurde uudistama. Pistis suhkrutüki pintslisse, panin nööri ümber kaela ning jalutasime kohta, kuhu olin päitsed jätnud. Kui olime värava juurde jõudnud, jooksid hobused jälle mängeldes ja galopeerides meie poole, nagu neil juba tavaks on.
Puhastasin hobuse ära ja läksin sõitma. Olin veel enne kopli-rännet ehitanud traavi kavalettidest penerolli, esimene oli pisemat sorti rist, teine oli 70 tõusev okser. Tahtsin proovida, kuidas ta okserile reageerib, sest minu teada polnud ta varem seda hüpanud.
Panin jalused 3 auku lühemaks, sest videotest olen tähele pannud, et 2 auku on liiga vähe. Alguses oli muidugi harjumatu, kohati isegi ebamugav. Aga meie flatwork on pärast võistlusi nii 0 läinud, kui isegi mitte miinusesse. Mul tõesti ei käi enam mõistus Adeelest üle. Säär on tema jaoks mitte miski, ainult ratsmetega ei saa ka ju sõita. Hobune hakkab pidevalt vastu, ei viitsi ennast liigutada ega pingutada ning seetõttu on kurb tõdeda, aga minust on saanud viimasel ajal agressiivne ratsutaja. Mind ajab nii vihale, et trennist-trenni küsin täpselt samu asju, mis on täiesti elementaarsed, aga ikka ta ei taha teha, seega viskab mul nii üle. Tavaliselt ei kanna ma ei stekki ega kannused, seega annan talle vahest lihtsalt käega laksu vastu tagumiku, mille peale aga hobune ei reageeri ja tuimalt sammub edasi, mis omakorda ajab mind veel rohkem vihale. Ühesõnaga, kui suksu hakkab vastu, ei viitsi midagi teha või lihtsalt vingerdab mul all, lähen ma nii äksi täis, ärevile ja pahuraks, mis omakorda soodustab lahkarvamusi ja meie koostöö puudumist.
Lootus täiesti kadunud, hakkasin tulema harjutust. Muidugi tõrkusime, aga kuna just samal hetkel ilmusid välja Ester ja tema ema jalutuskäigult, ehitas naine jälle latid ette, et hobune ei saaks mööda joosta. Eks me tõrkusime siis veel 2 korda, kuni Ester tõi steki. Esimene kord, kui üle saime, jäin mina muidugi maha, sest Adeele vingerdas, tulemusena kadus mul absoluutselt tunnetus ära ning ka hobune ajas endal sammud sassi. Järgmised korrad tulime enam-vähem ilusti ja ka mina läksin kaasa, siis aga liikus Ester ühelt küljelt eest ära. Kuid kuna viimane hüpe kukkus kahtlaselt välja, tahtsin trenni ilusti ära lõpetada, seega läksin viimasele hüppele. Ester aga hoiatas, et vaata, et ta ilusti siis ikka läheks - muidugi jooksis Adeele mööda. Tulin uuesti ja läks üle. Ester aga läks nii elevile, et viimane kõrgus, mida me hüppasime, oli 95 cm. Oppa, kuidas hobune lendas, esimest korda ajas maha, sest ilmselt ei jõudnud talle kohale, et kõrgust tõsteti. Kuna suks on suhteliselt vähe hüpanud, ei oska ta veel hästi kõrgusi hinnata, seega on tal kaks erinevat hüppestiili: esimene on kuni 80 cm, siis ta tõukab normaalselt üle ja ei pinguta niivõrd eriti, nii et ma suudan seal istuda, teine aga alates 90 cm, kui ta viskab seal seljas nii julmalt, et ma pean veel harjutama, et ma seal liialt ei lendleks.
Üks 95-ne tuli ilusti välja, ülejäänutel hobune põrutas mind nii sadulast välja, et ma korra lendasin täiesti sadula esikaarele. Samas ei jäänud ma kordagi suu peale - success, sest iga kord, kui tunnetasin, et jään maha, sirutasin käed nii ette, kui sain, ja viskasin ratsmed pikaks ära, seega vähemalt hobust ei takistanud kuidagi.
Adeele oli suhteliselt märjaks saanud ning hingeldas päris intensiivselt, seega võtsin varustuse ära, tegin harjaga keha kiiresti üle ja jalutasin maha. Nii kurb, et mul ikka veel tekki pole, Leena helistas mulle just üks päev, et firma oli meie paki mingi Taanlase omaga segi ajanud, seega arvatavasti läheb nüüd veel oma 2 nädalat - esimene tagasi saatmise ja ära vahetamisega ning teine õige paki kätte toimetamisega. Jess! Nüüd pean veel märga hobust oma pool kuud paljalt jalutama suure tuulega ning palvetama, et loom haigeks ei jääks.
Patsutasin, sügasin ja tegelesin natuke, viisin ta koplisse ja võtsin päitsed ära. Kuna viimasel ajal ta ei lähe kohe ära, silitasin ja nunnutasin veidi veel.
Igatahes tahaksin siin kohal veel ära mainida, et ma pole tegelikult üldse loomult agressiivne, eriti ratsutades, ma hoian Adeelet elu hinnaga. Paljalt tegeledes ja suheldes on ta nii mõnus mõmmik, hoolimata sellest, et trikke õpetades ta ei oska neid kohe ja läheb aega, enne, kui ta pihta saab. See järgnev pilt kirjeldab mu olukorda 100%, kui hobune ei näita välja initsiatiivi koostööks ka sadulas olles ning lihtsalt hakkab kõigele vastu, mida ma küsin - see muudabki mind nii pahuraks, vihaseks ja pettunuks.

Ning veel - nii kurb, et Swedish House Mafia lõpetab tegevuse. See oli ainuke tantsumuusika kollektiiv, keda ma kuulasin ja fännasin. Nende üleeile üles pandud video youtube'i on kogunud juba üle pooleteise miljoni vaatamise kõigest kahe päevaga. Kurb, et ma nende viimasel live'il polnud.

Teine video on lihtsalt mõnus muusika:

Sincerely yours,

Grete

Life is what happens while you are busy making other plans.

Lood on nii, et jäin täna jälle koju, kuna eile hakkas äkitselt paduvihma sadama ning mul polnud vastavat riietust, seega külmetasin end ära.
Eile tulid ka TIHSi tiimid välja, sain heakorda sisse.
Ma ei teagi, kuna jälle talli jõuan. Peaks laupäeval läbi käima, sest pühapäevaks on mul ratsariideid vaja, ehk räägin siin lähemalt, kui asjad tõsisemaks muutuvad.

Sincerely yours,

Grete

Silence is slowly killing me.

Kuna hommikul kraadimise tulemuseks oli vaid 36.2, otsustasin koju jääda, olen niikuinii juba reedest haige.
Pühapäeval käisin tõbisest olekust hoolimata tallis. Trenn oli super hea, no kohe tõesti tegi meele nii rõõmsaks. Panin enne sõitma minekut jalused kohe 2 auku pikemaks, sest tahan vahelduseks rohkem koolisõiduga ka tegeleda, kui hüppamisega.
Tegin sammus päris kaua, üleminekuid peatustesse, pikendusi diagonaalidel või sirgetel ning koondusi nurkades. Tulid väga hästi välja. Võtsin siis traavi ja seal oli ka enam-vähem. Ma ausalt öeldes ei mäleta eriti, mis ma tegin, aga kuna minu takistused olid lahti lammutatud traavilattideks, siis tulin neid vahepeal ka.
Võtsin uuesti sammu ja hiljem tegin rohkem tööd täisistakus. Adeelel on nii nõme komme tulnud, et kui ta võtab ennast paindesse, siis ainult välimisse, ta nagu ei oskaksi peale võistlusi enam sisemist painet võtta. Kohe, kui küsin, vajub õlaga sisse ja demonstratiivselt viskab nina taevasse välja poole. Eriti ohtlikuks muutub asi galopis, sest ta paneb lihtsalt külje maha, kui sisemine paine puudub, seega alati palvetan nurkades, et hobune jalul püsiks. Kui mitte võtta arvesse mõned üritused lõdvestavas traavis galoppi hüpata ning painde probleem, siis jäin trenniga väga rahule.
Jalutasin hobuse maha, sest viimane oli tiba märjaks saanud. Andsin veel paar sukrutükki ja õuna ning viisin hobuse koplisse. Kuna tal on päitsed niiskete ilmadega mõlemale poole lõua alla kooriku hõõrunud, siis peab praegu tal valjastel kapsel ebareaalselt all olema, et see katkisele kohale vastu ei läheks. Samuti võtan iga kord päitsed koplisse viies ära, et hellad kohad paraneksid kiiremini.

Eile terve viimase tunni, milleks oli kalssijuhatajatund, palvetasin, et jõuan õigeks ajaks Vana-Pääskülla Arne Autole. Õnneks jäi marsa ka veidi hiljaks, jooksin peatusse ning kohe jõudis ka vajalik transport, Reilika ootas juba ees. Sain õnneks 50 senti odavamalt kui muidu. Käisime enne veel grillist ka läbi, sest tüdrukul oli kõht tühi, mina aga nosisin enda võileibu. Vahetasime riided ära ja läksime loomadele järgi, puhastasime ning läksime kappama. Hobune polnud mul kuid nii halb olnud. Kogu aeg hüppas all, ajas kaelast ennast kõveraks ja mängis kaelkirjakut, sisemist painet me ilmselgelt ei tundnud ja välimiselt me ennast üldse ära ei saanud. Tegin ligi poolteist tundi ja lihtsalt kaklesin selle hobusega. Stekk ei aidanud, sest kohe oli vaja igale poole kihutada, samas säärele üldse ei reageerinud, seega üks hetk lihtsalt hüppasin seljast maha ja panin kannused peale. Pärast oli palju parem, lõpugalopp tuli ka mega hästi välja.
Hobune sai nii märjaks, ma juba ootan, kuna pakk Horzest jõuab, et fliistekk pärast trenni selga visata. Pärast tegelesime kolmekesi veel noortega ning taas hääletasime Reilikaga koju. Mingi kena mees Mairo võttis meid peale, kui olime vaid 10 minutit oodanud ja viskas üsna kodu lähedale ära ka.

Järgmine kord vist neljapäeval talli, kui tervis lubab.

Sincerely yours,
Grete

06.09

Kirjutan kiiresti ära, kuna ma olen nii väsinud ja tahan magada ning homme hommikul lähen veel talli ka.

Oh god, ajaloo tunni eel käisid hundid meilt Kirkega nimesid küsimas, just meilt, mitte kelleltki teiselt. Ilmselt valivad endale juba rebaseid, võeh... rets on üsna lähedal :D

Aga täna oli nii ulmeliselt naljakas, kui Henri ja Kristofer tulid minu ja Kirke juurde bussipeatuses naljaga küsima, ise muidugi tõsiste näoilmetega ja mingisuguse reporteri häälega: "Kas teie mustavärvi lembus on tingitud elegantsusest või emolikkusest?" Ma naersin nii kaua selle peale, pinnisid siis meilt vastust ning kuna ilmselgelt ei suutnud mina neile vastata, rääkis Kirke midagi kokku. Küsisid, et mis meil ka nädalavahetusel plaanis on, millele vastas esmalt tüdruk ning siis ma. Rääkisin sellise muigvel moosinäoga, et igast tegevusi plaanis, mille peale kohe Kristofer naerma hakkas ja rääkis, et "jaja, arusaadav... et siis kohe sellised tegevused, jamh?!" ning otsejoones tuli ka Henri pärliga lagedale: "Jajah, eks ta koristab ja teeb süüa ja veel..." Seda lugeda polegi nii naljakas, aga kõik see olek ja näoilmed olid lihtsalt priceless.

Igatahes eile tegin sadulata ette - päris hea oli isegi, viimasel ajal on Adeele ära tabanud, et kui ta kael on suunatud ette-alla ning lõdvestatud, ei sure ta kohe ära, vaid on isegi mugavam nii joosta kui pea pilvedes. Kui hiljem Ester minu ja Reilika trenni tuli vaatama, soovis, et hüppaksin kolmest penerolli. Olin kolmanda lisanud enne sõitma minemist teistele lisaks. Ütlesin kindlalt, et sadulata ei hüppa (kuigi tahaks selle nüüd sügisel ära proovida), seega läks naine seda tooma. Tegin enne hüppeid veel natuke galoppi ja hobune tõeliselt põles all, kohe, kui säär galopitõsteks peale läks, võpatas märguande peale ning lausa hüppas galopile, see-eest jooksis aga pehmelt. Esimesel hüppel mööda ei jooksnud, küll aga tõrkus ehk jäi seisma, teisega ning üldse edaspidi enam probleemi polnud. Ainult siis veidi vingerdas ja ajas endal sammud sassi, kui esimest korda galopis peale läksin. Tulin mõlemalt poolt ja lõpuks hüppasime nii, et viimane lattaed oli 60 cm.
Kuna nendel 95-sentimeetristel hüpetel jäin kogu aeg maha ja maandudes jäin suu peale, siis panin terve trenni rõhku enda istakule, ning et ma ilusti järgi annaks. Viimane hüpe õnnestus super hästi, hobune hüppas ka täpselt, samm klappis ning mina läksin kõikidega kaasa.
Pärast läksime tuppa teed jooma ning kuna marsa juht oli Kernu minnes mind täielikult alt tõmmanud, siis polnud mul raha tagasisõiduks, seega hääletasime Reilikaga Tallinnasse. Ootasime kuskil pool tundi, kui ühed välismaalased meid peale võtsid, nad olevat elanud Soomes ning käinud äriasjades Riias. Saime ilusti Vana-Pääskülla, kus meie teed Reilikaga hargnesid.

Homme trenni, võib-olla kirjutan ka õhtul, oleneb, kui väsinud olen.

Sincerely yours,
Grete

05.09

Jõudsin alles täna talli, kuid need 6 päeva tegid Adeelele ainult head.

Nägin Estrit ja tervitasin, vahetasin riided ja viisin varustuse lasipuu juurde. Transportisin ka Glory teise koplisse ning läksin Adeelele järele. Alguses tuli Lipsi nuuskima, silitasin ja patsutasin teda ning suundusin enda suksu poole, kes kõrvad kikkis mind vahtis. Viimane aga demonstratiivselt tatsus mu ees ning "kaitses" enda karja. Adeele ei kõndinudki täna eest ära, areng! Sai suhkrukuubiku suhu maiuseks ning läksime puhastama. Poole pealt ühines meiega ka Ester ja Karola, viimane sai ka natuke hobuse seljas istutud, kui samal ajal valmis panin.
Alguses oli uudistamist kui palju, sest võõras mära elab platsil, kus me sõidame, ning ta oli sinna ka paar hunnikut poetanud. Ta oli nagu pisike taksikoer, nuuskis mööda maad ning uudistas uusi lõhnu. Varsti aga lõpetasin jandi ära, sest ma ei soovi, kui ta pika ratsmega sammus sinna sisse astub.
Esimene traav ei olnud meil kunagi varem nii hästi välja tulnud. Hobune lõdvestas kaela, ei kiirustanud kuhugi, ainuke asi, mis mind kummitama jäi, oli see, et ta oli niiiii jäik vasakule poole, ainult reageeris paremale.
Tegin vahepeal sammu ja võtsin uuesti traavile, tahtsin täisistakus natuke aga teha, aga Adeele arvas, et kätte jõudis juba galopi aeg, ehk hakkas all tõmblema. Sain asjaliku traavi ka kätte ning võtsin galopi. No nii pehme, et lausa suu vajus lahti. Okei, veidi laisk, ja, aga vähemalt ei tõmmanud kohe alt ära.
Hakkasin penerolli hüppama, siin kohal märgin ära, et Adeele sooritas sellist harjutust esimest korda elus. Esimene oli rist ja teine tavaline 50 sentimeetrine takistus. 3 esimest korda jooksis mööda, Ester tõi siis lati küljele ette, läks kuidagi väärakalt üle. Tulin siis veel mõned korrad, mis tulid juba paremini välja, viimane sellel kõrgusel õnnestus kohe super hästi. Ester tõstis teise 75. peale. Jälle vingerdas pealeminekul hullult, mistõttu ajas ta endal ka sammud sassi ja hüppas viimase kitsekaga. Tulin uuesti, oli okei. Naine muudkui tõstis kõrgust, seekord juba 85 sentimeetri peale. Esimene kord jooksis mööda, hüppas poole sammu pealt kuidagi üle küljel eesoleva lati. Tulin uuesti, aga totaalselt enda viga - kuidagi lonkisime traavis peale, mistõttu hobune jäi kahe takistuse vahel seisma. Oi, kuidas ma seal kõva häälega halasin, kuidas kõik on minu süü, ma ei oska hüpata, kuidas istak normaalseks saada ning pidevalt mitte maha jääda. Ester tõstis siis 90 ning hiljem 95 peale. Ma absoluutselt ei taha neid kommenteerida, alguses hüppasime väga nigelalt, hiljem hobune pingutas, aga kuna viimane jälle takistuse ees vingerdama hakkas, kadus tunnetus ära - esimesel läksin kaasa, teisel jäin ikka jubedalt maha. Tulin veel paar korda, aga endiselt kordus sama asi.
Ester muutis trenni lõpus teise takistuse pisikeseks ristiks. Tulime seda 3x, igal korral samm klappis ja ise ka läksin kogu aeg õigel ajal kaasa. Viskasin esimest korda elus nii palju käsi ette, et ratse lausa lontis - ei tahtnud mahajäämistega hobusele suu peale jääda. Pärast jääbki selline valu tunne õhulennult maandudes, mis rkub hüppetahte ära.

Igatahes tegin täna oma kõrgusrekordi Adeelega, mõned aastad tagasi hüppasin 80 cm. Trenn oli ka tegelikult super hea, hobune hüppas esimest korda elus penerolli ja käitus üsna viisakalt. Samuti suudab loomake tegelikult väga palju, aga mina olen takistussõidu koha pealt üsna nõrk, seeda jään pidevalt hüppest maha, just kõrgematega, 80. suudan veel kaasa minna. Ma lihtsalt pean kellegi hüppetreeneri juurde trenni minema, iseenesest see istak õigeks ei muutu.

Muide, Adeele on nii trullakaks 6 päevaga muutunud, jube kohe. Sadulavöö pingutasin suure maadlemise peale auku, kuhu tavaliselt läheb normaalselt.

Jalutasin hobuse maha, puhastasin, nunnutasin ja viisin koplisse, mul oli teda nii hale värava juurde seisma ning mind kikkis kõrvadega ja oma rosinasilmadega piidlema jätta, sest tavaliselt on tema see, kes minu juurest ära läheb, mitte vastupidi. Oh, kuidas ma sellesse märasse kiindunud olen. Oleksin veel jäänud loomakest nunnutama, aga mul oli üsna kiire ja lubasin Estrit Šeffi ja Glory paaritamisel aidata.

Vahetasin riided, rääkisime veel paar sõna Estriga ning jooksin bussile. Olles teel peatusesse hakkas otseloomulikult ka vihma tibutama.

Homme uuesti talli, mul on ausalt öeldes mõtted otsas, mida teha, sest olen viimased 5 trenni ainult hüpanud, kas siis väiksemaid või suuremaid, kuid siiski. Ei taha nii palju järjest ka ainult takistussõiduga tegeleda, pärast on hobusel 0 tahet, samas ei oska ma midagi targemat ka teha. Võib-olla teen siis sadulata trenni homme, eks siis näeme.

Sincerely yours,
Grete