Worthless

Ma tunnen ennast kohutavalt, olen kasutu, väärtusetu, parasiit, lihtsalt olemas. Ma ei tee midagi, ei ole kellelegi kasulik, tunnen end hingest tühjaks imetuna - miski ei oma enam minu jaoks tähtsust. Ärkan hommikuti üles, vaatan aknast välja ning näen, kuidas väljas kihiseb nagu sipelgapesas. Kes kiirustab tööle, kooli või kes lihtsalt jookseb poodi. Ja siis istun siin mina, tähtsusetu isik üks seitsmest miljardist, üksi ja ootan... mida?! Ma ei suuda lihtsalt olla ja mitte midagi teha, see rebib mu sisimuse tükkideks. Kurb, aga aeg on muutnud mind selliseks, olen juba harjunud sellise eluga - kiirustan igale poole, puudu jääb isegi hetkedest, et hinge tõmmata. Varem tiirles terve elu ümber klaveri ja kooli, aina söö ja joo muusikat ning haridust, kui hästi meenutada, siis keska oligi mu teine kodu. Hommikul kella kaheksast kooli, et tunnike enne õppetööd harjutada, ning päev lõppes alles õhtul, tagasi koju jõudsid alles kella 7-8 ajal, kui hästi läks, rääkimata siis õhtul õppetükkide tegemisest, mis olid iseseisvaks tööks jäetud, ning järgmiste hommikute varajastest ärkamistest. Nüüd on küll prioriteedid muutunud, kuid ega aeg sellepärast seisma ole jäänud. Püüa sa mitu kuud järjest päevast päeva joosta kodu, kooli ja talli vahet. Üsna tappev rutiin nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kui järele mõelda, ent hetkel ei tundu miski lohutavam ega turvalisem. Vähemalt oleks tegevust... üsna lihtsakoeline ja naiivne mõte, kuid sel juhul teeksin midagigi. Kõige hullem on üksi oma mõtetega jääda... ja seda nädalateks. 2 nädalat on liig, kuid 3, mis alles tiksub aegamisi täis ning tuleb ära kannatada, on juba piin.

Hetkel koosneb mu päev vaid antibiootikumide neelamisest ja kuvari tühja pilguga passimisest. Mõttes kirun end juba pea pool nädalat, et võiksin kas või koolitöö kätte võtta ja järele õppida, kuid seni olen suutnud sadadest ülesannetest vaid geograafia essee valmis kirjutada. Üsna nukker seis tundub olevat.

Sincerely yours,
Grete