Pildid on siis viimasest külaskäigust Adeele juurde. Näen veider välja, aga kuna kõik mu varustus oli sel hetkel Kasemäel, pidin olemasolevaga hakkama saama aka laenama teiste asju. Reilika on temaga vahepeal tublit tööd teinud.
Täna sain oma mõlema käe keskmised sõrmed välja väänatud, parema oma ka liigesest välja tõmmatud. Kuna Bona on kasvanud üles karjas, ei talu ta üldse, kui on üksi tallis. Tavaliselt olen esimene ratsutaja, isegi Doris tuleb peale mind, seega lasub tallis enamasti tühjus, mille peale hobune nii närvi läheb. Üritab boksi lammutada, hirnub, teeb pisikesi küünlaid ja nihverdab niisama ringi. Tavaliselt jätan talle boksis päitsed pähe, kui hakkan teda kohe valmis panema, lihtsalt harjumusest. Bona sügas või ma ei tea, mida ta seal tegi, igatahes jäi boksi ülemise võre kinnituse taha kinni. Ma muidugi üritasin teda aidata sealt lahti, ta rapsis ennast ise vabaks, mina sain aga liigesest väljas käinud sõrme tagasi. Rõvedalt valus oli, ajalugu kordus, ainult teise näpuga.
Kiirelt käisin keha harjadega üle, viisin teki ja kabjakonksu maneeži äärde. Seal maadlesime Dorisega raadio kallal, sest sealt oli mingi juhe lahti tulnud, mida me ei osanud kuhugi sisse lükata. Lippasin tagasi boksi juurde, panin hobuse valmis ja läksin kordetama. Olles juba jooksutanud hobust, andsin mõne aja pärast märguande galopiks, mille peale Bona mind kolmandiku maneeži pikkusest kordega enda järel tiris, hoolimata sellest, et kumm peal oli. Pärast jooksis normaalselt, aga ta suutis nii järsku ära tõmmata, et sõrm sai välja väänatud.
Trenn oli väga okei, sammus tulid sääre-eest astumised paremale ilusti välja, vasakule on galopp juba nii heaks läinud, paremale ikka veel pinges, aga iga trenniga läheb paremaks. Tegin täna jalavahetusi mõlemale poole ka. Alguses vasakult paremale esimest korda jäi hobune ise üheks sammuks traavi, siis aga tõstsin kohe teisest jalast. Tegin kaheksaid, iga kord vahetas jala õigeks ära, ainuke häda seisneb selles, et ta viskab nii kummaliselt pea vahetuse ajal üles, pärast tuleb tagasi ratsmesse.
Samuti lähevad tal vahepeal märguanded sassi, kui ma pärast sääre-eest astumisi küsisin, et ta erksamalt sammus edasi liiguks või üldse traavi läheks, koondas ta ennast nii ära. Mida enam ma oma märguannet kordasin, seda enam korjas ennast kokku ja saba hakkas sahisema. Pakkus mulle vahepeal ise traaversit ja õlad-sees. Enne raskemaid harjutusi peaks temaga vist põhja korralikult selgeks saama, samas tundub mulle, et treeningud muutuvad muidu kuidagi liiga üksluiseks. Ning ta tegelikult oskab kõiki raskemaid harjutusi, lihtsalt tal on raskusi neid üksteisest eristamisel, samas ei oska ma öelda, võib-olla on asi minus ja ma ei peaks üldse hobust nii palju süüdistama.
Igatahes Evat ei ole endiselt näinud ning Dianat silmasin täna vaid vilksamisi, kui ma juba rongile ruttasin, seega ei olnud mul aega rääkida.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment