The Devil Wears Prada - My Questions
Ausalt öeldes ei mäletagi, kuidas kolmapäevane trenn välja tuli.
Neljapäeval käisin klassiga Pärnu teatris näidendit vaatamas, seega tallis ei käinud.
Reedel oli trenn Evaga. Kuna ma jõudsin riided vahetada ja varustuse välja tuua juba poolteist tundi enne trenni, siis viitsin aega ja passisin maneeži ääres. Eva jalutas just Salomeed ning rääkis, et oli välja mõelnud plaani ning kui ma trenni tulen, siis kordetaks enne. Kuna aeg liikus niivõrd aeglaselt, tegin Bonale sügavpuhastuse, kitkusin natuke lakka ka, tal kasvab see pea lähedal liiga paksuks, seevastu kui turja juurest on nii õhuke.
Maneeži jalutades, pani Eva mingisuguse oma süsteemi, mis tegelikult aitas päris hästi. Kuskil pool tundi oli kordel ja võitles iseendaga, edasi läksin selga. Alguses hoidis hobune ilusti oma pead, hiljem aga lösutas uuesti ratsme peal. Libisev oli mul üsna korralikult käes, ent peeglist vaadates rippus see lõdvalt. Success! Õhtul nägin rongis Leenat ja rääkisime. Ellenil pidavat suhtliselt kehvasti minema, ainult Alar, Anella, Iren ja teised niisama loksujad-harrastajad käivad tal tundides, ülejäänud aegadel on vaid mõni inimene tunnis. Ka sportgrupp sureb välja, täpsemalt ei hakka siin paljastama, kes kuhu tahab minna ning mida plaanib, eks see ole nende endi asi.
Kuna eelmine päev olin küsinud Evalt, kas hakata sellist treeningmeetodit edaspidi ka kasutama ja ta oli vastanud jaatavalt, siis järgisin eilset mustrit - esmalt korde, siis sadulas. Erinevalt reedest ei viitsinud Bona täna ringiratast eriti joosta, umbkaudu 20-25 minutit tegin. Kui selga sain, viskas nina automaatselt üles, hoolimata libisevast. Volt hiljem sain aga hobuse siiski ilusti ratsmesse, ilma, et oleks abivahendiga kaela rulli tõmmanud. Tegin palju üleminekuid, voldi suuremaks ja väiksemaks sõitmist ning kaheksaid. Mõned paindevahetusharjutused tulid väga ilusti välja, seevastu voldi väiksemaks sõitmisega on meil endiselt probleeme, küll tuleb mõni nurk kandliline, küll kaob tempo ära jne.
Galopp on endisest veelgi paremaks läinud, säärele reageerib ka kenast - nii kui natuke välimise jala tahapoole viin ja puusaga nõksu teen, tõstab ilusti. Positiivne on ka see, et tänu Evale on Bona stekki ka aktsepteerima hakanud. Täna lausa perutas galopis kerge märguande peale ja viskas mind korra sadulast välja, ent parema meelega õhutan sellist käitumist, kui tuima reaksiooni puudumist.
Olin traavis parajasti täisistakus, kui tundsin seljas mida uut, kontrollisin olukorda peeglist, kuna olin peagi sealt möödumas: libisev rippus taas lõdvalt, ent kontakt oli olemas, samas puudus käe peal lösutamine ning tagaots ja selg töötasid. Tegin maneeži ees otsas ühe 20-meetrise ringi, keerasin pikalt küljelt keskele, tegin ülemineku peatusesse ning lõpetasin trenni. Sisimas tundsin, et aitas, pole mõtet üle ajada ning seegi hea kaotsi lasta. Kiitsin, andsin otse seljast suhkrutükikese ning kõndisin maha. Varsti tulid ka Doris ja Katrin takistusi üles panema. Jalutasin hobusega kuskil 30 minutit või isegi rohkem, ent boksi viies tundsin, et loom on endiselt niiske. Tõin garderoobist oma fliisteki ja viskasin selle 15. minutiks selga. Samal ajal puhastasin valtrappi, mis oli jube. Hobune oleks justkui trenni ajal ära klipatud, terve alumine pool oli valge ja karvane. Katrin laenas mulle suga ja nii ma siis nühkisin niisket riidetükki.Reedel oli trenn Evaga. Kuna ma jõudsin riided vahetada ja varustuse välja tuua juba poolteist tundi enne trenni, siis viitsin aega ja passisin maneeži ääres. Eva jalutas just Salomeed ning rääkis, et oli välja mõelnud plaani ning kui ma trenni tulen, siis kordetaks enne. Kuna aeg liikus niivõrd aeglaselt, tegin Bonale sügavpuhastuse, kitkusin natuke lakka ka, tal kasvab see pea lähedal liiga paksuks, seevastu kui turja juurest on nii õhuke.
Maneeži jalutades, pani Eva mingisuguse oma süsteemi, mis tegelikult aitas päris hästi. Kuskil pool tundi oli kordel ja võitles iseendaga, edasi läksin selga. Alguses hoidis hobune ilusti oma pead, hiljem aga lösutas uuesti ratsme peal. Libisev oli mul üsna korralikult käes, ent peeglist vaadates rippus see lõdvalt. Success! Õhtul nägin rongis Leenat ja rääkisime. Ellenil pidavat suhtliselt kehvasti minema, ainult Alar, Anella, Iren ja teised niisama loksujad-harrastajad käivad tal tundides, ülejäänud aegadel on vaid mõni inimene tunnis. Ka sportgrupp sureb välja, täpsemalt ei hakka siin paljastama, kes kuhu tahab minna ning mida plaanib, eks see ole nende endi asi.
Kuna eelmine päev olin küsinud Evalt, kas hakata sellist treeningmeetodit edaspidi ka kasutama ja ta oli vastanud jaatavalt, siis järgisin eilset mustrit - esmalt korde, siis sadulas. Erinevalt reedest ei viitsinud Bona täna ringiratast eriti joosta, umbkaudu 20-25 minutit tegin. Kui selga sain, viskas nina automaatselt üles, hoolimata libisevast. Volt hiljem sain aga hobuse siiski ilusti ratsmesse, ilma, et oleks abivahendiga kaela rulli tõmmanud. Tegin palju üleminekuid, voldi suuremaks ja väiksemaks sõitmist ning kaheksaid. Mõned paindevahetusharjutused tulid väga ilusti välja, seevastu voldi väiksemaks sõitmisega on meil endiselt probleeme, küll tuleb mõni nurk kandliline, küll kaob tempo ära jne.
Galopp on endisest veelgi paremaks läinud, säärele reageerib ka kenast - nii kui natuke välimise jala tahapoole viin ja puusaga nõksu teen, tõstab ilusti. Positiivne on ka see, et tänu Evale on Bona stekki ka aktsepteerima hakanud. Täna lausa perutas galopis kerge märguande peale ja viskas mind korra sadulast välja, ent parema meelega õhutan sellist käitumist, kui tuima reaksiooni puudumist.
Homme taas talli, järgmine nädal on koolis hullumaja, samas on Marit ära komandeeringus, nii et ei teagi, mis siis esmaspäevast ja teisipäevast saab. Eks näis...
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment