Käisin esimest korda üle kolme nädala pühapäeval tallis. Ma olin niivõrd ahastuses, et mõtlesin päeva lõpuks Maritile juba lahkumiskõne valmis. Tõsiselt, see hobune... mul pole sõnu. Esiteks kuulsin ma, et ta olevat Dorisel päev varem koplist äratoomisel lolli mänginud, käest ära tõmmanud ja jooksnud ümber kompleksi ringi päris kaua ilma kätteandmata. Samuti oli üritanud Katrinit ära tappa (naise enda sõnad), virutand talle tagajalgadega. Marit aga rääkis mulle kõik see aeg, et hobune on väga okei ja keegi pole kurtnud millegi üle... vot siis!
Koplist ära tuues oli loom täiesti normaalne, kohe kui boksi sai, pööras ära. Ta ei lasknud mind endale ligigi, jalg oli iga sekund ähvardamiseks püsti ja kõrvad lidus, üritas mind isegi reaalselt hammustada. Proovisin heaga, halvaga, tulemus - ei miskit. Sõlmisin hobuse päitsete ja nööriga kinni, polnud minutitki möödunud, kui ta mitte millegi peale ehmatas ja paanikasse läks. Üsna pea rahunes küll maha, ent sellegi poolest otsustasin ta lahti siduda. Annemari tuli teda hoidma, seega puhastasin üsna kiirelt ära. Tegin alguses 20 minutit kordet, tal jätkus energiat nii kauaks, et kohe kurb hakkas Sassi ajast, mis ta oli maneeži silumisse pannud, kui Bona selle minutiga täiesti üles kündis. Kihutas, pukitas ja tegi mida kõike veel. Kiusatus oli liialt suur, seega läksin kuskil kümneks minutiks selga ka. Siinkohal mainiks ära, et uued püksid on mega mugavad.
Järgmine kord käisin esmaspäeval. Boksis oli okei, enam ei üritanud hammustada ja jalaga ähvardas ka ainult korra, kui esmakordselt boksi sisenesin. Isegi saduldamisel ei tiirutanud ringi. Kuna ei tahtnud loomaga kakelda ning olin tema käitumisest sadulas nii väsinud, panin kannused peale. Viimati kasutasin Bonaga neid, kui käisin teda proovimas, seda ka omaniku õhutusel, ehk siis septembri keskel. Ausalt ka, ta oli nii hea! Ma sain ta traavis nii ära koondada ja pikemaks lükata, et lausa lust sadulas istuda. Samuti tundsin ma kuskil 1/3 trenni pealt, kuidas äkitselt nii mugav oli istuda - taguots hakkas ilusti tööle. Ta oli küll selle koha pealt veidi ebastabiilne, aga hea seegi, et nii vara hakkas, sest tavaliselt käitub ta nii trenni lõpus ette-alla traavi tehes. Galopp õnnestis väga hästi, kohati tõstetel valmistasin üle ehk ta lausa sukeldus galoppi ja hüples taguotsaga, aga üldjoontes oli väga hea. Sain ilusa tempo, kui hakkas kiirustama, saavutasin peagi taas endise rütmi. Tegin ka 2 jalavahetust diagonaalidel, otsejoones vahetas ilusti ära. Minu ainus probleem sellega on, et kui ta jalga muudab, siis hakkab kohe kiirustama ja endise tempo tagasi saamine võtab rohkem aega kui peaks. Vastuolu tekitab just see, et ta hakkab rabistama ja tuli on takus. Pärast jalutasin käe kõrval maha ja tegin jälle seda kehakeele harjutust meeldetuletuseks, millele ta reageeris peale esimest korda väga ilusti, seega sai suhkrut ka. Trenni keskel, kui Katrin minu ja Elisabethi trenni jälgis, tuli ta äkitselt minu juurde ja vaatas, et Bona suu eritas verist vahtu. Kui ma sõna "veri" kuulsin, hakkas mu süda kohe 2x kiiremini kloppima, ma ei suutnud uskuda, et mina oleks võinud olla selle põhjustajaks, sest ometigi ei istunud hobune sel päeval ratsme otsas, otse risti vastupidi, ta oli suust erakordselt pehme, millele vastavalt toimis ka minu käsi. Peale kiiret läbivaatust arvas Kats, et Bona oli arvatavasti keelde hammustanud, sest kui ta suulist mälub, siis ta lõksutab seda suus nii intensiivselt ja tugevasti. Õnneks kuulsin naiselt, et kuna hambaarst pidi tulema, tahtis Marit ka hobuse hambad lasta üle vaadata.
Uudis on ka see, et 2 uut looma on talli tulnud.
Olen kurb, et täna ei saanud ratsutama minna, kõik on homsete järeltööde pärast, milleks on vaja õppida.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment