Capital Cities - Safe and Sound
Niitvälja on paras tsirkus küll, omaette klass...
Hetkel on üle pika aja uus draama – inimeste jalanõud lähevad kui soojad saiad. Mõnda aega tagasi varastati Mare madalad ja täna oli Irise pikkade saabaste kord. Ei kujuta ettegi, kes nii talitab, kuid vihaseks ajab Tõnise kahtlane pilk ikka küll. Täna sadas neid kohe eriti rohkelt, sest ta vahetas aknaid ja toimetas üldse igal pool tallis ringi. Eriti kahtlust äratav olen muidugi siis, kui tulen ja lähen, kandes suurt spordikotti. Eks näeb, kas jalanõud ilmuvad välja ka või jäävadki igavesti kadunuks.
Peaks ära mainima, et nägin täna üle pika aja näost näkku Ellenit. Päris kohmetu hetk, kui nüüd tagantjärele mõelda...
Forest oli täna nii hea poja. Tänasel treeningul seisnes põhirõhk õlad sees ja traversil. Esmalt mainitud harjutus ei paku nii suurt pinget kui viimane... selles suhtes, et ma ei väida, et ma oskan õlad sees perfektselt, kuid see on lihtsalt kergem. Traversiga pusisin ikka kaua-kaua, rääkisin juba Leenale, et ma ei suuda seda ja ei tule välja. Treener karjus mu peale, seletas mitu-mitu korda detailselt, mida ma tegema pean, kuni lõpuks tuli see üks ja ainuke ning õige. Asusime välisplatsil koolisõidu osas ning terve pika külje (60 meetrit) lihtsalt naeratasin, kuulsin, kuidas seljatagant kostusid sellised fraasid nagu "väga hea", "super", "vot see on hea", "tubli". Minu jaoks isiklikult oli trenni tipphetki suisa 3. Esiteks see üks õnnestunud travers, teiseks üks superhea pikendus – hobune lihtsalt lendas all, täiesti sõnulseletamatu feeling. Kolmandaks aga moment, kui olin teinud suunamuutuse läbi diagonaali, sõitnud läbi nurgad, lühema külje, liikunud edasi pikale ning hetkeks oli tunne, nagu hobune oleks kaks traavisammu passaaži pakkunud. Ma ei tee nalja, ta on siiski vana koolisõidu hobune. Samas see tunne, kui ta tõi jalad kõhu alla... see jääb ikka lausa pikaks ajaks meelde.
Ühesõnaga kui nüüd päev kokku võtta, siis olen väga-väga rahul. Nii head trenni pole mul varem Forestiga olnud, lausa super. Lisaks kõigele heale nägin täna ka Evat, rääkisime ning kuulsin temalt, et Marit vist plaanib tuleval nädalavahetusel uue hobuse Kasemäele tuua. Olen väga elevil, samas ei taha Leena trennidest ära minna. Tunnen, et olen nüüd taas kogemuste võrra rikkam ning seda rohkem kui 9 kuu jooksul, mis ma Bonaga koos olin.
Oi, peaaegu läks juba meelest... Sain täna ka oma uued Horze kindad kätte. Seni ei oska midagi muud öelda kui "ideaalsed", eks näis, kui kvaliteetsed need on, sest suuresti kiidetud Roeckli firmas olen ma tõsiselt pettunud. Need kindad pidasid mul kõigest kuu aega vastu enne, kui katki läksid. Lausa auk ei kulunud sisse, kuid nahk hakkas maha kooruma, mis omakorda muutis kindad libedaks. Lisaks meeldib mulle kohe väga uute kinnaste mudel ja värvikombinatsioon.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment