Tessaga, 13. juuli
Peaksin praegu koolis olema, kuid... oh well, tulin poole päeva pealt ära, kuna halb hakkas. Koju jõudes tuli aga meelde, et pole Teile, kallid lugejad, taas mõnda aega kirjutanud. Jätkan, kus viiimati pooleli jäin ehk möödunud laupäev.
Kuna eelneval päeval läks kõik aia taha, ei soovinud, et see taas korduks, seega panin Bonale kummi peale ja tegin lühikese, kuid positiivse trenni. Kõik klappis, hobune ei hakanud kordagi vastu, alguses küll jooksis pinges ja sundasendis, ent üsna pea lõdvestas end ära. Vahepeal tegin jalusteta ka, et paremat tunnetust saada.
Pühapäeval oli väga hea ja produktiivne trenn Dianaga. Ei oskagi midagi täpsemalt rääkida, kui, et alustasime täiesti algusest ning põhielementidest. Kuna abivahendid puudusid, jooksis Bona pea pidevalt pilvedes. Korra palus Diana mul enda kõrvale minna, kus tegime imepisikest volti traavis ja sammus. Tema käes oli sisemine ratse, millega ta mängis, et hobune kaela lõdvestama hakkaks. Hiljem rääkis ta, et ega Bona suust eriti pehme küll ei ole, kui ta suulist mäluma ei hakka, vaata, et nagu torikas juba.
Järgmine päev läksin taas sõitma, panin ka eelnevalt Dianaga konsulteerides kummi peale. Kasutasin uusi teadmisi ja hobune oli justkui ümber vahetatud. Ta polnud mul eales nii hea trennides olnud. Okei, peatustega on meil treeningut alustades veel probleeme, kuid see, kuidas ta ennast vasakule poole galopis lõdvestas, samas ei jäänud loivama, vaid ma tundsin, kuidas ta endiselt üsna aktiivselt tagumiste jalgadega tõukas. Samuti oli ta paremale pehmem, kui varem, endiselt mitte ideaalne, kuid see kangus muudkui järk-järgult kaob.
Ta on vasakule poole üldse paindega pirtsakam ja ei taha nii hästi ümber sääre tulla kui paremale, ent selle trenni lõpuks oli ta vägagi arvestatavalt oma ülesande täitnud.
Mul oli nii hea meel, et kui hobust käe kõrval maha jalutasin ja Diana ja Katrin maneeži ääres rääkisid, ning esimene küsis, kuidas trenn läks, siis lausa hõiskasin rõõmust, et väga hästi, palju paremini kui varem.
Mõnda aega pusin ise, siis võtan uuesti Dianalt trenni. Praeguse seisuga, kuna hobune hakkas toimima juba ühe trenniga, on plaan jääda tema juurde.
Õhtul saime veel Reilikaga kokku ja käisime Sushihouse'is, sain ka oma vihmavarju lõpuks tagasi ning pilte endast, Adeelest ja Tessast. Kuna ma sõin seda esimest korda elus, tellisin tüdruku järgi Oshima, mis oli lihtsalt nii hea. Ainult seda oli nii palju, et pärast oli kõht liiga täis, ühe rullikese andsin veel Reilikale ka.
Täna läheb vist Marit, homme las hobune puhkab.
Sincerely your,
Grete
No comments:
Post a Comment