Pühapäeval käisin tõbisest olekust hoolimata tallis. Trenn oli super hea, no kohe tõesti tegi meele nii rõõmsaks. Panin enne sõitma minekut jalused kohe 2 auku pikemaks, sest tahan vahelduseks rohkem koolisõiduga ka tegeleda, kui hüppamisega.
Tegin sammus päris kaua, üleminekuid peatustesse, pikendusi diagonaalidel või sirgetel ning koondusi nurkades. Tulid väga hästi välja. Võtsin siis traavi ja seal oli ka enam-vähem. Ma ausalt öeldes ei mäleta eriti, mis ma tegin, aga kuna minu takistused olid lahti lammutatud traavilattideks, siis tulin neid vahepeal ka.
Võtsin uuesti sammu ja hiljem tegin rohkem tööd täisistakus. Adeelel on nii nõme komme tulnud, et kui ta võtab ennast paindesse, siis ainult välimisse, ta nagu ei oskaksi peale võistlusi enam sisemist painet võtta. Kohe, kui küsin, vajub õlaga sisse ja demonstratiivselt viskab nina taevasse välja poole. Eriti ohtlikuks muutub asi galopis, sest ta paneb lihtsalt külje maha, kui sisemine paine puudub, seega alati palvetan nurkades, et hobune jalul püsiks. Kui mitte võtta arvesse mõned üritused lõdvestavas traavis galoppi hüpata ning painde probleem, siis jäin trenniga väga rahule.
Jalutasin hobuse maha, sest viimane oli tiba märjaks saanud. Andsin veel paar sukrutükki ja õuna ning viisin hobuse koplisse. Kuna tal on päitsed niiskete ilmadega mõlemale poole lõua alla kooriku hõõrunud, siis peab praegu tal valjastel kapsel ebareaalselt all olema, et see katkisele kohale vastu ei läheks. Samuti võtan iga kord päitsed koplisse viies ära, et hellad kohad paraneksid kiiremini.
Eile terve viimase tunni, milleks oli kalssijuhatajatund, palvetasin, et jõuan õigeks ajaks Vana-Pääskülla Arne Autole. Õnneks jäi marsa ka veidi hiljaks, jooksin peatusse ning kohe jõudis ka vajalik transport, Reilika ootas juba ees. Sain õnneks 50 senti odavamalt kui muidu. Käisime enne veel grillist ka läbi, sest tüdrukul oli kõht tühi, mina aga nosisin enda võileibu. Vahetasime riided ära ja läksime loomadele järgi, puhastasime ning läksime kappama. Hobune polnud mul kuid nii halb olnud. Kogu aeg hüppas all, ajas kaelast ennast kõveraks ja mängis kaelkirjakut, sisemist painet me ilmselgelt ei tundnud ja välimiselt me ennast üldse ära ei saanud. Tegin ligi poolteist tundi ja lihtsalt kaklesin selle hobusega. Stekk ei aidanud, sest kohe oli vaja igale poole kihutada, samas säärele üldse ei reageerinud, seega üks hetk lihtsalt hüppasin seljast maha ja panin kannused peale. Pärast oli palju parem, lõpugalopp tuli ka mega hästi välja.
Hobune sai nii märjaks, ma juba ootan, kuna pakk Horzest jõuab, et fliistekk pärast trenni selga visata. Pärast tegelesime kolmekesi veel noortega ning taas hääletasime Reilikaga koju. Mingi kena mees Mairo võttis meid peale, kui olime vaid 10 minutit oodanud ja viskas üsna kodu lähedale ära ka.
Järgmine kord vist neljapäeval talli, kui tervis lubab.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment