Eskadron Limited Collection: Summer 2013

A few days ago first items of the new Eskadron Summer 2013 collection were launched on two websites. If you visited Spoga Horse 2013 in Germany at the beginning of February, you could check out the collection there.
Eskadron has been my favourite horse equipment brand for years. The overriding reason is that they have trendy seasonal collections, which always suit the upcoming season, I think they nail it every time. Not to mention the quality of the products.
In my opinion this year they've taken a long step further or maybe it's just that I've been a fan of tartan fabric as long as I can remember. So here are some examples:

To flick through the full collection just visit either Calevo or Eskadron's official online shop.

Mõned päevad tagasi avaldas Eskadron kahel veebileheküljel oma uue kollektsiooni. Kes külastas veebruari alguses Saksamaal messi Spoga Horse, sai ka seal kohapeal toodetega tutvuda.
Eskadron on olnud minu lemmikbränd ratsamaailmas juba aegade algusest. Peamine põhjus seisneb selles, et nad toodavad hooajalisi kaupu, mis aga sobivad täpselt eesootavasse hooaega, rääkimata väga heast kvaliteedist.
Minu silmis on Eskadron sellel aastal suure sammu edasi astunud või on asi lihtsalt selles, et mulle on šotimuster ja -rahvusvärvid lapsest saati sümpatiseerinud.

Sincerely yours,
Grete

In a moment, everything could change

Now everything I do, is all for loving you.
It's not something that we're used to.
No other way to say, I need you every day.
And now I'm gonna change my ways.
And it's a part of you, I never wanna lose.
I'll do anything you want me to.
Like any other day, I know I'll find a way.
And if ever I'm alone you'll say.
  

I'll be thinking about you.

I'll be thinking about you.

In a moment, I know that everything could change.
And I know that, my life would never be the same.
You're the only one that's making sense to me.
When I close my eyes, you're the one, I see.
There's no other way I could ever be... without you.

Calvin Harris (Feat. Ayah Marah) - Thinking About You

Bona on meil nüüd mõnda aega treeningust väljas. Kes teab põhjust, see teab. Kurb, tunnen end selles süüdi.

Sincerely yours,
Grete

Horze Spring 2013

An equestrian equipment brand Horze launched their new spring 2013 collection today and the B-Vertigo jacket and vest caught my eye right away. They're now on my must-buy list. You can browse through the new products on their website.

Oli ka aeg inglise keeles kirjutada. Juurde on tekkinud mitmeid lugejaid, kes ei mõista eesti keelt, seega nüüdsest alates võib leida mõningate postituste juurest ka ingliskeelseid kokkuvõtteid. Mingi tung selles keeles kirjutada on minus kogu aeg olnud, väga sageli tuleb ette situatsioone, kus eestikeelne sõna on kuskil ajusopis kaotsi läinud, see-eest ingliskeelne vaste on juba ammu peas kummitamas.

Ühesõnaga, Horze laskis täna oma kodulehel välja kevad 2013 kollektsiooni, kust jäid koheselt silma kaunid B-Vertigo jakk ja vest.

Sincerely yours,
Grete

Kallim kui kuld...

SUPER, lihtsalt super! Eilne trenn, to be exact. Ei mõista, mida ma nii teistsugust tegin, aga no lihtsalt suurepärane.
Jõudsin talli, kus Pincu ja Kelli kapju värgiti, kui ma juba Bonat puhastasin ning hobused õue viidi, ei teinud loom sellest väljagi, kuigi just eelnev päev Classicuga oli toimunud vastupidine reaktsioon. Vahepeal jäi kuulatama, aga kuna kartsin, et tal sõidab katus ära nagu tavaliselt, kui ta üksi talli jääb, rääkisin temaga ja lihtsalt patsutasin, mille peale ta oma heina edasi nosis. Panin hobuse valmis ja läksin maneeži jalutama. Kuna pinnast oli just kastetud, olid mu saapad nagu mudamülkast läbi käinud. Kordetasin kuskil 20 minutit Eva süsteemiga, peale mida kiitsin tüki suhkruga ning ronisin selga. Bona oli suust juba nagu hobune. Kontakt oli olemas, ent ei istunud käe peal ja nii terve trenni vältel. Galopis tundsin veidi rohkem survet, ent see sai üsna pea parandatud. Kõik see 30 minutit rippus libisev lõdvalt, ühe korra pidin abivahendit kasutama, kuid see oli ka kõik. Säärele reageeris absoluutselt kohe, stekki ei olnud vaja tarvitusele võtta kordki. Mõned pikendused hobune reaalselt lendas, nii kurb, et Kasemäel pikal küljel ka peeglit pole, oleks tahtnud näha. Ainuke miinus trenni jooksul oli see, et kui ma täisistaku võtsin, kiilus hobune justkui kinni. Pidevalt pakkus mulle galoppi. Nüüd ei oskagi siis öelda, kas tal oli ebamugav, tahtis lollitada või andsin ma pidevalt enesele teadmatagi vastavaid märguandeid. Samas viimane variant ei saa ka tõsi olla, sest ma ei viinud kordagi välimist säärt niivõrd taha pool ega teinud puusaga nõksu. Ilmselt jääbki see põhjus mind kummitama.
Lõpetasin trenni ja jalutasin Bonat üle 30 minuti maha, sest olin ta niivõrd higiseks ja auravaks sõitnud.

Ma loodan, et eilne treening polnud kõigest ühekordne juhtum, samas mingisugust tagasilööki võib oodata, sest Marit on komandeeringus ning keegi ei liiguta Bonat esmaspäeval ja teisipäeval.
Tegin paar pilti ka.

Sincerely yours,
Grete

Is this what's to become? Is this...

The Devil Wears Prada - My Questions

Ausalt öeldes ei mäletagi, kuidas kolmapäevane trenn välja tuli.

Neljapäeval käisin klassiga Pärnu teatris näidendit vaatamas, seega tallis ei käinud.
Reedel oli trenn Evaga. Kuna ma jõudsin riided vahetada ja varustuse välja tuua juba poolteist tundi enne trenni, siis viitsin aega ja passisin maneeži ääres. Eva jalutas just Salomeed ning rääkis, et oli välja mõelnud plaani ning kui ma trenni tulen, siis kordetaks enne. Kuna aeg liikus niivõrd aeglaselt, tegin Bonale sügavpuhastuse, kitkusin natuke lakka ka, tal kasvab see pea lähedal liiga paksuks, seevastu kui turja juurest on nii õhuke.
Maneeži jalutades, pani Eva mingisuguse oma süsteemi, mis tegelikult aitas päris hästi. Kuskil pool tundi oli kordel ja võitles iseendaga, edasi läksin selga. Alguses hoidis hobune ilusti oma pead, hiljem aga lösutas uuesti ratsme peal. Libisev oli mul üsna korralikult käes, ent peeglist vaadates rippus see lõdvalt. Success! Õhtul nägin rongis Leenat ja rääkisime. Ellenil pidavat suhtliselt kehvasti minema, ainult Alar, Anella, Iren ja teised niisama loksujad-harrastajad käivad tal tundides, ülejäänud aegadel on vaid mõni inimene tunnis. Ka sportgrupp sureb välja, täpsemalt ei hakka siin paljastama, kes kuhu tahab minna ning mida plaanib, eks see ole nende endi asi.
Kuna eelmine päev olin küsinud Evalt, kas hakata sellist treeningmeetodit edaspidi ka kasutama ja ta oli vastanud jaatavalt, siis järgisin eilset mustrit - esmalt korde, siis sadulas. Erinevalt reedest ei viitsinud Bona täna ringiratast eriti joosta, umbkaudu 20-25 minutit tegin. Kui selga sain, viskas nina automaatselt üles, hoolimata libisevast. Volt hiljem sain aga hobuse siiski ilusti ratsmesse, ilma, et oleks abivahendiga kaela rulli tõmmanud. Tegin palju üleminekuid, voldi suuremaks ja väiksemaks sõitmist ning kaheksaid. Mõned paindevahetusharjutused tulid väga ilusti välja, seevastu voldi väiksemaks sõitmisega on meil endiselt probleeme, küll tuleb mõni nurk kandliline, küll kaob tempo ära jne.
Galopp on endisest veelgi paremaks läinud, säärele reageerib ka kenast - nii kui natuke välimise jala tahapoole viin ja puusaga nõksu teen, tõstab ilusti. Positiivne on ka see, et tänu Evale on Bona stekki ka aktsepteerima hakanud. Täna lausa perutas galopis kerge märguande peale ja viskas mind korra sadulast välja, ent parema meelega õhutan sellist käitumist, kui tuima reaksiooni puudumist.

Olin traavis parajasti täisistakus, kui tundsin seljas mida uut, kontrollisin olukorda peeglist, kuna olin peagi sealt möödumas: libisev rippus taas lõdvalt, ent kontakt oli olemas, samas puudus käe peal lösutamine ning tagaots ja selg töötasid. Tegin maneeži ees otsas ühe 20-meetrise ringi, keerasin pikalt küljelt keskele, tegin ülemineku peatusesse ning lõpetasin trenni. Sisimas tundsin, et aitas, pole mõtet üle ajada ning seegi hea kaotsi lasta. Kiitsin, andsin otse seljast suhkrutükikese ning kõndisin maha. Varsti tulid ka Doris ja Katrin takistusi üles panema. Jalutasin hobusega kuskil 30 minutit või isegi rohkem, ent boksi viies tundsin, et loom on endiselt niiske. Tõin garderoobist oma fliisteki ja viskasin selle 15. minutiks selga. Samal ajal puhastasin valtrappi, mis oli jube. Hobune oleks justkui trenni ajal ära klipatud, terve alumine pool oli valge ja karvane. Katrin laenas mulle suga ja nii ma siis nühkisin niisket riidetükki.
Homme taas talli, järgmine nädal on koolis hullumaja, samas on Marit ära komandeeringus, nii et ei teagi, mis siis esmaspäevast ja teisipäevast saab. Eks näis...

Sincerely yours,
Grete

Anticipation is the itch to my crave

Chelsea Grin - Don't Ask, Don't Tell

Pealkiri iseloomustab ratsamaailma hetkel 100%-lt.

Pühapäev oli mis ta oli. Doris hüppas oma 3-aastase täkuga ja kuna hetk just enne, kui tüdruk hobusega maneeži siseneda püüdis, ehmatas Bona ei mitte millegi peale. Või noh... tegelikult ma ei tea, mul olid klapid peas, shame on me. Kui ma need lõpuks eemaldasin, kuulsin, kuidas ta teisest maneeži otsast mulle karjus, et ma PEAN panema libiseva peale, et Eva ütles ka seda ning ma sean vastasel korral teisi ka ohtu. Who the hell is she to tell me what to do?! Okei, ma lasen end sellest liialt häirida, mõistan seda isegi, aga kui iga halva asja raviks otsida lahendust libisevast, siis võikski elu lõpuni nii moodi tiksuma jääda.
Lühikokkuvõte trennist - täielik pask! Hobune istutas end mõnusalt käe otsa, mitte midagi ei saanud teha, sest ükskõik kuhu ma end voldile ei sättinud, kappas täkk järgi. Põhimõtteliselt kõnni sammu ja vaata, et ette ei jää. Ning ma pean lõpuks aru saama, et trenni ajal mina ja iPod ei kuulu kokku. Kahjuks on kõik treeningud tänu sellele kujunenud alla nulli.
Tegelikult ma ei ole pahane Dorise peale, lihtsalt sel päeval valdas mind halb tuju. Tean, et ta tahtis aidata... või siis tagada oma turvalisus noore suksuga sõites, võta sa näpust emba-kumba.
Ehk jõuan talli kolmapäeval, sellel nädalal on ka neljapäev kahtluse alla seatud, sest Marit plaanis Eva trenni minna.

Sincerely yours,
Grete

I want to wake up and find the world in remission, free from the grasp of the human condition

The Architects - Truth, Be Told

Tõin siis neljapäeval Bona koplist ära. Et hobust sisse viia, olin avanud maneeži juures ühelt poolt ukse, kui järsku kuulsin, et keegi sahistas pea kohal. Vaatasin, et tuvi lendles vaid meeter meist üleval pool, üritas vist hoonesse sisse lennata, kuid kuna olin kabjalisega ennast parkinud suhteliselt ukseava ette, ei pääsenud linnuke sealt sisse. Samas, et hobusega talli saada, oli vaja avada ka teine, mis tol hetkel oli suletud. Nii lendaski suleline põntsuga vastu ukse klaasi ja kukkus maha. Hüüdsin: "Issand jumal!" ning hakkasin valjul häälel naerma. Eva ja Diana, kes parajasti seda pealt olid näinud, muigasid ka veidi omaette.
Trenn toimus Evaga. Meil oli diil, et laenan kelleltki trensleid Bonale proovimiseks, kuna oliivid on tema kui kange suuga hobusele liiga pehmed. Ent tänu sellele, et polnud kelleltki sellist suurust laenata, tõi Eva Bona jaoks üsna teravad ühed enda omad ja vahetasime platsil ära. Alguses oli harjumatu ja loom oli eest kuidagi nii kinni tõmmatud ja kange. Läbi ratsme ei saanud üldse aru, et teisel pool oli hobune, pigem nagu mingi kõva klots või kuubik. Sõitsin libisevata ning trenni keskel hakkas hobune lõpuks järgi andma ja tuli enam-vähem ratsmesse. Galopp oli tunduvalt parem kui traav. Trenni alustasime aga mitmete harjutustega: näiteks pikkadel külgedel lükkasin pikemaks, nurkades ja lühemal võtsin taas kokku. Tegin maneeži mõlemates otstes ringi ning hakkasin volti muudkui väiksemaks ja väiksemaks sõitma, samal ajal sisemist painet aina enam küsides. Hetkel suurim rõhk ongi sisemisel paindel, hobuse lõdvestamisel, aktiivsemal jalgade tööl ning sääre peale reageerimisel. Muidugi vigu võiski loetlema jääda, nagu näiteks ratsmes olles käe peale istuma jäämine ja esiotsale vajumine, ent selleks, et Bona üldse ratsmessegi tuleks, on vaja kõvasti tööd teha.

Reedel ehk eile käisime Stiinaga pildistamas, seega jäi hinge kripeldama, et tallis ei käinud, eriti tänu sellele, et kui Eva oli eelmine päev küsinud, kas lähen homme ka sõitma, olin vastanud jaatavalt. Küsimus oli esitatud just sellepärast, et minu käes olid Eva suulised. Tal polnud neid küll lähiajal vaja, ent siiski tundsin end halvasti.

Täna, kui läksin hobusele koplisse järgi, tegi Eva ühe oma noorega horsemanship'i, nagu ta ise seda nimetab. Caramel vastaskoplis aga muudkui jooksis ringi ja pukitas, üllataval kombel Bonal ei olnud sooja ega külma. Talli sissekäigu juures leidis aset samasugune juhtum nagu neljapäeval, ent uks jäeti seekord rahule ning oodati viisakalt, kuni sisse lastakse.
Kuna ma kardan, et Bona kasvab mul boksis üle käte, siis võtsin täna oma pika steki kaasa ja koputasin õrnalt rinnale, kui soovisin tema ümber liigelda, tekke vahetada, puhastada vms. See pole vastuvõetav, kui ma jäängi lükkama, nügima vms, ühegi tulemuseta, et teda heina juurest ära saada. Sai kohe esimesel korral aru ning edasipidi, kui õrnalt andsin märku, tõstis kohe pea üles, et mind läbi lasta teisele poole.
Trenn oli üsna huvitav. Alguses sammus oli üsna hea, sain kontakti suuga, pea vertikaalil küll polnud, ent nina ees ka ei vedanud. Tegin siis traavi, üleminekuid jne, kui ei mitte millegi peale maneeži keskel hakkab rodeo pihta, tõmbas alt ära galoppi, lõi tagant ülesse jm. Sellistel juhtudel ma isegi ei mõtle mida teha, instinktiivselt istusin sadulasse, sõitsin galopis juurde ja suunasin voldile, kus võtsin traavile ning lõpuks sammule. Kuna selline käitumine on lubamatu, sai väikese stekilöögi koos säärega, mille peale kohapeal uuesti perutas ja esiotsaga hüples. Mõtlesin, et nüüd tõuseb küünlasse ja ma libisen mööda selga maha, aga seda ei juhtunud. Katrin hüüdis selle ralli käigus borde juurest, et ära maha kuku. Kui teisteni jalutasin, küsis Eva, et miks ta nii tegi, mille peale vastasin: "Pole õrna aimugi." mis on ka tõsi. Üks variant on see, et need suulised ongi liiga teravad ning kui ma kätega mängisin ja kordamööda ühele-teisele poole painutasin, tegin haiget. Sõitsin edasi traavi ja hobune puristas kaua aega, nagu ta oleks pahane. Kuna ta pakkus pärast seda mulle kogu aeg galoppi, võtsin tempo maha ja lihtsalt lasin traavi joosta, et ta maha rahuneks. Peale seda tõstsin ise galopile ja kihutasin poolistakus mitu-mitu ringi kiiret galoppi, kuna ilmselgelt oli tal energiat üle. Katrin pani mulle varsti Eva soovitusel libiseva peale. Viimane mainis, et see ei ole enam kaugeltki turvaline ratsutamine, kui hobune nii teeb. Abivahend kasutuses, istus Bona terve edasine aeg käe peal. Sõitsin ikka edasi ja vahepeal tõstsin paar teravamat korda ta pea üles, mitte, et minu käed on tal mingid keharaskuse hoidjad. Eva juhendas mind ka mõne sõnaga, peale mida läksid kõik väljast hobuseid tooma. Vahepeal paar sammu mulle tundus, et sain mõnusa, hea töötraavi, harjutasin kokku-lahku. Sõitsin hobuse aktiivseks ning tasapisi koondasin nii, et aktiivsus säiliks, ent sammud lüheneksid. Tuli ilusti välja. Galopis oli palju parem - ei lamasklenud ratsme otsas, kui pidingi mõni kord andma märguande, et ta ise end kannaks, ei puigelnud vastu.
Lõpetasin trenni, võtsin sadula seljast ja viskasin teki peale. Eva tuli küsima, et kuidas pärast oli, rääkisin siis, kuidas Bona traavis käe peal istub, see-eest galopis saab aru, kui ma vahel tema pead üles tõstan ja peale sõidan. Naine seletas, miks nii on ning mis aitaks seda olukorda parandada. Oma jutu lõpetas lausega: "Julge tüdruk oled, tubli!", mis arvatavast pidi viitama pukitamisintsidendile. Teadmata põhjustel kummitab see ütlus siiani mul peas. Eks näis...

Homme lähen ka talli, kui näen Evat, lepin uue trenni kokku.

Sincerely yours,
Grete

Trained from birth just to nod and agree

Tegin telefoniga pildikese 1. veebruaril talli minnes.

Väka, elektriraudteel ei sõida vahemikus üheksast hommikul õhtul veerand seitsmeni ühtegi rongi. Olen seni ikka asendusbusse vältinud, kuid nüüd tuleb hakata bussidega vurama.

Bona oli täna super hea! Ma ei kujuta ette, mis temaga esmaspäeval ja teisipäeval tehti, kuid tänane trenn tuli jube hästi välja.
Kasutasin küll libisevat, aga isegi, kui hobune trenni alguses kergelt nina ees vedas, rippus see lõdvalt jalge vahel. Panin selle trenniks peale rohkem hobuse õigesse asendisse suunamiseks ning psüühiliseks mõjuks, kuivõrd selleks, et abivahendiga looma kael rulli tõmmata. Sammus otsis kontakti, muidugi alles siis, kui ülejäänud hobused olid sisse toodud ning kaassõitja maneeži ilmunud. Nimelt ei suuda Bona üldse üksi olla, läheb nii närvi ja ehmatab iga raksu või krõbina peale, rääkimata hobuste sissetoomisest, kui me trenni püüame läbi viia. Kui keegi teine samal ajal ka kablutab, siis on rahulik.
Kohe alguses sain enam-vähem arvestatava kontaki suuga, ilma, et hobune oleks pea üles visanud ja pinges olekus kaelkirjakut imiteerinud.
Traavis tegin tööd kuskil 25-meetrise ringi peal ja küsisin kogu aeg AINULT sisemist painet ning sääre peale reageerimist - ei midagi muud. Mõne aja pärast sai ta ise aru, mida soovisin, ning tuli ratsmesse. Lasin veerand volti joosta, võsin sammule ja kiitsin. Üsna pea kordasin tegevust, kohe ta muidugi uuesti ei tulnud samasse asendisse, kuid võrreldes esimese korraga siiski kiiremini. Vahetasin suuna vasakule ning hakkasin taas pusima. Sinna poole ta nii ilusti kumeraks ei tulnud, ent oli pidevas lõdvestatuses, mis on ka siiski tähtis, või mis?!
Põhirõhk oli traavil, galopiga alustasin aga paremale poole. Olin üllatunud... heas mõttes. Ta oli üle pika-pika aja lõdvestunud. Üldiselt on meil selle poolega raskusi, kuid täna ma sain seal ilusti istutud, ühe korra kui elavamaks lükkasin kaotas lõdvestatuse ära, ent peagi leidis selle taas.
Vasakule oli väga hea nagu tavaliselt. Polegi midagi erilist galopist rääkida, sest nimetatud allüüri treenin, kui nii võib öelda, vaid trenni lõpus mõned ringid ühele kui ka teisele poole. Nagu eelpool mainitud sai, siis põhirõhk on traavis ning selles lõdvestatuses.

Sincerely yours,
Grete

I can't believe I thought I had you figured out

Memphis May Fire - The Deceived

Väike paus on taas sisse tulnud, kuid süü võib vaid kiirete aegade kaela veeretada, seega please bear with me!

Kolmapäevane ja neljapäevane trenn kujunesid välja sitad! Kohe, kui lasin libisevat veidi lõdvemaks, kündis hobune terve trenn nina ees maad, ülejäänud aja rippus terve keha raskusega mul käe peal. Reedel oli meil aga Evaga trenn. Edaspidi vist jäängi ainult tema juurde... mitte, et Diana oleks halb treener - ei, lihtsalt Evaga toimib Bona kuidagi paremini, vähemalt tundub mulle nii. Otsuses mängib mõningat rolli ka rahaline vaatenurk. Trennist siis nii palju, et keskendusime peamiselt sellele, et hobune regeeriks ainult sääre märguannetele ja jookseks pidevalt sisemises paindes. Ta on paremale kõver - vasakule sõites surub ennast vastu maneeži bordet, vastassuunas vajub aga ringil sisse. Pärast ligikaudu tunniajast kablutamist aktsepteeris hobune lõpuks säärt ka, kuid paindega tuleb pikalt pusida ning pidevalt ikka uuesti ja uuesti küsida.
Kui eile juba tekkis lootuse kiireke, et midagi võib Bonast siiski saada, siis tänasega on see maatasa tehtud. Mõtlesin, et kuna olin teinud 3 päeva trenni, siis täna võtan asja veidi lõdvemalt. Hobune tundus küll veidi lontum eelneva päeva intensiivsemast trenningust võrreldes tavalisega, kuid peale alustamist veerand tunni pärast ta kategooriliselt keeldus koostööst. Siiani pole ma aru saanud, kas ta töötab paremini kommi või vitsaga. Mulle endale ei istu eriti hobuse vägistamine ja sunniviisiliselt oma tahtmise peale surumine, samas, kui olen lõpetanud mõned õnnestunud treeningud kiituse ja maiustusega, on järgmine päev palju-palju halvem. Täna panin ta paika, eks ma vaatan, kuidas homme on, kas mängib väikest põrgulist või peab end korralikult üleval, siis tean edaspidi targem olla.
Viimased 10 minutit hobuse seljas olles mõtlesin, et kui midagi paremuse poole pole hakanud liikuma, austan uue looma otsinguid. Ta on lihtsalt nii keeruline ja juba 11-aastane, mis sa ikka nii väga erilist sellises vanuses uut õpetad. Ühesõnaga, vajusin taaskord masendusse. Kui ära lõpetasin, tuli Doris trennitama ja Katrin anonüümse junne koristama. Viimasega rääkisin pikalt ja laialt Bonast, Evast ning üldse ratsutamisega seonduvast. Üsna pea pärast vestluse lõppu ilmus ka Eva, kogu oma rõõmsameelsuse ja positiivsusega, ning päris, kuidas hobune oli. Sel hetkel unustasin oma halva tuju, üritades end positiivselt meelestada.
Nii kurb kui see ka pole, siis mu mango chai latte, mis Stiina jõuludeks kinkis, sai otsa. Nüüd puudub mul jook, mida termoses talli vedada.
Leppisin velle enne tallist lahkumist Evaga uue trenni kokku ja maksin raha.
Ehk õnnestub mul ka homme kirjutada, kui liialt õppida pole vaja.

Sincerely yours,
Grete