Chelsea Grin - Don't Ask, Don't Tell
Pealkiri iseloomustab ratsamaailma hetkel 100%-lt.
Pühapäev oli mis ta oli. Doris hüppas oma 3-aastase täkuga ja kuna hetk just enne, kui tüdruk hobusega maneeži siseneda püüdis, ehmatas Bona ei mitte millegi peale. Või noh... tegelikult ma ei tea, mul olid klapid peas, shame on me. Kui ma need lõpuks eemaldasin, kuulsin, kuidas ta teisest maneeži otsast mulle karjus, et ma PEAN panema libiseva peale, et Eva ütles ka seda ning ma sean vastasel korral teisi ka ohtu. Who the hell is she to tell me what to do?! Okei, ma lasen end sellest liialt häirida, mõistan seda isegi, aga kui iga halva asja raviks otsida lahendust libisevast, siis võikski elu lõpuni nii moodi tiksuma jääda.
Lühikokkuvõte trennist - täielik pask! Hobune istutas end mõnusalt käe otsa, mitte midagi ei saanud teha, sest ükskõik kuhu ma end voldile ei sättinud, kappas täkk järgi. Põhimõtteliselt kõnni sammu ja vaata, et ette ei jää. Ning ma pean lõpuks aru saama, et trenni ajal mina ja iPod ei kuulu kokku. Kahjuks on kõik treeningud tänu sellele kujunenud alla nulli.
Tegelikult ma ei ole pahane Dorise peale, lihtsalt sel päeval valdas mind halb tuju. Tean, et ta tahtis aidata... või siis tagada oma turvalisus noore suksuga sõites, võta sa näpust emba-kumba.
Ehk jõuan talli kolmapäeval, sellel nädalal on ka neljapäev kahtluse alla seatud, sest Marit plaanis Eva trenni minna.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment