SUPER, lihtsalt super! Eilne trenn, to be exact. Ei mõista, mida ma nii teistsugust tegin, aga no lihtsalt suurepärane.
Jõudsin talli, kus Pincu ja Kelli kapju värgiti, kui ma juba Bonat puhastasin ning hobused õue viidi, ei teinud loom sellest väljagi, kuigi just eelnev päev Classicuga oli toimunud vastupidine reaktsioon. Vahepeal jäi kuulatama, aga kuna kartsin, et tal sõidab katus ära nagu tavaliselt, kui ta üksi talli jääb, rääkisin temaga ja lihtsalt patsutasin, mille peale ta oma heina edasi nosis. Panin hobuse valmis ja läksin maneeži jalutama. Kuna pinnast oli just kastetud, olid mu saapad nagu mudamülkast läbi käinud. Kordetasin kuskil 20 minutit Eva süsteemiga, peale mida kiitsin tüki suhkruga ning ronisin selga. Bona oli suust juba nagu hobune. Kontakt oli olemas, ent ei istunud käe peal ja nii terve trenni vältel. Galopis tundsin veidi rohkem survet, ent see sai üsna pea parandatud. Kõik see 30 minutit rippus libisev lõdvalt, ühe korra pidin abivahendit kasutama, kuid see oli ka kõik. Säärele reageeris absoluutselt kohe, stekki ei olnud vaja tarvitusele võtta kordki. Mõned pikendused hobune reaalselt lendas, nii kurb, et Kasemäel pikal küljel ka peeglit pole, oleks tahtnud näha. Ainuke miinus trenni jooksul oli see, et kui ma täisistaku võtsin, kiilus hobune justkui kinni. Pidevalt pakkus mulle galoppi. Nüüd ei oskagi siis öelda, kas tal oli ebamugav, tahtis lollitada või andsin ma pidevalt enesele teadmatagi vastavaid märguandeid. Samas viimane variant ei saa ka tõsi olla, sest ma ei viinud kordagi välimist säärt niivõrd taha pool ega teinud puusaga nõksu. Ilmselt jääbki see põhjus mind kummitama.
Lõpetasin trenni ja jalutasin Bonat üle 30 minuti maha, sest olin ta niivõrd higiseks ja auravaks sõitnud.
Jõudsin talli, kus Pincu ja Kelli kapju värgiti, kui ma juba Bonat puhastasin ning hobused õue viidi, ei teinud loom sellest väljagi, kuigi just eelnev päev Classicuga oli toimunud vastupidine reaktsioon. Vahepeal jäi kuulatama, aga kuna kartsin, et tal sõidab katus ära nagu tavaliselt, kui ta üksi talli jääb, rääkisin temaga ja lihtsalt patsutasin, mille peale ta oma heina edasi nosis. Panin hobuse valmis ja läksin maneeži jalutama. Kuna pinnast oli just kastetud, olid mu saapad nagu mudamülkast läbi käinud. Kordetasin kuskil 20 minutit Eva süsteemiga, peale mida kiitsin tüki suhkruga ning ronisin selga. Bona oli suust juba nagu hobune. Kontakt oli olemas, ent ei istunud käe peal ja nii terve trenni vältel. Galopis tundsin veidi rohkem survet, ent see sai üsna pea parandatud. Kõik see 30 minutit rippus libisev lõdvalt, ühe korra pidin abivahendit kasutama, kuid see oli ka kõik. Säärele reageeris absoluutselt kohe, stekki ei olnud vaja tarvitusele võtta kordki. Mõned pikendused hobune reaalselt lendas, nii kurb, et Kasemäel pikal küljel ka peeglit pole, oleks tahtnud näha. Ainuke miinus trenni jooksul oli see, et kui ma täisistaku võtsin, kiilus hobune justkui kinni. Pidevalt pakkus mulle galoppi. Nüüd ei oskagi siis öelda, kas tal oli ebamugav, tahtis lollitada või andsin ma pidevalt enesele teadmatagi vastavaid märguandeid. Samas viimane variant ei saa ka tõsi olla, sest ma ei viinud kordagi välimist säärt niivõrd taha pool ega teinud puusaga nõksu. Ilmselt jääbki see põhjus mind kummitama.
Lõpetasin trenni ja jalutasin Bonat üle 30 minuti maha, sest olin ta niivõrd higiseks ja auravaks sõitnud.
Ma loodan, et eilne treening polnud kõigest ühekordne juhtum, samas mingisugust tagasilööki võib oodata, sest Marit on komandeeringus ning keegi ei liiguta Bonat esmaspäeval ja teisipäeval.
Tegin paar pilti ka.
Tegin paar pilti ka.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment