Let's make the most of what we have

Lood on nii, et tallis pole endiselt käinud, vaid terved päevad kodus passinud. Kahjuks olen ka vist järgmine nädal rivist väljas, sest eile õe juures käies, pani ta mulle nädalase antibiootikumikuuri peale ja saatis röntgenisse. Vastuse saan teada täna õhtupoole, ma tõesti loodan, et mul pole kopsupõletikku.
Palavik on enam-vähem üle läinud, eile õhtul näitas kraadiklaas veel täpselt 37, kuid ka see arvatavasti langeb normaalsusepiiridesse. See-eest püüdsin endale selle nädala alguses kõrvapõletiku, mis kohe üldse ei soovi taanduda, endiselt köhin ja hääl on nagu vanal mehel. Positiivne on vähemalt see, et sain oma ratsapüksid maha müüdud ning kohe uued asemele ostetud. Sain põhimõtteliselt täiesti uued ELT mustad hallide nahkadega püksid Triinu käest. Pakk peaks üsna pea Tallinnasse saabuma. Samuti lubas keegi reedel (täna) Eskadroni jalutusnööri ära osta, vaatame siis, kas peab oma lubadust või mitte. Seniks aga jõudu ja jaksu teile, sest ma tean, et mul läheb seda vaja.

Sincerely yours,
Grete

Where did you go, what did you see?

Stiina on lausa kullatükk! Palusin eile enda tellitud n-ö lühiajalise lahenduse ratsapüksid ära tuua, sest need olid Inglismaalt kohale jõudnud ning ma olen ise ilmselgelt haige, ja ta oli kohe nõus. Olin valinud S ehk siis UK 10 suuruse, mis aga osutus reitest, tagumikust ja vöökohast suureks. Nüüd siis jään vaid lootma, et saan oma Eskadroni ketiga jalutusnööri üsna pea maha müüdud, et tellida uued number väiksemad ning praegused müüki panna. Muidu värvi ja lõikega olen väga rahul.
Haigus aina süveneb ehk päev-päevalt on palavik kõrgem.

Sincerely yours,
Grete

Welcome to the new age

Minu meelest nii vinge video!

Ilmselt oli halb idee nüüd nädalavahetusel tallis käia, sest hetkel olen palavikuga kodus. Laupäevane trenn oli nii ja naa, midagi erilist ei saanud teha, sest Doris hüppas samal ajal Tuuslariga. Bona läks selle peale nii elevile, et kui ma lõpus ette-alla traavi tegin, läks ise kogu aeg takistustele. Pidin pidevalt teda sealt ära suunama.
Sain ka sellise "toreda" üllatuse osaliseks, et mingi mees pidi tuleval reedel tulema Bonat proovima. Katrin rääkis, et see inimene olevat tingimuseks esitanud, et hobune viidaks kuhugi Järve talli, kui tahetakse, et ta Bonaga sõitma hakkaks. Imeline! Ühesõnaga on Marit sellest kõigile peale minu kuulutanud, ei tea, kas ta kavatsebki seda mu eest nüüd saladuses hoida või?! Ja kui Bona tõesti sinna kuhugi Järve talli läheb, ei kavatse mina küll talle järgi joosta, Katsi sõnul ei pidavat seal ükski ühistransport liiklema.

Pühapäeval köhisin juba omal kopse välja. Kui olin talli jõudnud ja garderoobis riideid vahetasin, tuli peale eriti suur hoog, mõtlesin ausalt, et nüüd lämbun ja suren ära. Kuna olin juba nii ära kurnatud, ei suutnud midagi Bonaga peale hakata, lihtsalt kulgesin kuskil 30 minutit ja otsustasin maha tulla, lihtsalt hobuse liigutamisest pole kasu mitte kellelegi, oleks siis veel tööd teinud. Ainuke asi, mis võis natukenegi kasu tuua, oli galopp - traav/samm/peatus - galopp üleminekud. Alguses jäi nii äkki seisma, et lendlesin natuke seal sadulas ringi, ent üsna pea sain kätte mõned sujuvad ja pehmed üleminekud. Mainiks ära, et trenni alguses panin libiseva peale, aga kuna ma pole kuskil 1,5 - 2 aastat sellega sõitnud, mõtlesin mitte jändama hakata, niigi hobune ei toiminud selle vidinaga. Edasi kappasin kraanaga, sest ühtegi abivahendit peal ei olnud.
Pärast tuli minuga Elisabeth rääkima, nad olid Evaga mu sõitmise ajal midagi vaikselt arutanud, ilmselgelt sain aru, et minust või Bonast, sest kui ratsutasin maneeži eespool ringil, vaatas ta mind pidevalt. Naine oli ka talle teatanud sellest salapärasest mehest. Nad olevat arutanud, et tavaliselt on siis naistel raskem sõita, sest vastassoo esindajad ratsutavad enamasti siiski jõuga, ja mida kõike veel. Rääkisin ka talle, kui nõme on kuulda seda kõike üldse kolmandate isikute käest, mitte omanikult otse. Ta lohutas küll, et tegelikult on päris palju hobuseid ringi liikumas, kuid selle väite lükkasin kohe ümber. Lisasin, et enamus on arust ära poolratsastamata loomad või kui leidubki kuskil mõni mõistusejuures olev hobune, on tihtipeale takistuseks raha. Selle peale aga vastas ta, et ega Bona ka nüüd NII väga normaalne ole, mille peale vaid naersin. Tegelikult ta oskab kõiki L-elemente, aga tal on lihtsalt liiga palju iseloomu antud + ta ei ole enam esimeses nooruses, et talle nüüd kõik ilmutusena järsku selgeks saaks.
Selle loo kokkuvõtteks lubas Elisabeth ühte varianti uurida, tundub ulmeline, kuid äkki siiski võimalik?!

Sincerely yours,
Grete

Arrogance

Olen haige, seega mõtlesin teile kirjutada.
Esiteks tooksin kohe välja, et tegin küsitluse teile, millele saate vastata paremal pool asuvas küljeribas ja ka mitu valikuvariant valida. Pidin sidebar'i kujundust veidi muutma, sest endise halli tooniga ei oleks teksti näha olnud. Otsisin oma tükk aega kujunduse alt värvi muutmis võimalust, ent tulemusteta. Küsitlus lõppeb selle kuu viimasel päeval. Kui Sinu arvates võiks seal mõni vastusevariant veel olla, mille poolt hääletada, anna mulle teada ja lisan ka selle.

Sattusin talli viimati üleeile ehk kolmapäeval, eelmine päev oli just Marit käinud. Hobune oli kohe ülbeks muutunud, Katriniga rääkides sain teada, et loom oli teda üritanud rünnata koplist talli viimisel. Lihtsalt mitte millegi peale muutus segaseks, tõmbas käe otsast ära ja perutas naise poole. Ma olin sellest nii hämmingus, et ei osanud midagi arvatagi. Vahetasin riided ära ja viisin varustuse boksi ukse juurde. Tekke ära võttes ja puhastades polnud mingit muutust näha, ent kohe, kui ilmusin hobuse vaatevälja sadulaga, ajas kõrvad lidusse ning üritas mind näksata. Käratasin ta peale paar korda, tänu millele jättis mind rahule, kuid seljale lähenedes ja sadula sinna kohale asetamisel keeras täitsa ära. Hakkas ringiratast jooksma, mina muidugi sammusin temaga kaasa, ent kuna ma olin ringist väljaspool, mõtles ta, et võiks mind litsuda enda ja seina vahele. Andsin mitu latakat vastu tagumikku, sest see on täiesti lubamatu, mille peale aga hobune uuesti kõrvad lidusse pani, hakkas sabaga ähvardavalt sahistama ning tagajalgadega trampima. Võtsin valjad ja panin need pähe, pärast seda oli taltsas, aga tema käitumine oli täiesti vastuvõetamatu. Kui olin trennivalmis ja suundusin maneeži poole, rääkisin ka Katsile sellest.
Trenni alguses hakkas taidlema, kohe, kui võtsin ratsmekontakti sammus, pakkis ennast nii kokku, võttis enda initsiatiivil parema painde ja üritas vastu uut bordet kas küljendada või õlad-sees teha. Pigistasin lihtsalt säärtega edasi, mille peale hobune meelega koondas ennast veel rohkem ära ja sigatses edasi. Palusin Katrinil, kes parajasti tekiruumi kõrvalt liiva pühkis, endale stekk tuua. Kohe sai paar latakat kirja, edasi oli nagu kullapai. Tegi kõike, mis tahtsin. Üsna kohe, peale trenniga alustamist, tundsin, kuidas ta leppis olukorraga ning selg hakkas tööle. Täisistakus oli endal ka palju parem istuda. Galopis oli ka väga hea, sain temaga vasakule poole mitu 10-meetrist volti tehtud, ilma, et oleks õlaga sisse vajunud. Tegin ka ühe jalavahetuse otse galopist, kohe vahetas ära ja sai palju kiita ka. Ainuke asi, mis mind häirib, on see, et kui ma alustan trennis esimest korda galopiga, siis ta liigub mul ilusti rahulikult, ent mõne aja päras tuleb tal mingisugune hoog sisse. Kui aga üritan sõrmedega mängides ja sadulasse sügavamalt istudes teda tasapisi kokku kutsuda, jääb üsna pea traavile. See ei ole muidugi alati nii, kuid on ette tulnud ka selliseid juhtumisi, eriti viimasel ajal.
Mõnda aega jälgisid Katrin ja Sass minu ja Elisabethi trenni, ning kui vahepeal sammu tegin, rääkisime taas Katsiga. ta arvas, et see ülbus oli ilmselt tingitud sellest, et Marit käis sõitmas. Loogiliselt võttes võib see täiesti võimalik olla, sest tema juures on see hobune enamus oma elust elanud ning selle aja jooksul on ta üsna kõvasti naisele pähe istunud ja n-ö bossi mänginud, seega võis Bona arvata, et nüüd, kui naine sõitmas ja tegelemas oli käinud, võib ta taas endale kõike lubada. Kui ma õhtu poole Maritile helistasin ja rääkisin, mis oli sel päeval tallis toimunud, ütles ta, et temal oli kõk okei olnud. No ma ei tea, lihtsalt väsitav on hobuse peale alatihti kuri olla ja talle pidevalt kohta kätte näidata, sest ta arvab, et on maailmanaba ja ta võib kõike teha.

Homme lähen kappama ja ülehomme külastab meid Reilika, tuleb hea päev.

Sincererly yours,
Grete

Could it be a feeling?!

Eile leidis aset senini parim trenn meie koostöö ajaloos. Viimasel ajal olen kogu aeg kummidega sõitnud, see trenn aga panin abivahendi meelega lõdvalt peale. Kartsin küll, et ta võib siis taas kraanat mängima hakata, aga vot, püsis ilusti ratsmes, kummid ripnesid täiesti lõdvalt all ja tolgendasid niisama. Lõdvestas ennast korralikult ära, ka paremale poole galopis. Trenni lõpus arvas ta küll, et võiks varem lõpetada ning hakkas säärele tuimalt vastu, kuid kuna ma ei sõida temaga enam stekiga ega hetkel kannustega, sest tal küljed ikka veel paranevad, peksin seal teda kandadega. Ta reaalselt ei liikunud enam elavamas sammuski, kuigi ma seal toksisin oma jalakestega, andsin veel käega lataka vastu tagumikku - endiselt tulemusteta. Lõpuks sain ta imekombel liikuma ja edasi oli okei.
Kui välja arvata see laiskuse hetk, siis üldiselt oli väga okei, tegin 3-aasalisi serpentiine ning vähemalt iga teine tuli väga hästi välja, sain ta sujuvalt keskel vastaspaindesse ning hobune ei vajunud ka õlaga sisse.

Täna läks Marit, homme on minu kord ning neljapäev tuleb puhkepäev.

Sincerely yours,
Grete

Don't ever think that life is going to be okay

Kuna mu Horze ratsapüksid on pidanud/pidasid enam-vähem ainult aasta vastu, tellisin teised püksid. Praegustel on nahk nii ära kulunud, et on vaja mingi riie osta ja ära paigata, kuid kuna need on üsna õrnas seisundis, vajan kiiremas teist paari. Need on kõigest lühiajaline lahendus, täiesti uued Pfiffi omad nahkadega saan arvatavasi jõuludeks, parem oleks, et need kauem vastu peavad.
Bonaga on kõik enam-vähem okei, pikalt ei jaksa teile jutustada. Isegi nädalavahetuseti olen nii väsinud ja igale poole kiire.
Sain siis täna õhtul kõne Maritilt, et ta otsib mingit inimest, kes käiks 1-2x nädalas Bonaga sõitmas. Palju õnne mulle! No ma ei tea, võib-olla ma reageerin üle, aga 3 inimesega ma küll ei ole nõus hobust jagama, kui mu eesmärgiks on hakata selle loomaga tulevikus võistlema. Juba kahest ratsanikust on enam kui küll, ning pole olemas ratsutajaid, kellel oleks täpipealt samasugune sõidustiil. Noh, elame näeme, pidanuks vist selle rendilepingu kohe alguses ära tegema, mitte ootama ja lükkama edasi, vast ei oleks tulnud siis sellist üllatust.

Vahet pole, et Bona ei ole ratsmes, aga vaadake seda koiva sirutust...

Sincerely yours,
Grete

Follow you down to the red oak tree

Tessaga, 13. juuli

Peaksin praegu koolis olema, kuid... oh well, tulin poole päeva pealt ära, kuna halb hakkas. Koju jõudes tuli aga meelde, et pole Teile, kallid lugejad, taas mõnda aega kirjutanud. Jätkan, kus viiimati pooleli jäin ehk möödunud laupäev.
Kuna eelneval päeval läks kõik aia taha, ei soovinud, et see taas korduks, seega panin Bonale kummi peale ja tegin lühikese, kuid positiivse trenni. Kõik klappis, hobune ei hakanud kordagi vastu, alguses küll jooksis pinges ja sundasendis, ent üsna pea lõdvestas end ära. Vahepeal tegin jalusteta ka, et paremat tunnetust saada.

Pühapäeval oli väga hea ja produktiivne trenn Dianaga. Ei oskagi midagi täpsemalt rääkida, kui, et alustasime täiesti algusest ning põhielementidest. Kuna abivahendid puudusid, jooksis Bona pea pidevalt pilvedes. Korra palus Diana mul enda kõrvale minna, kus tegime imepisikest volti traavis ja sammus. Tema käes oli sisemine ratse, millega ta mängis, et hobune kaela lõdvestama hakkaks. Hiljem rääkis ta, et ega Bona suust eriti pehme küll ei ole, kui ta suulist mäluma ei hakka, vaata, et nagu torikas juba.

Järgmine päev läksin taas sõitma, panin ka eelnevalt Dianaga konsulteerides kummi peale. Kasutasin uusi teadmisi ja hobune oli justkui ümber vahetatud. Ta polnud mul eales nii hea trennides olnud. Okei, peatustega on meil treeningut alustades veel probleeme, kuid see, kuidas ta ennast vasakule poole galopis lõdvestas, samas ei jäänud loivama, vaid ma tundsin, kuidas ta endiselt üsna aktiivselt tagumiste jalgadega tõukas. Samuti oli ta paremale pehmem, kui varem, endiselt mitte ideaalne, kuid see kangus muudkui järk-järgult kaob.
Ta on vasakule poole üldse paindega pirtsakam ja ei taha nii hästi ümber sääre tulla kui paremale, ent selle trenni lõpuks oli ta vägagi arvestatavalt oma ülesande täitnud.
Mul oli nii hea meel, et kui hobust käe kõrval maha jalutasin ja Diana ja Katrin maneeži ääres rääkisid, ning esimene küsis, kuidas trenn läks, siis lausa hõiskasin rõõmust, et väga hästi, palju paremini kui varem.
Mõnda aega pusin ise, siis võtan uuesti Dianalt trenni. Praeguse seisuga, kuna hobune hakkas toimima juba ühe trenniga, on plaan jääda tema juurde.
Õhtul saime veel Reilikaga kokku ja käisime Sushihouse'is, sain ka oma vihmavarju lõpuks tagasi ning pilte endast, Adeelest ja Tessast. Kuna ma sõin seda esimest korda elus, tellisin tüdruku järgi Oshima, mis oli lihtsalt nii hea. Ainult seda oli nii palju, et pärast oli kõht liiga täis, ühe rullikese andsin veel Reilikale ka.

Täna läheb vist Marit, homme las hobune puhkab.

Sincerely your,
Grete

Everything I do, is over loving you

14.oktoober

Väike vahe on nüüd taas kirjutamisse jäänud, kuid jätkuvalt pean tõdema, et kooli, talli ja kodutööde kõrvalt ei jää aega muuks. Tegelikult on ka teine põhjus, miks pole saanud mahti kirjutada. See sõrm, mis muljuda sai ning liigesest väljas käis, oli mul pool nädalas sidemes ja jube valus. Samuti suutsin teisipäeva õhtul enda parema käe neljandat sõrme vigastada. Mul on mingisugune kompleks, et kui mingi kreemipotsik või šampoonipudel saab tühjaks, pean ma selle ilmtingimata puhtaks tegema ja seest ära loputama. Nii oli siis duššigeeliga, kangutasin seda korki ära, aga selle asemel tõmbasin endal 2 kihti nahka maha nagu juusturiiviga.
Haiglase näpu tõttu kordetasin Bonat esmaspäeval ja kolmapäeval, seega selga ei istunud. Mõlemal päeval tundus väga viks ja viisakas. Täna alguses 5 -10 minutit oli ka, kohe andis kaelast sammus järgi ja oli mõnus pehme, siis aga käis tal mingi põlks peast läbi, et nüüd tema ei taha teha neid asju, mida ma küsin, et ta oskab ise otsustada. Esiteks oli tal nii palju energiat, et otsustasin ta lihtsalt tühjaks jooksutada, sest tööd oli võimatu teha, kui ta pidevalt kiirustas ja keksis mul all. Tõstsin galopile ja ta ise, ilma minu mingisuguse sekkumiseta jooksis umbes 2/3 maneeži pikkusega voldil oma 10 või enamgi ringi, ta oleks veel tahtnud, aga ma ei tahtnud, et hobune otsad ka annab. Edasi läks kõik allamäge, nii vastik oli. Kuna keegi oli suutnud raadio nii vaikseks keerata, et ainult kõrv vastu kõlarit oli midagi kuulda, panin iPodi mängima ja klapid kõrva ja aeg lendas ikka mega kiirusel. Pärast Katrin rääkis, et ma olin trenni teinud üle 2 tunni. Ma olin reaalselt hämmingus, seega ei osanud ma midagi vastata. Kui hobune käituks normaalselt, ei oleks vaja kõike nii pikalt teha. Võin aga enda kaitseks tuua, et väga suure aja sellest treeningust, tegin sammu. Lõpus oli galopp enam-vähem okei, mingit arengut pole toimunud võrreldes eelmise nädalaga, aga kuidas saakski, kui ma alles esimest korda talle sel nädalal selga istusin. Tegin galopis kaheksaid ja jalavahetusi. Ka need ei tulnud täna välja - vahetas alles 3-4 fuleed hiljem, kui olin märguande andnud.

Esmaspäeval rääkisin natuke Dianaga, leppisime trenni kokku lapäevaks, kuid saades eile teada, et sel päeval toimub maneežis mingit sorti pinnase kontroll või midagi, - ei saanud eriti Mariti, Katsi ega Diana jutust aru -, lükkasime treeningu pühapäevale.
Bonal on nüüd need uued fancy'd Eesti käsitöö valjad, kuna eelmised suutis ta Maritiga puruks tõmmata. Vanad on hetkel paranduses.
Ma ei oska arvatagi, mida homme teen, sest kõik oleneb ilmast. Kui lausa paduvihma sajab, jääb talli minemata, kui vaid tibab, lähen teen lühikese sõidu. Muidugi juhul, kui Bona ei otsusta taas vastu hakata ja lollakaks kätte minna. Kõik oleneb temast, kui ta on koostööaldis, tuleb ka positiivne ja lühike treening.

Ma pean end edaspidi iga kord enne hobusega sõitma minemist maha rahustama. Täna läks asi taas käest ära, sest hobune hakkas vastu, mina läksin pahuraks ja vihaseks, mille peale muutus ka hobune allumatuks ja närviliseks, see aga omakorda soodustas koostöö puudumist. Bonat ei saa päris vägistada, et ta alluks, temaga peab ikka heaga ja kommiga, vähemalt nii palju olen mina aru saanud.
Aga eks näeb siis pühapäeval, kas teen kõike ise valesti või milles siis õigupoolest viga seisneb?!

Sincerely yours,
Grete