Eile leidis aset senini parim trenn meie koostöö ajaloos. Viimasel ajal olen kogu aeg kummidega sõitnud, see trenn aga panin abivahendi meelega lõdvalt peale. Kartsin küll, et ta võib siis taas kraanat mängima hakata, aga vot, püsis ilusti ratsmes, kummid ripnesid täiesti lõdvalt all ja tolgendasid niisama. Lõdvestas ennast korralikult ära, ka paremale poole galopis. Trenni lõpus arvas ta küll, et võiks varem lõpetada ning hakkas säärele tuimalt vastu, kuid kuna ma ei sõida temaga enam stekiga ega hetkel kannustega, sest tal küljed ikka veel paranevad, peksin seal teda kandadega. Ta reaalselt ei liikunud enam elavamas sammuski, kuigi ma seal toksisin oma jalakestega, andsin veel käega lataka vastu tagumikku - endiselt tulemusteta. Lõpuks sain ta imekombel liikuma ja edasi oli okei.
Kui välja arvata see laiskuse hetk, siis üldiselt oli väga okei, tegin 3-aasalisi serpentiine ning vähemalt iga teine tuli väga hästi välja, sain ta sujuvalt keskel vastaspaindesse ning hobune ei vajunud ka õlaga sisse.
Täna läks Marit, homme on minu kord ning neljapäev tuleb puhkepäev.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment