So God, give me the strength to do what you created me to do.

Võtan ennast siis täna kätte ja kirjutan lõpuks teile pika-pika jutu, seega ei juhata enam postitust sisse, vaid asun kohe asja kallale.

Põhjus, miks ma vahepeal kirjutada ei saanud, seisneb selles, et kuna üks päev tundsin suurt igavust, monteerisin kokku ühe üsna lihtsa video ühest trennist suvel Adeelega, kui Stiina meil külas käis. Tahtsin selle ka Youtube'i üles laadida, kuid tekkis piinlikkus selle ees, et mu kasutajanimi oli nii lapsik. Kustutasin siis vana ära ja tegin uue, kuid kuna mul on terve elu olnud kompleks oma päris andmete avaldamisega, siis mõtlesin, et oleks jube lahe panna oma sünniaastaks 2012. Loogiliselt võttes ei tohiks see valik seal isegi olla, sest pole olemas 9-kuust last, kes laadib oma videosid üles. Registreerisin ennast rõõmsalt ära ning tahtsin kinnitada kontot sisse logimisega, kuid selle peale hüppas ette error, et kuna ma olen noorem, kui 13, siis minu google konto blokeeritakse ja kustutatakse 30. päev jooksul, kui ma just ei otsusta tõestada vastupidist. Alguses muidugi kirusin ennast oma lolluse pärast, oleksin ju lihtsalt võinud valida sünniaastaks '95 või '94 - ei, ma pidin ilmtingimata 2012 panema.
Kuna ei minul ega mu emal polnud aega sellega eriti tegeleda, võtsime asja tõsisemalt ette kõigest 5-6 päeva enne antud aja lõppu. Saime kõik ilusti korda, palju lugemist oli, vähemalt ei hakanud igav.

Ratsutamisest siis nii palju, et vahepeal kappasin Adeelega, tegime takistussõidutrenni. Lõpetuseks hüppasime penerolli, mille viimane takistus oli 105 cm tõusev okser. Eks selleni jõudmiseks pidime kõvasti kaklema ka, sest peaaegu terve trenn keeldus ta hüppamast, seega jooksis mööda. Olin juba alla andmas, kuid Ester muudkui utsitas tagant, tänu millele lõpetasime siiski positiivse noodiga.

Kuna nüüd on asi kindel, siis võin teile öelda, et kuna Adeelega ei saa talviti korralikku trenni teha ja ma ise üldse ei ole nii väga hüppaja inimene, siis hakkasin uue hobusega sõitma. Tema nimi on Bon Amour ning asume hetkel Kasemäe tallis, omaniku soovil. Pikalt ei oskagi midagi temast rääkida, alles nii vähe aega oleme koostööd teinud, kuid üht võin öelda - tal on kuradi ilus liikumine ja energiline iseloom. Olles korrapärases treeningus ja õige treeneri juures, võime ilmselt alustada oma võistluskarjääri järgmisest aastast. Ning eks tal ole omajagu temperamenti ja iseloomu varnast võtta. Just mingi päev tegime huumorit - pärast trenni hakkasin tal kapju puhastama, kuid kuna ta on sellise rahutu olemusega, ei suutnud ta paigal püsida. Tavaliselt on keegi olnud tallis, kellelt olen abi küsinud tema kinni hoidmisel, samas ootas parajasti mu järel ka üks inimene, kes soovis maneeži saada, seega oli veel eriti suur pinge peal. Sain esijalad ilusti ära tehtud, imekombel ka ühe tagumise, kuid hakates viimast kergitama, jooksis hobune minema. See naine, kes ootas trenni minekut oleks ta äärepealt kätte saanud, kuid Bona sammus traavis otse boksi, keeras ümber ja pistis pea välja ning jäi mulle totu näoga otsa vaatama.

Ühesõnaga, asi päev-päevalt areneb. Terve Akkerite perekond vaatas mu eelviimast trenni, pärast mida tuli Katrin mu juurde ning ütles: "Tundub, et sa oled selle mära ära taltsutanud." Alustasin ju ometigi sellega, et hobune ilusti traavist galoppi tõuseks, mitte ei hakkaks kiiret traavi jooksma, viimane trenn aga tegime juba sammus pikkadel külgedel kui ka keskliinil küljendusi ja traavis sammude venitamisel ta reaalselt lendas all. Sellel hobusel on meeletult potentsiaali, mis paneb mind kogu aeg mõtlema, kui vedanud mul on. Sama hästi võiks Dina või kellegi sinna sadulasse istutada, mitte minu, ja auhinnalised kohad hakkaksid kohe taevast alla sadama. Kahju ainult, et tegu ei ole enam noorhobusega.

Täna käisin ka Adeelel uuesti külas. Reilika oli temaga vahepeal ratsutanud ja enda kolmeosalised suulised pannud. Hobune oli justkui äravahetamiseni muutunud. Okei, ta elas kohati endiselt reaalselt liiga palju välimise ratsme otsas ja lõikas nurki, kuid pead tõi vägagi ilusti alla ja kohati ka ratsmesse. Pildi lisan, kui Ester need fotoalbumisse või kuhugi üles laeb. Pärast jalutasime veel Reilikaga noortega, kordetasime Tessat ning oligi aeg minna. Esmane põhjus, miks ma Kernu üldse täna reisisin, oli see, et jätsin oma vihmavarju viimane kord sinna ja läksin seda taga otsima, kuid muidugi ma suutsin selle endiselt maha unustada, kuna marsa peale hakkas kiire. Samuti jätsin küsimata Reilikalt CD oma piltidega. Sellest võib järeldada, et kuna Marit läheb Bonaga ise reedel sõitma, on mul vaba päev, et käia taas Kernust läbi.

Sincerely yours,
Grete