Kirjutan kiiresti ära, kuna ma olen nii väsinud ja tahan magada ning homme hommikul lähen veel talli ka.
Oh god, ajaloo tunni eel käisid hundid meilt Kirkega nimesid küsimas, just meilt, mitte kelleltki teiselt. Ilmselt valivad endale juba rebaseid, võeh... rets on üsna lähedal :D
Aga täna oli nii ulmeliselt naljakas, kui Henri ja Kristofer tulid minu ja Kirke juurde bussipeatuses naljaga küsima, ise muidugi tõsiste näoilmetega ja mingisuguse reporteri häälega: "Kas teie mustavärvi lembus on tingitud elegantsusest või emolikkusest?" Ma naersin nii kaua selle peale, pinnisid siis meilt vastust ning kuna ilmselgelt ei suutnud mina neile vastata, rääkis Kirke midagi kokku. Küsisid, et mis meil ka nädalavahetusel plaanis on, millele vastas esmalt tüdruk ning siis ma. Rääkisin sellise muigvel moosinäoga, et igast tegevusi plaanis, mille peale kohe Kristofer naerma hakkas ja rääkis, et "jaja, arusaadav... et siis kohe sellised tegevused, jamh?!" ning otsejoones tuli ka Henri pärliga lagedale: "Jajah, eks ta koristab ja teeb süüa ja veel..." Seda lugeda polegi nii naljakas, aga kõik see olek ja näoilmed olid lihtsalt priceless.
Igatahes eile tegin sadulata ette - päris hea oli isegi, viimasel ajal on Adeele ära tabanud, et kui ta kael on suunatud ette-alla ning lõdvestatud, ei sure ta kohe ära, vaid on isegi mugavam nii joosta kui pea pilvedes. Kui hiljem Ester minu ja Reilika trenni tuli vaatama, soovis, et hüppaksin kolmest penerolli. Olin kolmanda lisanud enne sõitma minemist teistele lisaks. Ütlesin kindlalt, et sadulata ei hüppa (kuigi tahaks selle nüüd sügisel ära proovida), seega läks naine seda tooma. Tegin enne hüppeid veel natuke galoppi ja hobune tõeliselt põles all, kohe, kui säär galopitõsteks peale läks, võpatas märguande peale ning lausa hüppas galopile, see-eest jooksis aga pehmelt. Esimesel hüppel mööda ei jooksnud, küll aga tõrkus ehk jäi seisma, teisega ning üldse edaspidi enam probleemi polnud. Ainult siis veidi vingerdas ja ajas endal sammud sassi, kui esimest korda galopis peale läksin. Tulin mõlemalt poolt ja lõpuks hüppasime nii, et viimane lattaed oli 60 cm.
Kuna nendel 95-sentimeetristel hüpetel jäin kogu aeg maha ja maandudes jäin suu peale, siis panin terve trenni rõhku enda istakule, ning et ma ilusti järgi annaks. Viimane hüpe õnnestus super hästi, hobune hüppas ka täpselt, samm klappis ning mina läksin kõikidega kaasa.
Pärast läksime tuppa teed jooma ning kuna marsa juht oli Kernu minnes mind täielikult alt tõmmanud, siis polnud mul raha tagasisõiduks, seega hääletasime Reilikaga Tallinnasse. Ootasime kuskil pool tundi, kui ühed välismaalased meid peale võtsid, nad olevat elanud Soomes ning käinud äriasjades Riias. Saime ilusti Vana-Pääskülla, kus meie teed Reilikaga hargnesid.
Homme trenni, võib-olla kirjutan ka õhtul, oleneb, kui väsinud olen.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment