Lé petit update

Bonaga läheb iga trenn aina paremini. Tore oli käia ka üle pika aja Veskimetsas, vähemalt oli tall võrreldes Kasemäega ikka mitmeid kordi soojem. See nädal on kokku plaanitud 3x Sushihouse'i minemist. Jube, pärast seda, kui Reilika mind esimest korda sinna viis ja Oshima't tutvustas, olen sellesse ülepeakaela armunud. No nii hea, et anna otsad!
Alates suvest olen selle bändi totaalselt unarusse jätnud, hea, et nad nüüd taasavastasin.

Sincerely yours,
Grete

You were strong and I was not. My illusion, my mistake

Kirjutamise isu läks mõneks ajaks kaduma. Uut postitust võib siit otsida kas järgmise nädala jooksul või siis hoopiski pikema aja pärast, olenevalt, kuna saan Dianalt trenni võtta ning Stiina mind pildistama tulla. Otsustasin teha veidi pikema pausi blogimises, sest reaalsuses võivad minu ratsapesa lugeda absoluutselt kõik, kus iganes nad ka ei asuks, mis hetkel mulle väga ei istu. Naudin pigem jõule ja vana aasta lõppu pere keskis ning hoidun liigsest netis istumisest.

Sincerely yours,
Grete

I need somebody to love

Talli jõudes sain Katrinilt teada, et keegi naine oli käinud Bonat süstimas. Ta soovitas mul Maritile ühe kõne teha ja järgi küsida, mis värk on, sest keegi ei teadnud midagi. Helistasin siis naisele ja uurisin välja, et looma oli vaktsineeritud, aga hääletoonist sain aru, et ta ise oli ka üllatunud, ehk siis ei teadnud täpset päevagi, kuna see võiks aset leida, sest muidu oleks mind sellest varemalt ette teavitatud. Kuna pärast süstimist on rangelt keelatud hobusele suurt koormust avaldada, läksin lihtsalt sõitma abivahenditeta sammu, natuke traavi ja 3 galopitõstet. Hobune pakatas niivõrd energiast, et oleks kihutanud galopis või maailma lõppu, samas jooksis nagu kraana. Mõned üksikud korrad andis kaelast järgi, aga enamus ajast hoidis jõuga kaela pulksirgelt, kui hakkasin ratsmetega mängima ja painet kordamööda mõlemale poole küsima, puristas, jäi seisma ja taandas, näidates välja, et talle ei sobi miski. Põhiline töö käiski sammus, kokku kablutasin kuskil 30 minutit, aga ei ole kindel, sest ei jälginud kella.
Homme hommikul talli, pärast seda Stiina trenni pildistama.

Sincerely yours,
Grete

I'm going slightly mad

Bona sai kolmapäeval hambad korda. Ta oli sel päeval mingit kergemat sorti narkoosi all, päris pikali ei olnud, lihtsalt loojas ja ei saanud ümbritsevast eriti hästi aru, seega sõitma ei läinud.
Täna toimus midagi enneolematut. Saan tagantjärgi öelda, et mingi viga siiski oli hammastes, sest hobune ei istunud mul käe peal absoluutselt kordagi trenni jooksul.
Kannuseid polnud, säärele reageeris hästi, vahepeal hüppasid teele raskused, kuid need ületasime. Kokkuvõttes võib rahule jääda, arvestades, et ta on nüüd viimasel ajal väga vähese koormuse all olnud.
Idee on üsna pea taas Dianalt trenni võtta, oleneb muidugi, kuidas ta pühade ajal talli satub.
Laupäeval lähen Stiinat ja Spiccatot pildistama, vaheajal tuleb ta samuti enda külaskäiku meie juurde jäädvustama.


Sincerely yours,
Grete

J'adore...

Pilt on pärit 14. oktoobrist. Ausalt öeldes ei oska oma käsi kommenteerida, Bona nina juures olevast aurust võib ainult järeldada, et ju ta siis köhis... usun, et see on hea argument. Pildi lisamise põhjus on aga hoopis see, et need värvid on lausa maagilised.

Täna oli hea trenn. Sain palju mõtteainet ja uusi teadmisi pärast Diana trenni, mida edasi arendada ja katsetada. Algus oli kohe väga hea, lõpp aga vajus ära. Hobune kas ei viitsinud või ei jõudnud enam... pigem kaldun selle esimese variandi poole.
Homme läheb Marit, ma loodan, et ta tunnetab ka seda arengut, mis nüüd viimaste päevade jooksul on toimunud.
Kui trenni lõpetasin, rääkisin veidi Dianaga, kes küsis, kuidas hobune oli. Hetkel on mul lootus taas tärganud, et sellest loomast saab asja. Olgu ta siis nii põikpäine kui tahes boksis, kuid trennis hakkab see vaikselt juba lahtuma.

Lapsepõlves olin üsna õnnega koos, lähtudes materiaalsetest väärtustest - leidsin maast raha, võitsin loosiga erinevaid auhindu jne, ent see lakkas pikkadeks aastateks. Eile aga tabas see mind taas, võitsin oma lemmikblogija, Anna Elisabethi giveaway'st auhinna. Täna oli mul see au ja rõõm temaga näost-näkku kohtuda, olgugi, et see kestis vaid minuti, kui sedagi. See hetk on kindlasti üks mu elu tippsündmusi, kindlasti paljud teist mõtisklevad, et mis nii erilist on teise inimesega kohtumises, ent teile ma vastan, et minu jaoks oli see kui kokkusaamine iidoliga; inimesega, kellele imetlusega alt ülesse vaatan. Üsna raske kirjeldada, kui sa ise seda tunnet pole kogenud, but it was worth a try...

Sincerely yours,
Grete

We created beauty

Hetkel läheb kõigega veidi hirmutavalt hästi, kardan just seda tagasilööki, kui kõik taas allamäge hakkab veerema.
Õppimises sõuan kuidagi teistele järgi, seda veel hinnete poole pealt päris edukalt.
Suhted sõprade ja perega on ka paigas.
Bonaga hetkel oleme samuti suunaga paremuse poole. Teisipäeval käis Marit kordetamas, kolmapäeval, nagu ma ennist kirjutasin, pidin ühe päeva õppimise tõttu vahele jätma. Neljapäeval oli üsna kesine trenn. Alustasin üksi, seejärel kuskil 10-15 minuti pärast saabus Karin, hiljem ka see naine, kes Grenaderiga sõidab juba Niitvälja aegadest, ja võttis Dianalt trenni. Seega üsna pea oli päris kitsas, kuid see-eest üllatas mind Bona positiivses mõttes galopiga paremale poole, ta liikus ikka, no, uskumatult hästi. Tavaliselt on see ta halvem pool ehk jookseb kinniselt ja pinges, aga see trenn vaata, et liikus isegi paremini kui vasakule. Hiljem jäin veel Dianaga lobisema ning leppisin järgmiseks päevaks trenni ka kokku.
Reedel jõudsin kuskil poolteist tundi varem talli, seega tegin aega parajaks ja vaatasin Dorise ja ühe uue inimese trenni. Kui viimane trenni lõpetas, olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul hakkas sellest hobusest ikka väga kahju, see, et too naine karjus ta peale ning sõimas värdjaks, idioodiks ja kelleks kõigeks veel, oli veel see leebem pool. Oeh, ja kui tema sõitmist mitte karistamiseks nimetada, siis ma ei kujuta ette, mida ta silmas pidas veel selle all, kui ütles: "Ma ei jõua ära oodata, kuni Siim tuleb ja talle peksa annab."
Trenn Dianaga lõppes nii minu kui ka hobuse jaoks väsitavalt nagu alati. Olin juba kuskil 2/3 pealt surmväsinud, et mõttes vaidlesin endaga, kas teha paus ja hinge tõmmata, või lasta edasi. Siiski jätkasin. Terve trenn üritasime teda n-ö kokku pakkida, mitte esiotsale vajuma ja end kandma saada. Lõpuks toimis päris hästi, siiski tuli galopp jällegi paremini välja kui traav. Bona puhul ongi see nii, et tema maiuspalaks on galopp, tundub, et ta ise liigub ka rohkem rohkem lõdvestunult ja käitub selles allüüris leplikumalt, samas on mulle ajaloo jooksul pidevalt korrutatud, et galopis hobustega töötamine on just minu tugevam külg. Vahepeal trennis tegime aga Diana ümber käe kõrval, paar korda otsustas hobune lolli mängida, trügis naisele täitsa otsa, samal ajal minu kannust täielikult ignoreerides, ja astus talle jala peale. Oi, pärast seda sai Bona ikka korralikult peksa, ma polnud Dianat varem nii vihasena üldse näinudki.
Ühesõnaga trenni lõpuks oli täiesti teine hobune. Jalutasin veel maha ja panin boksi ära.
Täna, ehk siis laupäeval, ei käinud. Homme teevad nad vabahüppeid, kuna ma ei tea, millal nad alustavad, lähen kuskil poole kaheteistkümnest kohale, kui saab veel sõita, teen trenni mõnda aega, kui ei saa, lähen jalutan kuskil põllu peal käe kõrval.
Üks kurb asi on ka, nimelt kui Marit ostis Bonale uue vihmateki, hakkas see tal õlgade pealt karva hõõruma, täitsa kohe lühikeseks. Siis ostis aga naine talle selle musta veniva õlakaitse, mis toimis kuni praeguseni väga hästi, reedel aga märkasin, et miski on hobusel taas hakanud õlgu hõõruma. Mina isiklikult ei oska midagi arvata, sest tal on too "sekspesu" (nagu Ellen selle kohta kunagi ütles, hahaha) kogu aeg seljas.

Sincerely yours,
Grete

Finding my way through this hollow life...

Käisin esimest korda üle kolme nädala pühapäeval tallis. Ma olin niivõrd ahastuses, et mõtlesin päeva lõpuks Maritile juba lahkumiskõne valmis. Tõsiselt, see hobune... mul pole sõnu. Esiteks kuulsin ma, et ta olevat Dorisel päev varem koplist äratoomisel lolli mänginud, käest ära tõmmanud ja jooksnud ümber kompleksi ringi päris kaua ilma kätteandmata. Samuti oli üritanud Katrinit ära tappa (naise enda sõnad), virutand talle tagajalgadega. Marit aga rääkis mulle kõik see aeg, et hobune on väga okei ja keegi pole kurtnud millegi üle... vot siis!
Koplist ära tuues oli loom täiesti normaalne, kohe kui boksi sai, pööras ära. Ta ei lasknud mind endale ligigi, jalg oli iga sekund ähvardamiseks püsti ja kõrvad lidus, üritas mind isegi reaalselt hammustada. Proovisin heaga, halvaga, tulemus - ei miskit. Sõlmisin hobuse päitsete ja nööriga kinni, polnud minutitki möödunud, kui ta mitte millegi peale ehmatas ja paanikasse läks. Üsna pea rahunes küll maha, ent sellegi poolest otsustasin ta lahti siduda. Annemari tuli teda hoidma, seega puhastasin üsna kiirelt ära. Tegin alguses 20 minutit kordet, tal jätkus energiat nii kauaks, et kohe kurb hakkas Sassi ajast, mis ta oli maneeži silumisse pannud, kui Bona selle minutiga täiesti üles kündis. Kihutas, pukitas ja tegi mida kõike veel. Kiusatus oli liialt suur, seega läksin kuskil kümneks minutiks selga ka. Siinkohal mainiks ära, et uued püksid on mega mugavad.

Järgmine kord käisin esmaspäeval. Boksis oli okei, enam ei üritanud hammustada ja jalaga ähvardas ka ainult korra, kui esmakordselt boksi sisenesin. Isegi saduldamisel ei tiirutanud ringi. Kuna ei tahtnud loomaga kakelda ning olin tema käitumisest sadulas nii väsinud, panin kannused peale. Viimati kasutasin Bonaga neid, kui käisin teda proovimas, seda ka omaniku õhutusel, ehk siis septembri keskel. Ausalt ka, ta oli nii hea! Ma sain ta traavis nii ära koondada ja pikemaks lükata, et lausa lust sadulas istuda. Samuti tundsin ma kuskil 1/3 trenni pealt, kuidas äkitselt nii mugav oli istuda - taguots hakkas ilusti tööle. Ta oli küll selle koha pealt veidi ebastabiilne, aga hea seegi, et nii vara hakkas, sest tavaliselt käitub ta nii trenni lõpus ette-alla traavi tehes. Galopp õnnestis väga hästi, kohati tõstetel valmistasin üle ehk ta lausa sukeldus galoppi ja hüples taguotsaga, aga üldjoontes oli väga hea. Sain ilusa tempo, kui hakkas kiirustama, saavutasin peagi taas endise rütmi. Tegin ka 2 jalavahetust diagonaalidel, otsejoones vahetas ilusti ära. Minu ainus probleem sellega on, et kui ta jalga muudab, siis hakkab kohe kiirustama ja endise tempo tagasi saamine võtab rohkem aega kui peaks. Vastuolu tekitab just see, et ta hakkab rabistama ja tuli on takus. Pärast jalutasin käe kõrval maha ja tegin jälle seda kehakeele harjutust meeldetuletuseks, millele ta reageeris peale esimest korda väga ilusti, seega sai suhkrut ka. Trenni keskel, kui Katrin minu ja Elisabethi trenni jälgis, tuli ta äkitselt minu juurde ja vaatas, et Bona suu eritas verist vahtu. Kui ma sõna "veri" kuulsin, hakkas mu süda kohe 2x kiiremini kloppima, ma ei suutnud uskuda, et mina oleks võinud olla selle põhjustajaks, sest ometigi ei istunud hobune sel päeval ratsme otsas, otse risti vastupidi, ta oli suust erakordselt pehme, millele vastavalt toimis ka minu käsi. Peale kiiret läbivaatust arvas Kats, et Bona oli arvatavasti keelde hammustanud, sest kui ta suulist mälub, siis ta lõksutab seda suus nii intensiivselt ja tugevasti. Õnneks kuulsin naiselt, et kuna hambaarst pidi tulema, tahtis Marit ka hobuse hambad lasta üle vaadata.
Uudis on ka see, et 2 uut looma on talli tulnud.
Olen kurb, et täna ei saanud ratsutama minna, kõik on homsete järeltööde pärast, milleks on vaja õppida.

Sincerely yours,
Grete

Take all my guilt, take all my pride

Kuna mu blogi on tervele inimkonnale avalik, siis otsustasin oma kontaktandmed ära peita. Maailmas on piisavalt õelust, kes ütleb, et ka neid andmeid siin ei kuritarvitata.

Sain täna oma püksid kätte. Ma poleks elu sees uskunud, et ka minusugusele päkapikule võivad mõned püksid lühematsorti olla. Nimelt on need 164 suurus, ma olen 165 cm pikk, seega arvasin, et need ulatuvad mulle enam-vähem pahkluudeni, kuid ilmselgelt eksisin. Müüja, Triin, ütles, et jala sisepikkus on 62 cm, mis on küll minu jaoks paar sentimeetrit lühikesed, ent arvestasin juba sellega ostu sooritades. Kodus aga mõõtsin mina selleks hoopis 58 cm ehk siis 1/3 minu säärest on täiesti paljas. Põlvikuga õnneks pole hullu, aga alguses oli küll väike šokk. Muidu suuruselt on parajad ja kõik on tip-top, väljaarvatud krõpsud sääre all servas. Kunagi tuleb need ilmselt välja vahetada, sest juba praegu tunduvad nad sellised kahtlased, et kas hoiavad kinni või mitte. Aga mis ma siin nurisen, ma sain ainult paar korda kasutatud täisnahkadega ratsapüksid vaid 10€ + postikulu eest. Püksid on puhtad ja korralikud, nahk pole topiline ega midagi, väike defekt on küll, millest Triin juba enne ostu rääkis, aga see on nii tibatilluke, usun, et keegi ei märkagi. Üldjoontes olen hinna ja kvaliteedi suhtega väga rahul.

Sincerely yours,
Grete

Worthless

Ma tunnen ennast kohutavalt, olen kasutu, väärtusetu, parasiit, lihtsalt olemas. Ma ei tee midagi, ei ole kellelegi kasulik, tunnen end hingest tühjaks imetuna - miski ei oma enam minu jaoks tähtsust. Ärkan hommikuti üles, vaatan aknast välja ning näen, kuidas väljas kihiseb nagu sipelgapesas. Kes kiirustab tööle, kooli või kes lihtsalt jookseb poodi. Ja siis istun siin mina, tähtsusetu isik üks seitsmest miljardist, üksi ja ootan... mida?! Ma ei suuda lihtsalt olla ja mitte midagi teha, see rebib mu sisimuse tükkideks. Kurb, aga aeg on muutnud mind selliseks, olen juba harjunud sellise eluga - kiirustan igale poole, puudu jääb isegi hetkedest, et hinge tõmmata. Varem tiirles terve elu ümber klaveri ja kooli, aina söö ja joo muusikat ning haridust, kui hästi meenutada, siis keska oligi mu teine kodu. Hommikul kella kaheksast kooli, et tunnike enne õppetööd harjutada, ning päev lõppes alles õhtul, tagasi koju jõudsid alles kella 7-8 ajal, kui hästi läks, rääkimata siis õhtul õppetükkide tegemisest, mis olid iseseisvaks tööks jäetud, ning järgmiste hommikute varajastest ärkamistest. Nüüd on küll prioriteedid muutunud, kuid ega aeg sellepärast seisma ole jäänud. Püüa sa mitu kuud järjest päevast päeva joosta kodu, kooli ja talli vahet. Üsna tappev rutiin nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kui järele mõelda, ent hetkel ei tundu miski lohutavam ega turvalisem. Vähemalt oleks tegevust... üsna lihtsakoeline ja naiivne mõte, kuid sel juhul teeksin midagigi. Kõige hullem on üksi oma mõtetega jääda... ja seda nädalateks. 2 nädalat on liig, kuid 3, mis alles tiksub aegamisi täis ning tuleb ära kannatada, on juba piin.

Hetkel koosneb mu päev vaid antibiootikumide neelamisest ja kuvari tühja pilguga passimisest. Mõttes kirun end juba pea pool nädalat, et võiksin kas või koolitöö kätte võtta ja järele õppida, kuid seni olen suutnud sadadest ülesannetest vaid geograafia essee valmis kirjutada. Üsna nukker seis tundub olevat.

Sincerely yours,
Grete