Ben Howard - Keep Your Head Up
Nonsens on Kasemäel viibinud alates eelmisest pühapäevast ehk 25. augustist. Mida öelda nii lühikese aja jooksul? Hobune on tõeline kullatükk! Kui Bonasse kiindusin mitmete kuude möödudes, siis tema on mu südame võitnud kõigest vähem kui nädalaga. See, kuidas ta alati mulle kutsumata kopli värava juurde vastu tuleb... või sealt talli poole suundudes enamuse teekonnast oma nina mu käe juures hoiab ning seda kergelt nuusib... või pärast trenni tema ümber askeldades oma mokkadega mu põske õrnalt puudutab... või kuidas ta kikkis kõrvadega üle boksi ukse piilub, kui ma seal ees toimetan. Need on sellised momendid, mis panevad mind tundma, et kõik see jamamine ja nende loomadega tegelemine tasub end ära. Kõik see higi, vaev ja pisarad on justkui korvatud selle ühe hetkega, mil sa taipad, et loom, kes on su sõber ja partner, usaldab sind nagu seda oled sina kõik see aeg teinud.
Ka minu kindad on langenud (ilmselt) varguse ohvriks. Mäletan, et kui neljapäeval Niitväljal käisin, võtsin need riietusruumis käest ja asetasin pingile. Edasine on aga must auk... ma ei mäleta, kas ma ka jätsin need sinna, või panin taskusse. Esimesel juhul on tegemist ilmselge vargusega, sest enne ära minekut riideid vahetades ei pannud ma neid kotti ja rongis selle üle järele mõeldes ei meenunud, et need üldse mul kuskil küljes oleksid olnud. Teisel juhul kaotasin ma need aga kuhugi esimese või teise talli vahele, sest pärast õunte pesemist läksime Leenaga kohe Eliast ja Odkrywkat tooma. Kuna täna läks see meelest, siis tuleb mul homme Eliase boks kindlasti üle vaadata, sest just tema oli viimane hobune, keda ma tol päeval kopeldasin. Riietusruumis viibimise ja hobuste sissetoomise vahepeal uitasin ma aga lihtsalt talli vahel ringi, seega võisid need ka seal taskust välja pudeneda. Üks on aga kindel – kui see leidis aset tallihoones sees, siis ilmselt korjas keegi need lihtsalt üles ja võttis endale kasutamiseks, sest kuni praeguseni pole mul mitte mingit infot nende kohta. Homme olen viimast päeva Niitväljal, seega passin peale, mis kellelgi käes on. Samas ei saa igaüks neid kättegi, sest tegemist on XXS-XS suuruses kinnastega. Üsna kurb oleks küll 32.25€ lihtsalt tuulde visata...
Lisaks kõigele muule on mu selg valus, põlv marraskil ning parem käsi ka veel katki. Kuna ma lootsin täna oma kindad Niitväljalt üles leida, ei võtnud ma vanu lagunevaid kaasa. Ent kuna saatusel olid omad plaanid, pidin täna tallis paljakäsi toimetama. Läksin siis Leena palvel Latifah't ümber talli jalutama. Jõudsime peavärava juurde, kui järsku pidas hobune õigeks lendu tõusta. Seda tegi ta aga nii äkiliselt, et korde mu paljastes kätes tekitas paremale käele suures ulatuses n-ö põletushaavu. Eesti keeles sellele vist otsest vastet polegi, kuid inglise keeles nimetatakse seda rope burn või friction burn'iks. Takkaotsa sattus mu teele veel kivi, mille poole mära mind meeleheitlikult vedas ja tänu millele veel ka maaühendust kogesin. Selline tsirkus kestis veel oma 5 minutit, mul oli selline tunne nagu oleks toimunud mingisugune vet-kontroll. Ainuke vahe seisnes selles, et mul puudus igasugune kontroll looma üle, hobune lihtsalt vedas mind enda kõrval. Rippusin elu eest ta küljes, sest sisimas aimasin, et Leena ei andestaks mulle, kui laseksin ta "lapse" Niitvälja peale galopis tuhatnelja kihutama, korde taga lohisemas. Mul pole kedagi muud tänada kui jumalat, et sain ta väliplatsi koolisõidu poole juures asfaldil pidama ja talutasin talli ette. Selgituseks kõigile, kes Latifah't oma silmaga pole näinud, siis ta turi on minust ca 5 cm kindlasti kõrgem ja ma olen 165 cm pikk, kehaehituselt on ta ka tugeva kondiga. Kui selline koljat otsustab minna, siis igaüks sellist massi pidama ei saaks. Muidugi, kui mul oleksid olnud kindad käes ja hobusel päitsete asemel valjad peas, oleks olukord lihtsamini lahenenud ning kontroll looma üle parem. Praegu seda meenutades võib tunduda antud moment koomilisena, kuid selles hetkes olla... oleks tegemist olnud ühega tunnihobustest, oleks mul ausalt öeldes ükskõik olnud, kas ta pääseb lahti või mitte. Kõige suurem hirm oligi vastutuse ees, seda võimendas veel sel hommikul varemalt lausutud Leena ema sõnad: "Ega Leena igale ühele oma hobusega tegelemist ei usalda. Sa oled ilmselt selle välja teeninud." See tsitaat ei ole kirjutatud just sõna-sõnalt, aga mõte jääb samaks.
Kokkuvõtteks kogu sellele viimasele lõigule küsiksin, et how the hell ma homme 2 trenni üle elan (esimene Cavega ja teine Nonsensiga)?!
Ilmselt arvavad nüüd inimesed, et mis mõttega ma ikka nii suurt kisa ühe paari kinnaste pärast teen, aga kahjuks on nii, et kõigil pole taskust niisama sellist summat võtta.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment