Pilt on pärit 14. oktoobrist. Ausalt öeldes ei oska oma käsi kommenteerida, Bona nina juures olevast aurust võib ainult järeldada, et ju ta siis köhis... usun, et see on hea argument. Pildi lisamise põhjus on aga hoopis see, et need värvid on lausa maagilised.
Täna oli hea trenn. Sain palju mõtteainet ja uusi teadmisi pärast Diana trenni, mida edasi arendada ja katsetada. Algus oli kohe väga hea, lõpp aga vajus ära. Hobune kas ei viitsinud või ei jõudnud enam... pigem kaldun selle esimese variandi poole.
Homme läheb Marit, ma loodan, et ta tunnetab ka seda arengut, mis nüüd viimaste päevade jooksul on toimunud.
Kui trenni lõpetasin, rääkisin veidi Dianaga, kes küsis, kuidas hobune oli. Hetkel on mul lootus taas tärganud, et sellest loomast saab asja. Olgu ta siis nii põikpäine kui tahes boksis, kuid trennis hakkab see vaikselt juba lahtuma.
Lapsepõlves olin üsna õnnega koos, lähtudes materiaalsetest väärtustest - leidsin maast raha, võitsin loosiga erinevaid auhindu jne, ent see lakkas pikkadeks aastateks. Eile aga tabas see mind taas, võitsin oma lemmikblogija, Anna Elisabethi giveaway'st auhinna. Täna oli mul see au ja rõõm temaga näost-näkku kohtuda, olgugi, et see kestis vaid minuti, kui sedagi. See hetk on kindlasti üks mu elu tippsündmusi, kindlasti paljud teist mõtisklevad, et mis nii erilist on teise inimesega kohtumises, ent teile ma vastan, et minu jaoks oli see kui kokkusaamine iidoliga; inimesega, kellele imetlusega alt ülesse vaatan. Üsna raske kirjeldada, kui sa ise seda tunnet pole kogenud, but it was worth a try...
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment