Memphis May Fire - The Deceived
Väike paus on taas sisse tulnud, kuid süü võib vaid kiirete aegade kaela veeretada, seega please bear with me!
Kolmapäevane ja neljapäevane trenn kujunesid välja sitad! Kohe, kui lasin libisevat veidi lõdvemaks, kündis hobune terve trenn nina ees maad, ülejäänud aja rippus terve keha raskusega mul käe peal. Reedel oli meil aga Evaga trenn. Edaspidi vist jäängi ainult tema juurde... mitte, et Diana oleks halb treener - ei, lihtsalt Evaga toimib Bona kuidagi paremini, vähemalt tundub mulle nii. Otsuses mängib mõningat rolli ka rahaline vaatenurk. Trennist siis nii palju, et keskendusime peamiselt sellele, et hobune regeeriks ainult sääre märguannetele ja jookseks pidevalt sisemises paindes. Ta on paremale kõver - vasakule sõites surub ennast vastu maneeži bordet, vastassuunas vajub aga ringil sisse. Pärast ligikaudu tunniajast kablutamist aktsepteeris hobune lõpuks säärt ka, kuid paindega tuleb pikalt pusida ning pidevalt ikka uuesti ja uuesti küsida.
Kui eile juba tekkis lootuse kiireke, et midagi võib Bonast siiski saada, siis tänasega on see maatasa tehtud. Mõtlesin, et kuna olin teinud 3 päeva trenni, siis täna võtan asja veidi lõdvemalt. Hobune tundus küll veidi lontum eelneva päeva intensiivsemast trenningust võrreldes tavalisega, kuid peale alustamist veerand tunni pärast ta kategooriliselt keeldus koostööst. Siiani pole ma aru saanud, kas ta töötab paremini kommi või vitsaga. Mulle endale ei istu eriti hobuse vägistamine ja sunniviisiliselt oma tahtmise peale surumine, samas, kui olen lõpetanud mõned õnnestunud treeningud kiituse ja maiustusega, on järgmine päev palju-palju halvem. Täna panin ta paika, eks ma vaatan, kuidas homme on, kas mängib väikest põrgulist või peab end korralikult üleval, siis tean edaspidi targem olla.
Viimased 10 minutit hobuse seljas olles mõtlesin, et kui midagi paremuse poole pole hakanud liikuma, austan uue looma otsinguid. Ta on lihtsalt nii keeruline ja juba 11-aastane, mis sa ikka nii väga erilist sellises vanuses uut õpetad. Ühesõnaga, vajusin taaskord masendusse. Kui ära lõpetasin, tuli Doris trennitama ja Katrin anonüümse junne koristama. Viimasega rääkisin pikalt ja laialt Bonast, Evast ning üldse ratsutamisega seonduvast. Üsna pea pärast vestluse lõppu ilmus ka Eva, kogu oma rõõmsameelsuse ja positiivsusega, ning päris, kuidas hobune oli. Sel hetkel unustasin oma halva tuju, üritades end positiivselt meelestada.
Nii kurb kui see ka pole, siis mu mango chai latte, mis Stiina jõuludeks kinkis, sai otsa. Nüüd puudub mul jook, mida termoses talli vedada.
Leppisin velle enne tallist lahkumist Evaga uue trenni kokku ja maksin raha.
Ehk õnnestub mul ka homme kirjutada, kui liialt õppida pole vaja.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment