Bona täna:
Siinkohal märgiksin ära, et mu telefon teeb super kvaliteediga pilte.
Paar päeva tagasi leidsin Bona paremalt tagumiselt jalalt pisikese täkke, kust oli karv maha hõõrutud, samas midagi katki polnud, seega läks õnneks. Olen seda pesnud külma veega, hoidnud puhtana ja kuivana, sest muud vist polegi midagi teha. Seljas longet ka pole tunda, nii et kõik on hästi.
Tänane trenn läks kohe eriti hästi, selle all mõtlen osa alates trenni keskpaigast lõpuni. Esimesest poolest pole mõtet rääkida, sest selle kolme nädala jooksul olen ma ainult ühe korra kohe algusest peale hobuse lõdvestama ja impulsiga jooksma saanud. Ma võin seal seljas võimelda ja teha, mida heaks arvan, aga kui tal seda plõksu peast läbi ei käi, et mida ma temalt nõuan, siis võimegi tiksuma jääda. Tavaliselt hakkab Bona mõikama seda alles siis, kui kuskil veerand või kolmandik trenni on juba möödunud. Miinuseks on see, et täisistakus on niimoodi jube ebamugav istuda, vaata, et isegi võimatu. Pea püsti ja selg nõgus ei tee head mitte kellelegi.
Täna keskendusin palju üleminekutele. Alguses sammust traavile minnes, et ta ei hüppaks kiiremasse allüüri vaid astuks sujuvalt. Siis sammust galopile, taas, et ta järsku ei hüppaks. Õnneks viimasel ajal on asi palju paremaks läinud, varem ta lausa viskas vahel suurest õhinast tagant üles, kui tõste tegin. Tuleb lihtsalt hobune ilusti ette valmistada, sest praegu teeb ta nii vaid 1x trenni jooksul, kui sedagi. Vasakule jookseb galoppi juba väga-väga meeldivalt, varem oli ta nii kramplik ja hüplev, nüüd aga palju pehmem ja enam ei vaju laiali. See-eest parem pool, mis on halvem, vajab endiselt tööd. Selles suunas on alati sadulas nii vastik istuda, üritan teda küll pehmeks sõita, paar fuleed isegi õnnestub, aga siis tõmbub taas krampi. Kaks viimast trenni olen lasknud tal natuke ennast lahti joosta ja teinud aktiivsemat galoppi üle terve platsi poolistakus, hiljem kokku võttes tundub mulle veidi parem, kuid endiselt mitte täiesti pingevaba.
Viimase asjana, mis oli tänases trennis justkui kirss tordil, tundsin suurt kiusatust sooritada üks jalavahetust. Tegin suure tagurpidi S-kujulise kaare suunaga paremale ning tahtsin nii huvi pärast näha, kas hobune vahetab otse galopist jala ära. Võtsin ta siis keskel vasakusse paindesse, tegin tõste ja voilaa, Bona vahetaski ära. Tema jaoks polnud see ilmselgelt mitte midagi uut ega üle jõu käivat.
Trenni lõppedes tegin veel traavis pikkadel külgedel paar sammude venitust - hobune lausa lendas all - ning lõpetasin ära.
Paar väikest probleemi on veel, lisaks sellele, et trenni esimeses pooles oleks mul tegemist justkui noore hobusega, kellel on tõsised keskendumishäired. Kui ma teda rohkem ratsmesse kutsun, kaelast ümaramaks/kumeramaks, siis tal on midagi suulise kontakti vastu. Hakkab peaga rapsima, vehkides ninaga vastu rinda, millega arvatavasti üritab mul ratsmeid käest tirida, ning jõu ja ilu numbreid näitama. Samas, kui kael on lamedam ja sõidan teda rohkem ette-alla, on kõik korras. Ma ei saa aru, milles probleem on, sest ma jälgin oma käsi pidevalt, need on nii pehmed, et rohkem enam ei anna ollagi, ent siiski ei meeldi talle miski. Sarnane juhtum on ristkapsliga. Bona üldse ei kannata, kui ma boksis seda rihma ümber nina hakkan panema. Kapsli ja lõuaaluse rihma kinnitamine on täiesti probleemivaba, aga just ristkapsliga on mingisugune kana kitkuda. Ta alustab samamoodi peaga rapsimist, võrdluseks võin tuua Hismanali, kellel minu mäletamist mööda esines sama komme, ainult Bonal lööb see välja mitmeid kordi ägedamalt ja jõulisemalt. Eks ma mõni päev proovin ilma, äkki ongi asi selles ja hobune toimib siis paremini.
Kurb, aga kuna ma nüüd koolivaheaja tõttu olen käinud rohkem hommikuti ja läinud ära kuskil neljast, pole ma ei Evat ega Dianat tallis kohanud. Lootsin küll, et ehk jõuan 7. päeva jooksul ühelt neist trenni võtta, aga võta näpust, ju see langeb siis järgmisesse nädalasse.
Ahjaa, veider, aga pärast seda, kui alustasin Bonaga ratsutamist, on mu selg endast vahepeal märku andnud päris ägedalt. Just sama koha pealt, kus mul kevadel närvipõletik oli.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment