Nothing scares me anymore.

Pildid on siis viimasest külaskäigust Adeele juurde. Näen veider välja, aga kuna kõik mu varustus oli sel hetkel Kasemäel, pidin olemasolevaga hakkama saama aka laenama teiste asju. Reilika on temaga vahepeal tublit tööd teinud.
Täna sain oma mõlema käe keskmised sõrmed välja väänatud, parema oma ka liigesest välja tõmmatud. Kuna Bona on kasvanud üles karjas, ei talu ta üldse, kui on üksi tallis. Tavaliselt olen esimene ratsutaja, isegi Doris tuleb peale mind, seega lasub tallis enamasti tühjus, mille peale hobune nii närvi läheb. Üritab boksi lammutada, hirnub, teeb pisikesi küünlaid ja nihverdab niisama ringi. Tavaliselt jätan talle boksis päitsed pähe, kui hakkan teda kohe valmis panema, lihtsalt harjumusest. Bona sügas või ma ei tea, mida ta seal tegi, igatahes jäi boksi ülemise võre kinnituse taha kinni. Ma muidugi üritasin teda aidata sealt lahti, ta rapsis ennast ise vabaks, mina sain aga liigesest väljas käinud sõrme tagasi. Rõvedalt valus oli, ajalugu kordus, ainult teise näpuga.
Kiirelt käisin keha harjadega üle, viisin teki ja kabjakonksu maneeži äärde. Seal maadlesime Dorisega raadio kallal, sest sealt oli mingi juhe lahti tulnud, mida me ei osanud kuhugi sisse lükata. Lippasin tagasi boksi juurde, panin hobuse valmis ja läksin kordetama. Olles juba jooksutanud hobust, andsin mõne aja pärast märguande galopiks, mille peale Bona mind kolmandiku maneeži pikkusest kordega enda järel tiris, hoolimata sellest, et kumm peal oli. Pärast jooksis normaalselt, aga ta suutis nii järsku ära tõmmata, et sõrm sai välja väänatud.
Trenn oli väga okei, sammus tulid sääre-eest astumised paremale ilusti välja, vasakule on galopp juba nii heaks läinud, paremale ikka veel pinges, aga iga trenniga läheb paremaks. Tegin täna jalavahetusi mõlemale poole ka. Alguses vasakult paremale esimest korda jäi hobune ise üheks sammuks traavi, siis aga tõstsin kohe teisest jalast. Tegin kaheksaid, iga kord vahetas jala õigeks ära, ainuke häda seisneb selles, et ta viskab nii kummaliselt pea vahetuse ajal üles, pärast tuleb tagasi ratsmesse.
Samuti lähevad tal vahepeal märguanded sassi, kui ma pärast sääre-eest astumisi küsisin, et ta erksamalt sammus edasi liiguks või üldse traavi läheks, koondas ta ennast nii ära. Mida enam ma oma märguannet kordasin, seda enam korjas ennast kokku ja saba hakkas sahisema. Pakkus mulle vahepeal ise traaversit ja õlad-sees. Enne raskemaid harjutusi peaks temaga vist põhja korralikult selgeks saama, samas tundub mulle, et treeningud muutuvad muidu kuidagi liiga üksluiseks. Ning ta tegelikult oskab kõiki raskemaid harjutusi, lihtsalt tal on raskusi neid üksteisest eristamisel, samas ei oska ma öelda, võib-olla on asi minus ja ma ei peaks üldse hobust nii palju süüdistama.
Igatahes Evat ei ole endiselt näinud ning Dianat silmasin täna vaid vilksamisi, kui ma juba rongile ruttasin, seega ei olnud mul aega rääkida.

Sincerely yours,
Grete

Smells like Christmas.

Hetkel live'ist poole silmaga jälgin, tundub huvitav - noorte Hannoveri täkkude ülevaatus ja litsentsimine:

http://www.clipmyhorse.de/en/live/channel/2/

Mõnus lumetorm on õues, see-eest toas istuda küünlavalgel ja teetassi ääres, teeb olemise õdusaks. Tundub, et on viimane aeg jõululaulud ning -kaunistused välja otsida.
Täna läks Marit, rääkisin talle ka sellest Bona jalast ja lubas igaks juhuks üle vaadata, kuigi arvata võib, et midagi viga ei ole. Eile sain ka ootamatult teada, et naine oli teisipäeval sõitmas käinud, seega arvatavasti homme lähen lihtsalt jalutan hobust päitsetega ja niisama tegelen või jätan ta hoopis rahule.

Sincerely yours,
Grete

I won't think about all the things that could go wrong.

Bona täna:

Siinkohal märgiksin ära, et mu telefon teeb super kvaliteediga pilte.

Paar päeva tagasi leidsin Bona paremalt tagumiselt jalalt pisikese täkke, kust oli karv maha hõõrutud, samas midagi katki polnud, seega läks õnneks. Olen seda pesnud külma veega, hoidnud puhtana ja kuivana, sest muud vist polegi midagi teha. Seljas longet ka pole tunda, nii et kõik on hästi.
Tänane trenn läks kohe eriti hästi, selle all mõtlen osa alates trenni keskpaigast lõpuni. Esimesest poolest pole mõtet rääkida, sest selle kolme nädala jooksul olen ma ainult ühe korra kohe algusest peale hobuse lõdvestama ja impulsiga jooksma saanud. Ma võin seal seljas võimelda ja teha, mida heaks arvan, aga kui tal seda plõksu peast läbi ei käi, et mida ma temalt nõuan, siis võimegi tiksuma jääda. Tavaliselt hakkab Bona mõikama seda alles siis, kui kuskil veerand või kolmandik trenni on juba möödunud. Miinuseks on see, et täisistakus on niimoodi jube ebamugav istuda, vaata, et isegi võimatu. Pea püsti ja selg nõgus ei tee head mitte kellelegi.
Täna keskendusin palju üleminekutele. Alguses sammust traavile minnes, et ta ei hüppaks kiiremasse allüüri vaid astuks sujuvalt. Siis sammust galopile, taas, et ta järsku ei hüppaks. Õnneks viimasel ajal on asi palju paremaks läinud, varem ta lausa viskas vahel suurest õhinast tagant üles, kui tõste tegin. Tuleb lihtsalt hobune ilusti ette valmistada, sest praegu teeb ta nii vaid 1x trenni jooksul, kui sedagi. Vasakule jookseb galoppi juba väga-väga meeldivalt, varem oli ta nii kramplik ja hüplev, nüüd aga palju pehmem ja enam ei vaju laiali. See-eest parem pool, mis on halvem, vajab endiselt tööd. Selles suunas on alati sadulas nii vastik istuda, üritan teda küll pehmeks sõita, paar fuleed isegi õnnestub, aga siis tõmbub taas krampi. Kaks viimast trenni olen lasknud tal natuke ennast lahti joosta ja teinud aktiivsemat galoppi üle terve platsi poolistakus, hiljem kokku võttes tundub mulle veidi parem, kuid endiselt mitte täiesti pingevaba.
Viimase asjana, mis oli tänases trennis justkui kirss tordil, tundsin suurt kiusatust sooritada üks jalavahetust. Tegin suure tagurpidi S-kujulise kaare suunaga paremale ning tahtsin nii huvi pärast näha, kas hobune vahetab otse galopist jala ära. Võtsin ta siis keskel vasakusse paindesse, tegin tõste ja voilaa, Bona vahetaski ära. Tema jaoks polnud see ilmselgelt mitte midagi uut ega üle jõu käivat.
Trenni lõppedes tegin veel traavis pikkadel külgedel paar sammude venitust - hobune lausa lendas all - ning lõpetasin ära.
Paar väikest probleemi on veel, lisaks sellele, et trenni esimeses pooles oleks mul tegemist justkui noore hobusega, kellel on tõsised keskendumishäired. Kui ma teda rohkem ratsmesse kutsun, kaelast ümaramaks/kumeramaks, siis tal on midagi suulise kontakti vastu. Hakkab peaga rapsima, vehkides ninaga vastu rinda, millega arvatavasti üritab mul ratsmeid käest tirida, ning jõu ja ilu numbreid näitama. Samas, kui kael on lamedam ja sõidan teda rohkem ette-alla, on kõik korras. Ma ei saa aru, milles probleem on, sest ma jälgin oma käsi pidevalt, need on nii pehmed, et rohkem enam ei anna ollagi, ent siiski ei meeldi talle miski. Sarnane juhtum on ristkapsliga. Bona üldse ei kannata, kui ma boksis seda rihma ümber nina hakkan panema. Kapsli ja lõuaaluse rihma kinnitamine on täiesti probleemivaba, aga just ristkapsliga on mingisugune kana kitkuda. Ta alustab samamoodi peaga rapsimist, võrdluseks võin tuua Hismanali, kellel minu mäletamist mööda esines sama komme, ainult Bonal lööb see välja mitmeid kordi ägedamalt ja jõulisemalt. Eks ma mõni päev proovin ilma, äkki ongi asi selles ja hobune toimib siis paremini.

Kurb, aga kuna ma nüüd koolivaheaja tõttu olen käinud rohkem hommikuti ja läinud ära kuskil neljast, pole ma ei Evat ega Dianat tallis kohanud. Lootsin küll, et ehk jõuan 7. päeva jooksul ühelt neist trenni võtta, aga võta näpust, ju see langeb siis järgmisesse nädalasse.

Ahjaa, veider, aga pärast seda, kui alustasin Bonaga ratsutamist, on mu selg endast vahepeal märku andnud päris ägedalt. Just sama koha pealt, kus mul kevadel närvipõletik oli.

Sincerely yours,
Grete

So God, give me the strength to do what you created me to do.

Võtan ennast siis täna kätte ja kirjutan lõpuks teile pika-pika jutu, seega ei juhata enam postitust sisse, vaid asun kohe asja kallale.

Põhjus, miks ma vahepeal kirjutada ei saanud, seisneb selles, et kuna üks päev tundsin suurt igavust, monteerisin kokku ühe üsna lihtsa video ühest trennist suvel Adeelega, kui Stiina meil külas käis. Tahtsin selle ka Youtube'i üles laadida, kuid tekkis piinlikkus selle ees, et mu kasutajanimi oli nii lapsik. Kustutasin siis vana ära ja tegin uue, kuid kuna mul on terve elu olnud kompleks oma päris andmete avaldamisega, siis mõtlesin, et oleks jube lahe panna oma sünniaastaks 2012. Loogiliselt võttes ei tohiks see valik seal isegi olla, sest pole olemas 9-kuust last, kes laadib oma videosid üles. Registreerisin ennast rõõmsalt ära ning tahtsin kinnitada kontot sisse logimisega, kuid selle peale hüppas ette error, et kuna ma olen noorem, kui 13, siis minu google konto blokeeritakse ja kustutatakse 30. päev jooksul, kui ma just ei otsusta tõestada vastupidist. Alguses muidugi kirusin ennast oma lolluse pärast, oleksin ju lihtsalt võinud valida sünniaastaks '95 või '94 - ei, ma pidin ilmtingimata 2012 panema.
Kuna ei minul ega mu emal polnud aega sellega eriti tegeleda, võtsime asja tõsisemalt ette kõigest 5-6 päeva enne antud aja lõppu. Saime kõik ilusti korda, palju lugemist oli, vähemalt ei hakanud igav.

Ratsutamisest siis nii palju, et vahepeal kappasin Adeelega, tegime takistussõidutrenni. Lõpetuseks hüppasime penerolli, mille viimane takistus oli 105 cm tõusev okser. Eks selleni jõudmiseks pidime kõvasti kaklema ka, sest peaaegu terve trenn keeldus ta hüppamast, seega jooksis mööda. Olin juba alla andmas, kuid Ester muudkui utsitas tagant, tänu millele lõpetasime siiski positiivse noodiga.

Kuna nüüd on asi kindel, siis võin teile öelda, et kuna Adeelega ei saa talviti korralikku trenni teha ja ma ise üldse ei ole nii väga hüppaja inimene, siis hakkasin uue hobusega sõitma. Tema nimi on Bon Amour ning asume hetkel Kasemäe tallis, omaniku soovil. Pikalt ei oskagi midagi temast rääkida, alles nii vähe aega oleme koostööd teinud, kuid üht võin öelda - tal on kuradi ilus liikumine ja energiline iseloom. Olles korrapärases treeningus ja õige treeneri juures, võime ilmselt alustada oma võistluskarjääri järgmisest aastast. Ning eks tal ole omajagu temperamenti ja iseloomu varnast võtta. Just mingi päev tegime huumorit - pärast trenni hakkasin tal kapju puhastama, kuid kuna ta on sellise rahutu olemusega, ei suutnud ta paigal püsida. Tavaliselt on keegi olnud tallis, kellelt olen abi küsinud tema kinni hoidmisel, samas ootas parajasti mu järel ka üks inimene, kes soovis maneeži saada, seega oli veel eriti suur pinge peal. Sain esijalad ilusti ära tehtud, imekombel ka ühe tagumise, kuid hakates viimast kergitama, jooksis hobune minema. See naine, kes ootas trenni minekut oleks ta äärepealt kätte saanud, kuid Bona sammus traavis otse boksi, keeras ümber ja pistis pea välja ning jäi mulle totu näoga otsa vaatama.

Ühesõnaga, asi päev-päevalt areneb. Terve Akkerite perekond vaatas mu eelviimast trenni, pärast mida tuli Katrin mu juurde ning ütles: "Tundub, et sa oled selle mära ära taltsutanud." Alustasin ju ometigi sellega, et hobune ilusti traavist galoppi tõuseks, mitte ei hakkaks kiiret traavi jooksma, viimane trenn aga tegime juba sammus pikkadel külgedel kui ka keskliinil küljendusi ja traavis sammude venitamisel ta reaalselt lendas all. Sellel hobusel on meeletult potentsiaali, mis paneb mind kogu aeg mõtlema, kui vedanud mul on. Sama hästi võiks Dina või kellegi sinna sadulasse istutada, mitte minu, ja auhinnalised kohad hakkaksid kohe taevast alla sadama. Kahju ainult, et tegu ei ole enam noorhobusega.

Täna käisin ka Adeelel uuesti külas. Reilika oli temaga vahepeal ratsutanud ja enda kolmeosalised suulised pannud. Hobune oli justkui äravahetamiseni muutunud. Okei, ta elas kohati endiselt reaalselt liiga palju välimise ratsme otsas ja lõikas nurki, kuid pead tõi vägagi ilusti alla ja kohati ka ratsmesse. Pildi lisan, kui Ester need fotoalbumisse või kuhugi üles laeb. Pärast jalutasime veel Reilikaga noortega, kordetasime Tessat ning oligi aeg minna. Esmane põhjus, miks ma Kernu üldse täna reisisin, oli see, et jätsin oma vihmavarju viimane kord sinna ja läksin seda taga otsima, kuid muidugi ma suutsin selle endiselt maha unustada, kuna marsa peale hakkas kiire. Samuti jätsin küsimata Reilikalt CD oma piltidega. Sellest võib järeldada, et kuna Marit läheb Bonaga ise reedel sõitma, on mul vaba päev, et käia taas Kernust läbi.

Sincerely yours,
Grete

Long time no see

Kallid sõbrad ja lugejad, arvan, et olen teile kindlasti selgituse võlgu, miks te ei ole viimase kuu aja jooksul mu blogi saanud lugeda ega mina kirjutada. Põhjus on väga lihtne, aga lähemalt räägin sellest nädalavahetusel. Olen hetkel viimase piirini viidud - terve see nädal on muudkui üks järeltööde jada, samas tulevad peale ka uued ülesanded. Näiteks võin tuua, et täna oli mul 5 hindelist tööd, milleks ma eile õppisin 5 ja pool tundi.
Igatahes elus on palju muutunud, kuid truth be told - ka endale üllatuseks pole ma tundnud vajadust blogida, otse risti vastupidi, rohkem on vaba aega ja ei pea muretsema, kui jätan ühest trennist kirjutamata. Kindlasti osalt seetõttu, et mu google konto blokeeriti ära, aga ka aja nappuse pärast, kuid sellest juba, nagu eelpool mainisin, mõne päeva jooksul. Kaldun arvama ka, et blogima hakkan enamasti nädalavahetuseti, ma tõesti ei saa hetkel ohverdada oma väärtuslikku aega. Võimalik muidugi, et edaspidi tekib rohkem võimalusi, kuid kahtlen selles sügavalt.
Ühesõnaga tahtsin Teile kõigile tere öelda ning teada anda, et olen veel täiesti elus ja enam-vähem terve.
Näeme teiega üsna pea!

Sincerely yours,
Grete