Rääkisime Reilikaga ööl vastu eilset ehk laupäeva kuni kella poole kolmeni, seega magada sain vaid napilt 7 tundi.
Talli jõudes nägin kohe Estrit ja pidulisi, kes olid tulnud Heleri sünnipäevale. Vahetasin riided ära, viisin varustuse lasipuule ja läksin hobuseid otsima. Nad olid kuskile võssa roninud ning otseloomulikult polnud Adeelel tuju ennast kätte anda. No üritasin teda meelitada enda juurde ligi 15 minutit, suhkrutükk käes, kui mul kõrini sai. Ajasin ta julmalt minema, alguses galopeeris ümber karja ning Goldy ja Mae mängisid ka väheke, aga siis ajasin hobuse sealt ka ära. Jooksis siis mitusada meetrit eemale ning jäi totu näoga vastu vaatama. Õnneks ükski hobune talle ei järgnenud, sõid rahulikult rohtu edasi. Jäin demonstratiivselt noorte juurde, ning võib vist ka öelda, et karja ja Adeele vahele, näoga viimase poole seisma, andes justkui märku, et nüüd otsustan mina, kas ta võib karjale ligi tulla või mitte. Ta oli nii üllatunud minu hoiakust ja otsusekindlusest, et ei hakanud eemal isegi rohtu sööma vaid jälgis iga minu liigutust kõrvad kikkis, ei lasknud mind silmist sekundikski. Tegelesin natuke veel Mae, Goldy ja Tessaga, samal ajal vaatles Adeele minu tegevust. Hakkasin rahulikult viimase suunas liikuma, poolel teel viskasin päitsed maha ja jätsin ainult nööri õlale. Natuke enne teda jäin käsi välja sirutatult seisma, mille peale loomake tuli ise minu juurde uudistama. Pistis suhkrutüki pintslisse, panin nööri ümber kaela ning jalutasime kohta, kuhu olin päitsed jätnud. Kui olime värava juurde jõudnud, jooksid hobused jälle mängeldes ja galopeerides meie poole, nagu neil juba tavaks on.
Puhastasin hobuse ära ja läksin sõitma. Olin veel enne kopli-rännet ehitanud traavi kavalettidest penerolli, esimene oli pisemat sorti rist, teine oli 70 tõusev okser. Tahtsin proovida, kuidas ta okserile reageerib, sest minu teada polnud ta varem seda hüpanud.
Panin jalused 3 auku lühemaks, sest videotest olen tähele pannud, et 2 auku on liiga vähe. Alguses oli muidugi harjumatu, kohati isegi ebamugav. Aga meie flatwork on pärast võistlusi nii 0 läinud, kui isegi mitte miinusesse. Mul tõesti ei käi enam mõistus Adeelest üle. Säär on tema jaoks mitte miski, ainult ratsmetega ei saa ka ju sõita. Hobune hakkab pidevalt vastu, ei viitsi ennast liigutada ega pingutada ning seetõttu on kurb tõdeda, aga minust on saanud viimasel ajal agressiivne ratsutaja. Mind ajab nii vihale, et trennist-trenni küsin täpselt samu asju, mis on täiesti elementaarsed, aga ikka ta ei taha teha, seega viskab mul nii üle. Tavaliselt ei kanna ma ei stekki ega kannused, seega annan talle vahest lihtsalt käega laksu vastu tagumiku, mille peale aga hobune ei reageeri ja tuimalt sammub edasi, mis omakorda ajab mind veel rohkem vihale. Ühesõnaga, kui suksu hakkab vastu, ei viitsi midagi teha või lihtsalt vingerdab mul all, lähen ma nii äksi täis, ärevile ja pahuraks, mis omakorda soodustab lahkarvamusi ja meie koostöö puudumist.
Lootus täiesti kadunud, hakkasin tulema harjutust. Muidugi tõrkusime, aga kuna just samal hetkel ilmusid välja Ester ja tema ema jalutuskäigult, ehitas naine jälle latid ette, et hobune ei saaks mööda joosta. Eks me tõrkusime siis veel 2 korda, kuni Ester tõi steki. Esimene kord, kui üle saime, jäin mina muidugi maha, sest Adeele vingerdas, tulemusena kadus mul absoluutselt tunnetus ära ning ka hobune ajas endal sammud sassi. Järgmised korrad tulime enam-vähem ilusti ja ka mina läksin kaasa, siis aga liikus Ester ühelt küljelt eest ära. Kuid kuna viimane hüpe kukkus kahtlaselt välja, tahtsin trenni ilusti ära lõpetada, seega läksin viimasele hüppele. Ester aga hoiatas, et vaata, et ta ilusti siis ikka läheks - muidugi jooksis Adeele mööda. Tulin uuesti ja läks üle. Ester aga läks nii elevile, et viimane kõrgus, mida me hüppasime, oli 95 cm. Oppa, kuidas hobune lendas, esimest korda ajas maha, sest ilmselt ei jõudnud talle kohale, et kõrgust tõsteti. Kuna suks on suhteliselt vähe hüpanud, ei oska ta veel hästi kõrgusi hinnata, seega on tal kaks erinevat hüppestiili: esimene on kuni 80 cm, siis ta tõukab normaalselt üle ja ei pinguta niivõrd eriti, nii et ma suudan seal istuda, teine aga alates 90 cm, kui ta viskab seal seljas nii julmalt, et ma pean veel harjutama, et ma seal liialt ei lendleks.
Üks 95-ne tuli ilusti välja, ülejäänutel hobune põrutas mind nii sadulast välja, et ma korra lendasin täiesti sadula esikaarele. Samas ei jäänud ma kordagi suu peale - success, sest iga kord, kui tunnetasin, et jään maha, sirutasin käed nii ette, kui sain, ja viskasin ratsmed pikaks ära, seega vähemalt hobust ei takistanud kuidagi.
Adeele oli suhteliselt märjaks saanud ning hingeldas päris intensiivselt, seega võtsin varustuse ära, tegin harjaga keha kiiresti üle ja jalutasin maha. Nii kurb, et mul ikka veel tekki pole, Leena helistas mulle just üks päev, et firma oli meie paki mingi Taanlase omaga segi ajanud, seega arvatavasti läheb nüüd veel oma 2 nädalat - esimene tagasi saatmise ja ära vahetamisega ning teine õige paki kätte toimetamisega. Jess! Nüüd pean veel märga hobust oma pool kuud paljalt jalutama suure tuulega ning palvetama, et loom haigeks ei jääks.
Patsutasin, sügasin ja tegelesin natuke, viisin ta koplisse ja võtsin päitsed ära. Kuna viimasel ajal ta ei lähe kohe ära, silitasin ja nunnutasin veidi veel.
Igatahes tahaksin siin kohal veel ära mainida, et ma pole tegelikult üldse loomult agressiivne, eriti ratsutades, ma hoian Adeelet elu hinnaga. Paljalt tegeledes ja suheldes on ta nii mõnus mõmmik, hoolimata sellest, et trikke õpetades ta ei oska neid kohe ja läheb aega, enne, kui ta pihta saab. See järgnev pilt kirjeldab mu olukorda 100%, kui hobune ei näita välja initsiatiivi koostööks ka sadulas olles ning lihtsalt hakkab kõigele vastu, mida ma küsin - see muudabki mind nii pahuraks, vihaseks ja pettunuks.
Talli jõudes nägin kohe Estrit ja pidulisi, kes olid tulnud Heleri sünnipäevale. Vahetasin riided ära, viisin varustuse lasipuule ja läksin hobuseid otsima. Nad olid kuskile võssa roninud ning otseloomulikult polnud Adeelel tuju ennast kätte anda. No üritasin teda meelitada enda juurde ligi 15 minutit, suhkrutükk käes, kui mul kõrini sai. Ajasin ta julmalt minema, alguses galopeeris ümber karja ning Goldy ja Mae mängisid ka väheke, aga siis ajasin hobuse sealt ka ära. Jooksis siis mitusada meetrit eemale ning jäi totu näoga vastu vaatama. Õnneks ükski hobune talle ei järgnenud, sõid rahulikult rohtu edasi. Jäin demonstratiivselt noorte juurde, ning võib vist ka öelda, et karja ja Adeele vahele, näoga viimase poole seisma, andes justkui märku, et nüüd otsustan mina, kas ta võib karjale ligi tulla või mitte. Ta oli nii üllatunud minu hoiakust ja otsusekindlusest, et ei hakanud eemal isegi rohtu sööma vaid jälgis iga minu liigutust kõrvad kikkis, ei lasknud mind silmist sekundikski. Tegelesin natuke veel Mae, Goldy ja Tessaga, samal ajal vaatles Adeele minu tegevust. Hakkasin rahulikult viimase suunas liikuma, poolel teel viskasin päitsed maha ja jätsin ainult nööri õlale. Natuke enne teda jäin käsi välja sirutatult seisma, mille peale loomake tuli ise minu juurde uudistama. Pistis suhkrutüki pintslisse, panin nööri ümber kaela ning jalutasime kohta, kuhu olin päitsed jätnud. Kui olime värava juurde jõudnud, jooksid hobused jälle mängeldes ja galopeerides meie poole, nagu neil juba tavaks on.
Puhastasin hobuse ära ja läksin sõitma. Olin veel enne kopli-rännet ehitanud traavi kavalettidest penerolli, esimene oli pisemat sorti rist, teine oli 70 tõusev okser. Tahtsin proovida, kuidas ta okserile reageerib, sest minu teada polnud ta varem seda hüpanud.
Panin jalused 3 auku lühemaks, sest videotest olen tähele pannud, et 2 auku on liiga vähe. Alguses oli muidugi harjumatu, kohati isegi ebamugav. Aga meie flatwork on pärast võistlusi nii 0 läinud, kui isegi mitte miinusesse. Mul tõesti ei käi enam mõistus Adeelest üle. Säär on tema jaoks mitte miski, ainult ratsmetega ei saa ka ju sõita. Hobune hakkab pidevalt vastu, ei viitsi ennast liigutada ega pingutada ning seetõttu on kurb tõdeda, aga minust on saanud viimasel ajal agressiivne ratsutaja. Mind ajab nii vihale, et trennist-trenni küsin täpselt samu asju, mis on täiesti elementaarsed, aga ikka ta ei taha teha, seega viskab mul nii üle. Tavaliselt ei kanna ma ei stekki ega kannused, seega annan talle vahest lihtsalt käega laksu vastu tagumiku, mille peale aga hobune ei reageeri ja tuimalt sammub edasi, mis omakorda ajab mind veel rohkem vihale. Ühesõnaga, kui suksu hakkab vastu, ei viitsi midagi teha või lihtsalt vingerdab mul all, lähen ma nii äksi täis, ärevile ja pahuraks, mis omakorda soodustab lahkarvamusi ja meie koostöö puudumist.
Lootus täiesti kadunud, hakkasin tulema harjutust. Muidugi tõrkusime, aga kuna just samal hetkel ilmusid välja Ester ja tema ema jalutuskäigult, ehitas naine jälle latid ette, et hobune ei saaks mööda joosta. Eks me tõrkusime siis veel 2 korda, kuni Ester tõi steki. Esimene kord, kui üle saime, jäin mina muidugi maha, sest Adeele vingerdas, tulemusena kadus mul absoluutselt tunnetus ära ning ka hobune ajas endal sammud sassi. Järgmised korrad tulime enam-vähem ilusti ja ka mina läksin kaasa, siis aga liikus Ester ühelt küljelt eest ära. Kuid kuna viimane hüpe kukkus kahtlaselt välja, tahtsin trenni ilusti ära lõpetada, seega läksin viimasele hüppele. Ester aga hoiatas, et vaata, et ta ilusti siis ikka läheks - muidugi jooksis Adeele mööda. Tulin uuesti ja läks üle. Ester aga läks nii elevile, et viimane kõrgus, mida me hüppasime, oli 95 cm. Oppa, kuidas hobune lendas, esimest korda ajas maha, sest ilmselt ei jõudnud talle kohale, et kõrgust tõsteti. Kuna suks on suhteliselt vähe hüpanud, ei oska ta veel hästi kõrgusi hinnata, seega on tal kaks erinevat hüppestiili: esimene on kuni 80 cm, siis ta tõukab normaalselt üle ja ei pinguta niivõrd eriti, nii et ma suudan seal istuda, teine aga alates 90 cm, kui ta viskab seal seljas nii julmalt, et ma pean veel harjutama, et ma seal liialt ei lendleks.
Üks 95-ne tuli ilusti välja, ülejäänutel hobune põrutas mind nii sadulast välja, et ma korra lendasin täiesti sadula esikaarele. Samas ei jäänud ma kordagi suu peale - success, sest iga kord, kui tunnetasin, et jään maha, sirutasin käed nii ette, kui sain, ja viskasin ratsmed pikaks ära, seega vähemalt hobust ei takistanud kuidagi.
Adeele oli suhteliselt märjaks saanud ning hingeldas päris intensiivselt, seega võtsin varustuse ära, tegin harjaga keha kiiresti üle ja jalutasin maha. Nii kurb, et mul ikka veel tekki pole, Leena helistas mulle just üks päev, et firma oli meie paki mingi Taanlase omaga segi ajanud, seega arvatavasti läheb nüüd veel oma 2 nädalat - esimene tagasi saatmise ja ära vahetamisega ning teine õige paki kätte toimetamisega. Jess! Nüüd pean veel märga hobust oma pool kuud paljalt jalutama suure tuulega ning palvetama, et loom haigeks ei jääks.
Patsutasin, sügasin ja tegelesin natuke, viisin ta koplisse ja võtsin päitsed ära. Kuna viimasel ajal ta ei lähe kohe ära, silitasin ja nunnutasin veidi veel.
Igatahes tahaksin siin kohal veel ära mainida, et ma pole tegelikult üldse loomult agressiivne, eriti ratsutades, ma hoian Adeelet elu hinnaga. Paljalt tegeledes ja suheldes on ta nii mõnus mõmmik, hoolimata sellest, et trikke õpetades ta ei oska neid kohe ja läheb aega, enne, kui ta pihta saab. See järgnev pilt kirjeldab mu olukorda 100%, kui hobune ei näita välja initsiatiivi koostööks ka sadulas olles ning lihtsalt hakkab kõigele vastu, mida ma küsin - see muudabki mind nii pahuraks, vihaseks ja pettunuks.
Ning veel - nii kurb, et Swedish House Mafia lõpetab tegevuse. See oli ainuke tantsumuusika kollektiiv, keda ma kuulasin ja fännasin. Nende üleeile üles pandud video youtube'i on kogunud juba üle pooleteise miljoni vaatamise kõigest kahe päevaga. Kurb, et ma nende viimasel live'il polnud.
Teine video on lihtsalt mõnus muusika:
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment