Arrogance

Olen haige, seega mõtlesin teile kirjutada.
Esiteks tooksin kohe välja, et tegin küsitluse teile, millele saate vastata paremal pool asuvas küljeribas ja ka mitu valikuvariant valida. Pidin sidebar'i kujundust veidi muutma, sest endise halli tooniga ei oleks teksti näha olnud. Otsisin oma tükk aega kujunduse alt värvi muutmis võimalust, ent tulemusteta. Küsitlus lõppeb selle kuu viimasel päeval. Kui Sinu arvates võiks seal mõni vastusevariant veel olla, mille poolt hääletada, anna mulle teada ja lisan ka selle.

Sattusin talli viimati üleeile ehk kolmapäeval, eelmine päev oli just Marit käinud. Hobune oli kohe ülbeks muutunud, Katriniga rääkides sain teada, et loom oli teda üritanud rünnata koplist talli viimisel. Lihtsalt mitte millegi peale muutus segaseks, tõmbas käe otsast ära ja perutas naise poole. Ma olin sellest nii hämmingus, et ei osanud midagi arvatagi. Vahetasin riided ära ja viisin varustuse boksi ukse juurde. Tekke ära võttes ja puhastades polnud mingit muutust näha, ent kohe, kui ilmusin hobuse vaatevälja sadulaga, ajas kõrvad lidusse ning üritas mind näksata. Käratasin ta peale paar korda, tänu millele jättis mind rahule, kuid seljale lähenedes ja sadula sinna kohale asetamisel keeras täitsa ära. Hakkas ringiratast jooksma, mina muidugi sammusin temaga kaasa, ent kuna ma olin ringist väljaspool, mõtles ta, et võiks mind litsuda enda ja seina vahele. Andsin mitu latakat vastu tagumikku, sest see on täiesti lubamatu, mille peale aga hobune uuesti kõrvad lidusse pani, hakkas sabaga ähvardavalt sahistama ning tagajalgadega trampima. Võtsin valjad ja panin need pähe, pärast seda oli taltsas, aga tema käitumine oli täiesti vastuvõetamatu. Kui olin trennivalmis ja suundusin maneeži poole, rääkisin ka Katsile sellest.
Trenni alguses hakkas taidlema, kohe, kui võtsin ratsmekontakti sammus, pakkis ennast nii kokku, võttis enda initsiatiivil parema painde ja üritas vastu uut bordet kas küljendada või õlad-sees teha. Pigistasin lihtsalt säärtega edasi, mille peale hobune meelega koondas ennast veel rohkem ära ja sigatses edasi. Palusin Katrinil, kes parajasti tekiruumi kõrvalt liiva pühkis, endale stekk tuua. Kohe sai paar latakat kirja, edasi oli nagu kullapai. Tegi kõike, mis tahtsin. Üsna kohe, peale trenniga alustamist, tundsin, kuidas ta leppis olukorraga ning selg hakkas tööle. Täisistakus oli endal ka palju parem istuda. Galopis oli ka väga hea, sain temaga vasakule poole mitu 10-meetrist volti tehtud, ilma, et oleks õlaga sisse vajunud. Tegin ka ühe jalavahetuse otse galopist, kohe vahetas ära ja sai palju kiita ka. Ainuke asi, mis mind häirib, on see, et kui ma alustan trennis esimest korda galopiga, siis ta liigub mul ilusti rahulikult, ent mõne aja päras tuleb tal mingisugune hoog sisse. Kui aga üritan sõrmedega mängides ja sadulasse sügavamalt istudes teda tasapisi kokku kutsuda, jääb üsna pea traavile. See ei ole muidugi alati nii, kuid on ette tulnud ka selliseid juhtumisi, eriti viimasel ajal.
Mõnda aega jälgisid Katrin ja Sass minu ja Elisabethi trenni, ning kui vahepeal sammu tegin, rääkisime taas Katsiga. ta arvas, et see ülbus oli ilmselt tingitud sellest, et Marit käis sõitmas. Loogiliselt võttes võib see täiesti võimalik olla, sest tema juures on see hobune enamus oma elust elanud ning selle aja jooksul on ta üsna kõvasti naisele pähe istunud ja n-ö bossi mänginud, seega võis Bona arvata, et nüüd, kui naine sõitmas ja tegelemas oli käinud, võib ta taas endale kõike lubada. Kui ma õhtu poole Maritile helistasin ja rääkisin, mis oli sel päeval tallis toimunud, ütles ta, et temal oli kõk okei olnud. No ma ei tea, lihtsalt väsitav on hobuse peale alatihti kuri olla ja talle pidevalt kohta kätte näidata, sest ta arvab, et on maailmanaba ja ta võib kõike teha.

Homme lähen kappama ja ülehomme külastab meid Reilika, tuleb hea päev.

Sincererly yours,
Grete