Saturday, August 31, 2013

Keep your mind set in your ways

Ben Howard - Keep Your Head Up

Nonsens on Kasemäel viibinud alates eelmisest pühapäevast ehk 25. augustist. Mida öelda nii lühikese aja jooksul? Hobune on tõeline kullatükk! Kui Bonasse kiindusin mitmete kuude möödudes, siis tema on mu südame võitnud kõigest vähem kui nädalaga. See, kuidas ta alati mulle kutsumata kopli värava juurde vastu tuleb... või sealt talli poole suundudes enamuse teekonnast oma nina mu käe juures hoiab ning seda kergelt nuusib... või pärast trenni tema ümber askeldades oma mokkadega mu põske õrnalt puudutab... või kuidas ta kikkis kõrvadega üle boksi ukse piilub, kui ma seal ees toimetan. Need on sellised momendid, mis panevad mind tundma, et kõik see jamamine ja nende loomadega tegelemine tasub end ära. Kõik see higi, vaev ja pisarad on justkui korvatud selle ühe hetkega, mil sa taipad, et loom, kes on su sõber ja partner, usaldab sind nagu seda oled sina kõik see aeg teinud.

Ka minu kindad on langenud (ilmselt) varguse ohvriks. Mäletan, et kui neljapäeval Niitväljal käisin, võtsin need riietusruumis käest ja asetasin pingile. Edasine on aga must auk... ma ei mäleta, kas ma ka jätsin need sinna, või panin taskusse. Esimesel juhul on tegemist ilmselge vargusega, sest enne ära minekut riideid vahetades ei pannud ma neid kotti ja rongis selle üle järele mõeldes ei meenunud, et need üldse mul kuskil küljes oleksid olnud. Teisel juhul kaotasin ma need aga kuhugi esimese või teise talli vahele, sest pärast õunte pesemist läksime Leenaga kohe Eliast ja Odkrywkat tooma. Kuna täna läks see meelest, siis tuleb mul homme Eliase boks kindlasti üle vaadata, sest just tema oli viimane hobune, keda ma tol päeval kopeldasin. Riietusruumis viibimise ja hobuste sissetoomise vahepeal uitasin ma aga lihtsalt talli vahel ringi, seega võisid need ka seal taskust välja pudeneda. Üks on aga kindel – kui see leidis aset tallihoones sees, siis ilmselt korjas keegi need lihtsalt üles ja võttis endale kasutamiseks, sest kuni praeguseni pole mul mitte mingit infot nende kohta. Homme olen viimast päeva Niitväljal, seega passin peale, mis kellelgi käes on. Samas ei saa igaüks neid kättegi, sest tegemist on XXS-XS suuruses kinnastega. Üsna kurb oleks küll 32.25€ lihtsalt tuulde visata...

Lisaks kõigele muule on mu selg valus, põlv marraskil ning parem käsi ka veel katki. Kuna ma lootsin täna oma kindad Niitväljalt üles leida, ei võtnud ma vanu lagunevaid kaasa. Ent kuna saatusel olid omad plaanid, pidin täna tallis paljakäsi toimetama. Läksin siis Leena palvel Latifah't ümber talli jalutama. Jõudsime peavärava juurde, kui järsku pidas hobune õigeks lendu tõusta. Seda tegi ta aga nii äkiliselt, et korde mu paljastes kätes tekitas paremale käele suures ulatuses n-ö põletushaavu. Eesti keeles sellele vist otsest vastet polegi, kuid inglise keeles nimetatakse seda rope burn või friction burn'iks. Takkaotsa sattus mu teele veel kivi, mille poole mära mind meeleheitlikult vedas ja tänu millele veel ka maaühendust kogesin. Selline tsirkus kestis veel oma 5 minutit, mul oli selline tunne nagu oleks toimunud mingisugune vet-kontroll. Ainuke vahe seisnes selles, et mul puudus igasugune kontroll looma üle, hobune lihtsalt vedas mind enda kõrval. Rippusin elu eest ta küljes, sest sisimas aimasin, et Leena ei andestaks mulle, kui laseksin ta "lapse" Niitvälja peale galopis tuhatnelja kihutama, korde taga lohisemas. Mul pole kedagi muud tänada kui jumalat, et sain ta väliplatsi koolisõidu poole juures asfaldil pidama ja talutasin talli ette. Selgituseks kõigile, kes Latifah't oma silmaga pole näinud, siis ta turi on minust ca 5 cm kindlasti kõrgem ja ma olen 165 cm pikk, kehaehituselt on ta ka tugeva kondiga. Kui selline koljat otsustab minna, siis igaüks sellist massi pidama ei saaks. Muidugi, kui mul oleksid olnud kindad käes ja hobusel päitsete asemel valjad peas, oleks olukord lihtsamini lahenenud ning kontroll looma üle parem. Praegu seda meenutades võib tunduda antud moment koomilisena, kuid selles hetkes olla... oleks tegemist olnud ühega tunnihobustest, oleks mul ausalt öeldes ükskõik olnud, kas ta pääseb lahti või mitte. Kõige suurem hirm oligi vastutuse ees, seda võimendas veel sel hommikul varemalt lausutud Leena ema sõnad: "Ega Leena igale ühele oma hobusega tegelemist ei usalda. Sa oled ilmselt selle välja teeninud." See tsitaat ei ole kirjutatud just sõna-sõnalt, aga mõte jääb samaks.

Kokkuvõtteks kogu sellele viimasele lõigule küsiksin, et how the hell ma homme 2 trenni üle elan (esimene Cavega ja teine Nonsensiga)?!

Ilmselt arvavad nüüd inimesed, et mis mõttega ma ikka nii suurt kisa ühe paari kinnaste pärast teen, aga kahjuks on nii, et kõigil pole taskust niisama sellist summat võtta.

Sincerely yours,
Grete

Monday, August 26, 2013

Horze & B Vertigo autumn/winter 2013

Horze and B Vertigo launched their new fall/winter collection today. I really really like the colours and designs for this season, but I think it's because I overall love autumn. It's my favourite time of the year if I may even say so. So here's my list of products that stood out and I'd like to own... if I had the money of course. To view the full range just visti www.horze.eu.

B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches
B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches
B Vertigo Manilia full seat breeches

B Vertigo Venice jacket

Horze Selena quilted leather gloves

B Vertigo Cesar knitted hat & Mackenzie knitted scarf

As you may have noticed, I'm a big fan of B Vertigo equipment so I'll keep my fingers crossed that I manage to buy at least one product from their new collection.

Sincerely yours,
Grete
B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches
B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches
B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches

Saturday, August 24, 2013

Treading lightly, tightly shedding its old skin

Ólafur Arnalds - Old Skin

Jah, ka minul esineb vahel blondi-momente. Panin äratuse tund aega hilisemaks kui oleksin pidanud ärkama, seega saatsin Leenale kiirelt sõnumi ning õnneks saime nii planeerida, et lükkasime trenni pool tundi hilisemaks.

Forest oli täna taaskord nii hea poja. Kuna Tõnis oli platsi kastmisega ilmselgelt hoogu läinud, jätsime galopiosa ära, see-eest harjutasime palju üleminekuid kiiremast allüürist aeglasemasse, sest just need on minu nõrgad küljed. Sõidan ilusti hobuse kokku, kuid sellel otsustaval viimasel momendil lasen sääred lahti ja luban hobusel laiali valguda. Õnneks täna jagus selliseid hetki väga vähesel määral – järelikult õpin.
Pean ka ära mainima, et Foresti koondatud traav on kirjeldamatu. Ilmselt juba vanadele kaladele pole niisugune feeling midagi uut, ent ma pole varem ühegi sellise vanema ja oskava koolisõidu hobusega sõitnud.
Praegune faas minu ratsutamise karjääris muudkui motiveerib jätkama. Vahepeal, mil ma Bonaga aina võitlesin ja mässasin, kadus igasugune treeningisu ära, ent õnneks see taastub. Minus on tekkinud janu uute kogemuste ja oskuste järele, iga treening toob endaga kaasa midagi uut ja põnevat. Iga trenni ootan igatsusega... Nüüd lähipäevil selgub, kuna Marit Nonsensi Kasemäele toob ja kas me üldse klapime. Seda ma võin öelda, et ma küll igatsen Bonat ning mõtlen vaid headele mälestustele, kuid tema sadulasse puudub igasugune tahtmine istuda. Ennem käin juba 2-3 korda nädalas Leena trennides. Võib öelda, et ega selle "õige" hobuse leidmine pole mitte üks teps kerge.

Sincerely yours,
Grete

Thursday, August 22, 2013

I know that we'll be safe and sound

Capital Cities - Safe and Sound

Niitvälja on paras tsirkus küll, omaette klass...
Hetkel on üle pika aja uus draama – inimeste jalanõud lähevad kui soojad saiad. Mõnda aega tagasi varastati Mare madalad ja täna oli Irise pikkade saabaste kord. Ei kujuta ettegi, kes nii talitab, kuid vihaseks ajab Tõnise kahtlane pilk ikka küll. Täna sadas neid kohe eriti rohkelt, sest ta vahetas aknaid ja toimetas üldse igal pool tallis ringi. Eriti kahtlust äratav olen muidugi siis, kui tulen ja lähen, kandes suurt spordikotti. Eks näeb, kas jalanõud ilmuvad välja ka või jäävadki igavesti kadunuks.
Peaks ära mainima, et nägin täna üle pika aja näost näkku Ellenit. Päris kohmetu hetk, kui nüüd tagantjärele mõelda...
Forest oli täna nii hea poja. Tänasel treeningul seisnes põhirõhk õlad sees ja traversil. Esmalt mainitud harjutus ei paku nii suurt pinget kui viimane... selles suhtes, et ma ei väida, et ma oskan õlad sees perfektselt, kuid see on lihtsalt kergem. Traversiga pusisin ikka kaua-kaua, rääkisin juba Leenale, et ma ei suuda seda ja ei tule välja. Treener karjus mu peale, seletas mitu-mitu korda detailselt, mida ma tegema pean, kuni lõpuks tuli see üks ja ainuke ning õige. Asusime välisplatsil koolisõidu osas ning terve pika külje (60 meetrit) lihtsalt naeratasin, kuulsin, kuidas seljatagant kostusid sellised fraasid nagu "väga hea", "super", "vot see on hea", "tubli". Minu jaoks isiklikult oli trenni tipphetki suisa 3. Esiteks see üks õnnestunud travers, teiseks üks superhea pikendus – hobune lihtsalt lendas all, täiesti sõnulseletamatu feeling. Kolmandaks aga moment, kui olin teinud suunamuutuse läbi diagonaali, sõitnud läbi nurgad, lühema külje, liikunud edasi pikale ning hetkeks oli tunne, nagu hobune oleks kaks traavisammu passaaži pakkunud. Ma ei tee nalja, ta on siiski vana koolisõidu hobune. Samas see tunne, kui ta tõi jalad kõhu alla... see jääb ikka lausa pikaks ajaks meelde.
Ühesõnaga kui nüüd päev kokku võtta, siis olen väga-väga rahul. Nii head trenni pole mul varem Forestiga olnud, lausa super. Lisaks kõigele heale nägin täna ka Evat, rääkisime ning kuulsin temalt, et Marit vist plaanib tuleval nädalavahetusel uue hobuse Kasemäele tuua. Olen väga elevil, samas ei taha Leena trennidest ära minna. Tunnen, et olen nüüd taas kogemuste võrra rikkam ning seda rohkem kui 9 kuu jooksul, mis ma Bonaga koos olin.

Oi, peaaegu läks juba meelest... Sain täna ka oma uued Horze kindad kätte. Seni ei oska midagi muud öelda kui "ideaalsed", eks näis, kui kvaliteetsed need on, sest suuresti kiidetud Roeckli firmas olen ma tõsiselt pettunud. Need kindad pidasid mul kõigest kuu aega vastu enne, kui katki läksid. Lausa auk ei kulunud sisse, kuid  nahk hakkas maha kooruma, mis omakorda muutis kindad libedaks. Lisaks meeldib mulle kohe väga uute kinnaste mudel ja värvikombinatsioon.


Sincerely yours,
Grete

Sunday, August 18, 2013

Wednesday, August 14, 2013

"Push It" by Lauren Sprieser

http://www.chronofhorse.com/article/push-it

Really well written article, one of the best ones I've read in a long time...

Üle pika aja üks väga hästi kirjutatud artikkel...

Sincerely yours,
Grete

Monday, August 12, 2013

Update: 12.08

Minu teekond on mind lõpuks viinud tagasi Niitväljale. Käin Leena trennides Forestiga... kui aus olla, siis hobune on küll super, aga see 45 minutit möödub nagu poleks olnudki. Seevastu ei saa kurta, tuletan endale meelde ka raskemaid koolisõiduelemente vahelduseks sellele baasile, mida varsti juba poolteist aastat järjest erinevate hobustega harjutatud. Kui alustades tundus kõik nii harjumatu ja ebamugav, siis nüüd saan hobusest iga trenniga paremini aru. Üritan olla positiivselt meelestatud ning võtta igast treeningust maksimumi, samas tuleb nüüd teha ka rohkem n-ö kodutööd. Pean piinlikkusega tunnistama, et võtsin eile üle mitme-mitme kuu taas koolisõidumäärustiku lahti, mida ideaalis võiks ju vähemalt korra üle nädala sirvida.


Sincerely yours,
Grete