Postuumne

Läksime Reilikaga koos Vana-Pääskülast Kernusse. Kerli oli juba kohal ja kordetas Vetut, kui meie jõudsime. Vahetasime riided, tassisime varustust ning vaatasime mõnda aega viimase trenni. Tõime hobused ära, pean mainima, et seekord sain Adeele kätte täiesti iseseisvalt, success. Saduldasime ning tegime trenni, kohe alguses käskis Kerli mul jalused üle kaela panna, kui oli näinud, kuidas mu jalad ümber hobuse loperdavad. Kergendasin siis millelegi toetumata ja oi, kuidas mu reied ning põlved pärast valutasid. Tegime ka sellist nalja, et Kerli otsis välja mõne pikema rohukõrre, mida pidin käega puudutama, olles ise samal ajal sadulas. Estril ning kõigil oli naljakas, kaasaarvatud endal. See on ikka julm hoida ennast vaid ühe põlve/jalaga kuskilt x-kohast kinni ning rippuda põhimõtteliselt hobuse rinna ees. Asja tegi ekstreemsemaks ka fakt, et Adeele ei püsinud üldse paigal, kuna parmud olid absoluutselt igal pool, seega vahepeal rippudes, nagu ahv, tegime ka mõne kiirema sammu. Siiani, seda meenutades, hakkan endamisi kõkutama :D
Aga Adeelega olin ma täna ülirahul. Erinevalt eilsest käitus väga viisakalt, sai minu märguannetest aru, ei trüginud eriti õlaga välja (kui välja arvata paar üksikut juhtumit), sirutas juba alates teisest kolmandikust trennist pead alla ning galopis ei tõmmanud alt ära.
Lõpetasime varsti ära ning võtsime ette Tessa. Reilika alguses kordetas, kui taas Ester ütles, et mine selga, täna aga sõitsin juba lahtiselt. Koomiline on see, et ma tegin selle aia ava juures, kus me ratsutame, peatuse. Ülemine karjus oli kinni, alumine, mille alt poni lõdvalt välja joosta saab, lahti. Ja nii ta otsustaski, et head aega, ma lahkun. Ise jooksis alt läbi, mina kukkusin maha, sest ilmselgelt mina ei mahtunud. Jälle kõigil naljakas, kaasaarvatud endal. Läksin tagasi selga ning tubli oli, sest ei pidanud täna peale paari esimese korra stekki üldse kasutama. Tubli ponipunn!
Läksime hiljem veel Reilikaga täkuga tutvuma. Ma natuke pelgasin, et hüppab peale või midagi, aga pidas end vägagi viisakalt üleval. Siis vahetasime riided ning läksime peatusesse.
Hiljemalt esmaspäeval lähen taas talli. Loodan, et saan Reilikalt poniga sõitmise videod, mahatulek oli ebareaalne. Kolmekesi naersime südamest, kui seda nägime.

Sincerely yours,
Grete

"A man who dares to waste one hour of time has not discovered the value of life."

Charles Darwin

Alustan eilsest:

Ausalt öeldes vastik oli. Impusita. Jooksis pea üleval, selg nõgus. Galopis tõmbas alt ära. Terve trenn lihtsalt võitlesin selle hobusega, kui viimast sammu tegin, nõudsin painet ja kaklesin taas kuskil 20 minutit, aga asja sai.

Täna oli aga kõik kui luuaga pühitud:

Jalutasin riideid vahetama, ise mõtetes, kui Ester mind hüüdis. Keksisin läbi kõrgete rohutuustide nende poole. Koos Estriga oli kohale tulnud ka Reilika. Rääkisime natuke ning suundusin riideid vahetama. Hakkasime hobuseid karjamaalt võtma - õnneks olid kõik ees varjualuses -, kui Lipsi tuli suure jooksuga, ajas kõrvad lidusse ning keeras mulle tagumiku näkku. Juba kaugelt oli kuulda, kuidas ta müts-müts-müts minu poole jooksis, samal ajal karjus Ester tagant: "Tule eest ära!". Oleksin Adeele muidu ilusti kätte saanud, aga Lipsil on tiinusega mingisugused emainstinktid või karja kaitsmise instinktid välja löönud. Teine võimalus on ka see, et ma lihtsalt ei meeldi talle. Võtsin Estrilt Adeele üle, Reilika järgnes mulle Starryga ning esimene läks Lipsiga lepitust otsima. Puhastasime hobused, saduldasime ning alustasime sõitmisega, kui üks mära tuli paaritusse. Ta pidi alles kell 8 õhtul tulema. Terve selle sigimise-sagimise keskmes polnud Adeelel minu jaoks üldse tähelepanu, nii täkk kui ka uus mära olid palju põnevamad, mistõttu üritasin teda sammus toimima saada ligi pool tundi. Selle aja sees tegin vahepeal ka latte, millest ta ilusasti üle tuli. Paar kolistamist oli ka, aga need annan andeks. Samuti küsisin ilusat tavalist painet, mille asemel tema aga lõi kaela kõveraks ning kallutas pea viltu.
Hiljem tuli Ester tagasi, kui laigulise mära omanik oli lahkunud. No pusisin ja pusisin ning järsku ütles Ester: "Kuulge, vahetage hobused ära. Ma tahan näha, kas sinul (Reilikal) ta ka nii puiselt jookseb." Võtsime teineteise hobused ning ma vaid jalutasin, sest tahtsin näha, kuidas Adeele Reilikal toimib. Ta sõitis tunduvalt lühema ratsmega, kui mina. Kokkuvõttes siiski toimis. Omapärane Starry puhul oli see, et ma ei tea, kas talle on ratsmekontakt nii vastuvõetamatu või ta ongi selline, aga pidevalt rapsis peaga. Ma mõtlen selle all ikka kogu aeg... Tüdruk küsis minult, et kas tahan veel sõita, mille peale vastasin, et "jah, tahan ta endaga samuti toimima saada", seega leidis aset taas hobuste vahetus. Adeele oli nagu ümbervahetatud. Ülitubli. Tegi peaaegu kõike, mida palusin. Ainuke asi, mis mind kohutavalt häirib on see, et paremale volte või ringe tehes ta hakkab jubedalt õlaga välja vedama. Üks kord tõmbas peaaegu karjuseni välja. Ning mis kõige halvem - ta ignoreerib täiesti minu välimist, ehk vasakut, säärt. Hiljem sain aga juba täitsa arvestatava ümara voldi kätte.
Võtsin galopi, tõmbas alt ära, et jube, samas suri poole ringi peal välja. Üritasin teda edasi ajada ning tegin kõike seal seljas, aga ikka otsustas traavile jääda. Reilika, kes söötis Starryt, tõi mulle plangu juures steki, mille peale Adeele muutus kohe palju paremaks. Saime teha juba poolteist ringi galoppi, mille ka mina ise lõpetasin. Kokkuvõttes oli väga hea trenn, aga lihtsalt nii kohutav on iga kord hakata algusest peale. Jah, ma saan aru, kui Ester ja Reilika räägivad, et ta katsetab mind, aga kaua võib?! Ma olen temaga tegelenud ja sõitnud juba peaaegu kuu aega.
Enne lõpetavat sammu lahkus Ester, et last magama panna. Me Reilikaga viisime varustuse ja hobused ära ning kogu aeg rääkisime juttu. Tal oli plaanis Tessat kordetada, seega läksin vooluga kaasa. Igatahes Reilika õhutas, et ma hüppaksin selga, niisiis läksingi ilma sadulata ja päitsetega. Tegime paar traavisammu ka. Põrutas suht kõvasti, sest ma pole sellest ajast saadik ilma sadulata sõitnud, kui oma 3-4 aastat tagasi Isabeli sünnipäeval Heidiga. Üldse olen oma elus vaid Heidi, Juku ja Tessaga sadulata ratsutanud, ma miskipärast natuke pelgan seda. Libistasin end maha ning jalutasime ponikest. Siis tuli Ester, kellelt kuulsin, et Tessa on vaid 3-aastane. Sain suure üllatuse osaliseks, sest arvasin, et ta on juba vana kala. Viimane ütles taas, et võiksin selga ronida, siis tegime juba paar ringikest traavi. Ta on nii tuim säärele, ta vist ei teagi, mis see on või kuidas sellele reageerida, igatahes sai teda üksnes stekiga traavile. Aga ta on siiski kõige armsam ponipõnn. Tegelt ka, Tessa ei nuru maiust, lepib ka paitustega, ei hammusta, ei löö, naudib sügamist, tegelemist ning tähelepanu, superhea inimestega suhtleja, ning mis kõige tähtsam, super hea hobuke pisikestele lastele. Ausalt öeldes varastas ta mu südame juba siis, kui paaritusest tagasi tuli ning teda esimest korda karjamaal rohtu näsimas nägin. Paremat iseloomu ponil annab ikka otsida.
Viisime Tessa ära ning läksime noortega suhtlema. Mae on kohati nii totu. Nuusutab ning üritab näksida kõike, mis ette juhtub. Goldy on samas juba natuke kogenum ning Reilika rääkis mulle ka, miks. Varsti helistas meile Ester, et jälgige kella. Marsani oli umbes pool tundi, seega saime suhteliselt vähe olla noortega.
Suundusime mõlemad riideid vahetama ning peatuse poole. Leppisime veel Estriga kokku ka, et tuleme homme, samuti peaks Kerli kohal olema.
Kahel viimasel pildil ei tundu Adeele üldse Eestlase moodi välja, täitsa nagu sporthobune.

Õpin midagi vist:

Oleks ta mul kogu aeg selline... :

Sincerely yours,
Grete

It's all about trust

Käisin eile Adeelega tegelemas, hoolimata vihmast. Tallinnas vaid udutas, kuid Kernusse jõudes tibutas kõvemini. Vahetasin riided ning võtsin varustuse. Enne, kui otsustasin hobusele järgi minna, kiikasin kopli kaugematesse nurkadesse. Tulemusena leidsin ühe kinda üles, teise saatus paistab aga endiselt nutune. Läksin karja poole, jälgisin juba eemalt, kuidas kõik läksid ühte punti ja Lipsi hakkas vastu kõndima, jäin seisma ning ootasin. Minuni jõudes ajasin ta eemale, mispeale lidutas ta kõrvu ja keeras tagumiku mulle näkku. Keksisin eest ära, jäin ootama ning hüüdsin Adeelet. Vahtis mulle kõrvad kikkis otsa küll, kuid ei liikunud karvavõrdki. Siis muutusid aga sälud julgeks ja tulid uudistama. Kõige pealt asus Goldy minuga tutvuma, siis Mae, kelle taga varitses Lipsi. Talle oli mingisugune hullemat sorti emainstinkt külge hakanud, mistõttu varitses pidevalt pisikeste taga. Poputasin ja silitasin neid ning üritasin mööduda, kuid juba oli Lipsi platsis. Ei saanudki eriti kättesaamisega maadelda, sest Ester oli nagu võlu väel välja ilmunud. Lipsi hakkas teda ka ärhvardama jne, aga viimane pani ta paika, tõi Adeele mulle kätte ning andis paar nippi.
Kuna Adeele oli taas indlema hakanud, käitus puhastamisel pirtsakalt ning viimaks ometi näitas endas mingitki iseloomu. Tegin vasakult poolt puhtaks, oleks peaaegu ennast võinud tema tagumikule kõhuli peale heita. Läksin paremale poole, ning kui olin kõhu juurde jõudnud, tahtis ta ära tõmmata ning surus mind plangu ja enda vahele. Mõtlesin, et "oot, oot, oot, kus on endine Adeele kadunud?" ning andsin märku, et nii need asjad ikka ei käi. Ei ole ka päris nii, et hakkab ülbitsema, kuna temal on nüüd tujud tekkinud. Kerli käis ka vahepeal rääkimas ning suundus kodu poole. Kuna mingi aeg oli paduvihma hakanud sadama ja Adeele muutus kinniseotult ülirahutuks, sõlmisin lahti ja jalutasin käe kõrval paar ringi. Siis tuli aga hull sahmakas, mille ajal me 10 minutit lihtsalt seisime.
Kuna hobune oli juba ennist märg ja sai hiljem veelgi märjemaks, otsustasin sõitma mitte minna. Selle asemel tegin 45 minutit käe kõrval harjutusi, usun, et neid võib nimetada ka n-ö usaldusharjutusteks: voldi latid, viltused latid, stop-märguanded füüsilise kontaktita, pisike ümberlükatud kavalett, jalutusnööri viskamine üle kaela, taandamine füüsilise kontaktita jne. Kokkuvõttes võin rahule jääda, tubli oli. Hiljem tuli mõte, et mõnikord võiks ringaeda ka talle teha, sest minu prioriteet on side ja kontakt hobusega. Samuti baseerub minu mõttemaailmas ratsutamine siiski teineteisevahelisele usaldusele. See selleks!
Puhastasin Adeele veel kord ära ning viisin karjamaale. Jäin ligi 20-ks minutiks hobuseid vaatama ja mõtlema, siis aga toibusin ning viisin läbivettinud varustuse tagasi ning vahetasin riided. Kõik oli läbimärg, väljaarvatud mu o'neill-i linnajope. Maksin Estrile raha ning leppisime kokku, et tulen kolmapäeval.
Tegin mõned pildid telefoniga sel päeval:

PS! Päikeselised pildid on muidugi pärast paduvihma ja karjast tehtud piltide kvaliteet ei talu kriitikat, sest ilmselgelt ei suuda mu telefon paremat täis zoom'i peal aretada.

Sain just 15 minutit tagasi Marikalt meili. Oi jeebus küll, mis hind!! Küsisin, kas tal on Kingslandi Dressage kollektsioonist valtrapp ja pinded olemas, kui jah, siis kui kallilt. Te ei arva eales ära, mis nende hind on... Valtrapp on 85 ja pinded 35 eurot. Esimese asjana vajus suu ikka päris lahti, ei suutnud oma silmi uskuda, et sellised asjad võivad nii palju maksta:

Sincerely yours,
Grete

Update

Muutsin kujunduse ära, need hallid toonid väsitasid kuidagi ära. Selline, milliseks ma oma veebipäeviku muutsin, nägi välja ka minu eelmine blogi umbes aasta.

Eile, ehk jaanipäeval, ei käinudki tallis. Viibisin hoopis Stiina pool. Loodetavasti homne ilm ja ka maapind kannatavad ratsutamist. Oi, ja mu kindad... ei kujuta ette, mis nendest alles on jäänud...

Nagu enne mainisin - juhul, kui ilmataat mind soosib, võib oodata uut postitust juba vähem, kui 24 tunni pärast.

Sincerely yours,
Grete

Trenn 22.06

1 päev jäi puudu, et oleks nädal aega tallist puudunud. Täna aga parandasin selle vea.

Adeelel on nüüd hormoon peal ja enam ei köhi, seega nüüd teame kindlalt, et ta on allergik. Kuid kuna ravi mõjub, siis emfüseemikuks teda õnneks pidada ei saa. Loodetavasti edaspidi ka asi halvemuse poole ei lähe. Õnneks saab temaga nüüd rohkem galopi tööd teha ka.

Ajasime Kerliga reaalselt Adeelet taga vähemalt pool tundi. Ma julgeks pakkuda, et kopli/karjamaa kõige laiemas kohas ühest otsast teise on 1 kilomeeter. Seega eriti rõõmus ei saanud olla, kui Mae ja Adeele otsustasid kahekesi kopli nurka kihutada, võttes seega kaasa terve karja. Mae andis vahepeal kätte ja sai teda silitada ja poputada, aga Adeele jooksis ikka eest. Ajasime hobused uuesti kopli väravateni ja Kerli läks toast leiba tooma. Ma nunnutasin siis Goldyt, Vetut ja Tessat, kuni Kerli mu hobuse lõpuks kätte sai. Ester oli samal ajal äsja koju jõudnud ning tuli kaema, mis probleem oli.
Puhastasin hobuse ära ja saduldasin. Ma pidevalt unustan võtta kaevust vett ja panna see trenni ajaks ämbriga päikese kätte soojenema, et saaks pärast Adeele nuustikuga üle teha. Nii ka täna. Samuti suutsin ma oma kindad kuhugi karjamaale poetada, mistõttu pidin trenni ilma kinnasteta tegema. Tagajärjeks aga villid ja nahk maas vasaku käe kolmandal ja neljandal sõrmel, ning parema neljandal. Lõpuks oli juba nii valus, et ma ei saanudki galoppi teha.
Suutsin täna taas bussist maha jääda. 18 jäi hiljaks ja ma jooksin maaliinide bussipeatusesse, kus sõiduk seisis. Kuid kuna nii palju rahvast oli, jäi istekohti väheks. Ootasin tund aega marsat. Jutu point seisneb selles, et leppisin Kerliga kokku ühe kindla kellaaja, kuid õnneks ta oli jäänud hilisemaks ning andis mõned näpunäited veel trenni alguses, enne, kui lahkus. Tegin siis iseseisvalt. Alguses oli küll nii, et laseks mitukümmend galopi ringi järjest, seega pidin teda koguaeg tagasi hoidma, aga pärast kuulas ilusti minu märguandeid. Alguses hakkas jälle kaklema ning jäi hullult vedama. Tegin palju üleminekuid traavilt sammule. Trenni lõpuks toimis juba istakule ning väga õhkõrnale ratsmega märguandele. Tegin platsi tagapool ringi peal tööd. Nii nõme, et ta hakkab aia juures küljega kodupoole natuke vedama ja vasakule, välimisele, säärele üldse ei reageeri. Hiljem sain aru, kuidas temaga sel juhul sõita. Pean juba varakult viima vasaku sääre tahapoole ja sealt toetama, siis ta ei vaju välja ning hakka küljendama.
Ta andis täna nii hästi kaelast järgi, vahepeal sõltus liiga palju ratsmekontaktist ning lamas peal, aga väike märguanne tuletas ennast meelde. Sain täna lõpuks aru ka, mida Ester mõtles selle sõudmise all ning hobune toimis palju paremini. Ehk kontakt on koguaeg, kui viib kaela alla, sirutad käed ette-alla ning annad järgi, säilitades samal ajal ratsmega kontakti, kui aga tõstab pea jälle üles, tood käed tagasi. Et kontakt kordagi ära ei kaoks. Väga tubli oli.
Ise olen väga rahul, sest kui võrrelda esimest-teist sõitu ning tänast, on vahe juba praegu öö ja päev. Ester on samuti nentinud, et progress on olemas.
Aga kindaid lõpuks ei leidnudki. Eks ma siis lähe järgmine kord koplisse neid taga otsima. Loodetavasti ei ujuta homne jaanivihm neid läbi, kuigi noh, ega mul nendest eriti kahju pole, sest nad on nii läbi kulunud ning vastikult mustad. Peakski järgmine kord koju tooma ja ära pesema.

Mina oma totu-lotu peaga olen täiesti ära põlenud ülakehast. Isegi päikesekreem oli kaasas, aga mulle tundus, et päike ei võta täna nii palju, et äkki läheks isegi pikkade käistega. Ilmselgelt siiski võttis 2-3 ajal. Nüüd olen nii punane ja valus... võeh.

Mõtlesin homme minna ka, aga lubati terve päev padukat. NÕME!
Loodan siis jõuda vähemalt pühapäeval, kuigi ega paremat ilma eriti loota pole.

Sincerely yours,
Grete

Summer

Alates tänasest on minu jaoks suvi ametlikult kohal. Tehnilise arvestuse sain 4-. Ülirahul, sest kartsin kolme. Samuti oli Kerli trenn laupäeval super hea. Seletas kõike nii hästi ja see, mis ta lõpuks mu jalgadega saavutas, oli lihtsalt amazing. Samuti Adeele sirutas oma kaela nii hästi ja ei jooksnud pea püsti.

Ette-alla traav, 5nda trenni keskel:

Ma olen seal seljas reaalne liliput, kuigi hobune on vaid ~160 cm turjakõrgusega. Jalused on nii veidralt lühikesed, sest sadul ei võimalda pikemaid. Selles mõttes, et muidu ma ei saaks õiget toetust, põlv oleks vale koha peal ja noh, teate ise ka. Ning käed sirutuvad nii imelikult alla ja toetuvad sadula esikaarele. 100 viga, mis teha, peab veel õppima. Mõtlesin nüüd minna homme ka Kerli trenni, aga neljapäeval on lõpetamine ja mul pole niigi veel endisedki sääsepunnid ära läinud. Kuigi ostsin OFF'i, hoiaksin ikkagi parema meelega maakohtadest eemale. Dilemma, dilemma.
Varsti proovin hakata hüppama ka, sest tõkked on platsil juba nädal aega üleval, kuigi natuke pelgan. Ester rääkis, et vabakatel on ta täiesti okei, aga ratsanikuga hüppab kas kitsekat või tõukab suht kaugelt, muidugi on tal koguaeg hull varu ka (näide siin).

Sincerely yours,
Grete

"Sa ratsutad küll, kuid hobusega puudub kontakt."

Vot selline lause kõlas täna Estri suust.

Mida veel siin selgitada?! Kõrvalt vaadates räägib Ester, et ma olen hobuse seljas liiga vaoshoitud (?!). Käed on paigal, isegi liiga. Pole näha üldse, et ma midagi nõuan, enda arvates jampsin just kätega liiga palju. Ütles, et sõidan hästi, kohati isegi liiga, pehme kontaktiga, höhö, just eelmises ja üleeelmises postituses rääkisin, kuidas enda arvates jään suu peale ja rebin hullult. Höhöhöhööö. Istak on hea.

Noh, trenni lõpuks, kui olin Estri nõuandeid kuulda võtnud, kargas kuskilt välja täiesti teine hobune. Natuke mängisin ratsmega, kohe näha, kuidas nina liigub küljelt küljele. Andis kaelast järgi ka, aga kui ma lõpetuseks veel natuke galoppi võtsin, hakkasid vanad probleemid pihta. Nimelt, varem tal oli mingi rumal komme tõmmata aiast välja, või noh, paneb galopis aia äärde, kus teisel pool kari on ning jääb äkitselt viimasel hetkel seisma. Eks Ester nentis taas, et ta paneb mind lihtsalt proovile. Aga galopis ta ei oska ikka olla. Pani kimaga alt ära, vahepeal isegi küljendas, sest pressis ennast platsi nurka. Väikseid volte ei oska minuga teha. Aga eks homme kirjutan pikemalt, Kerli tuleb trenni andma ja pühapäeval ka. Jeebus, kuna ma veel esmaspäevaseks heliredelite arvestuseks harjutada jõuan?!

Sincerely yours,
Grete

I'm bad news, in the best way

Adeele oli mul eile nii häää, appi kui rahul ma siiani olen.
Pidin üksi kõike tegema, sest ei Estrit ega tema meest polnud kodus. Alguses põdesin küll natuke, eriti selle koera pärast. Mu fantaasia lendas nii, kuidas jumal juhatas. Kujutasin ette, kuidas ta end ketist lahti rebib ja mind ründama asub. Kuidas ma tunnen ta hambaid enda jalga järamas. Okei, mida iganes...
Haukus küll meeletult, aga midagi ei teinud... õnneks.

Õnneks olid noored koos Adeelega kohe varjualuses, seega ei pidanud ennast kaugele vedama. Adeele andis ennast kohe kätte ja oli nagu vana rahu ise. Pärast Estrile enda päevast rääkides oli ta ka veidi üllatunud, sest tavaliselt, nagu ma aru sain, ei ole ta võõrastega nii leplik. Eelmised korrad oleme siiski Estriga koos käinud. Puhastasin ära, saduldasin ja tegin sammu. Oleksin tahtnud sammus just rohkem tööd teha, aga kuidas ma ometigi seda saavutan, kui putukad ründavad igast suunast?! Seega ta ise pakkus koguaeg kiiremat allüüri ning kiirustas igale poole. Ma tean, et see pole hea, aga mul hakkas hobusest kohutavalt kahju, seega tegime vaid mõned suured ringid sammu. Terve trenn koosnes üleminekutest ja reageerimisest mu istakule, samuti saavutasime impulsi mõneks voldiks ja suuremaks ringiks. Siis pakkusid talle aga Lipsi ja täkk huvi ning kogu tööd tuli otsast alustada. Mõneks hetkeks tuli isegi korra ratsmesse, aga kahjuks peab tõdema, et tõenäoliselt oli see tingitud parmust, kes teda jala pealt sõi. Seega oli traavi trenn, ühe galopitõste tegin ka, aga enamjaolt siiski Adeele enda initsiatiivil. Vahepeal sammus viskasin ratsmed täiesti kaelale ning juhtisin teda vaid oma ristluu ja säärtega, kui vaja. Ohh, kuidas ta õpib, esimene trenn oli nagu sõidaks metsast tulnud hobusega, aga nüüd juba täiesti painutab ja ei ole enam niivõrd puulõug. Mõnes mõttes on see hea, et ta enam suust tuimaks ei aja, aga ega praegune variant nüüd super ka pole, nimelt viskab ta tagasivõtmistel pea üles ja kui ma hoidma jään, mängib tanki ning tõstab ise galopil. Trenni lõpus otsis aga ise mõnusalt kontakti ja ta sirutas ikka woahh, kui alla seda kaela. So proud!!!

Mind paneb iga kord hämmastama, kui suur tahtmine tal joosta on, koguaeg kiirustab ja paneks või mitukümmend galopi ringi järjest, samas ise trenni lõpus pidevalt köhib. Aga eilse trenni lõpuks oli lontu ka, sest ega see päevane päike naljaasi pole, samuti tegime sammu väga vähe. Kahjuks. Ma sattusin nii hoogu, sest ta oli koguaeg selline, et noh üks pisipisi liigutus veel ja kõik on perfektne - või noh, mis perfektsus siin veel olla saab, aga siiski - kuid kokkuvõttes pusisin temaga ikka suhteliselt kaua.

Järgmine kord teen iseseisvalt latitrenni. Reedel pidi üks tüdruk mulle tulema trenni ka andma, vaatab, kuidas see läheb.

Aaaa, ja esmaspäeval paugutas mu tubli poni vabakatel 130 cm ära, musi sulle, mu sõstrasilm!!
Pilt! - Estri autorlus.

Ma olen lihtsalt üliõnnelik, kõik loksub paika.

Inglise keele eksami sain 5. Midagi muud ei tahtnud ega oodanudki, aga ilmselgelt oli selle aasta oma ikka päris raske, sest ligi viieteistkümnest inimesest said vaid 4 viied, kaasaarvatud mina.

Sincerely yours,
Grete

Dancing in the dark

Ma unustasin eelmises posituses mainida, aga Ester pakkus mulle, et ma võiksin vahepeal ta täkku ka kergelt liigutada, ülivinge!!! Kaks pilti Estri fotoalbumi lehelt: siin ja siin.

Käisin täna Niitväljalt läbi, et kapist asjad ära tuua ning võti ära anda. Pidin pilte ja videosid Liisu trenni ajal tegema, aga kokkuvõttes tegelesin Catlini uue kutsikaga, kuna ta ise läks trenni. Ta nimi on Pintsel, vähemalt nii sain mina aru, kuigi ta on emane, tõug on kääbuspintšer ja vanus umbes 2 kuud. Mina kui elukutseline koerakartja hakkasin alguses teda ka pelgama, kuid kui esimesed mängud said mängitud, hakkas ta otsekoheselt mulle sümpatiseerima. Talle nii meeldis olla süles ja kui ma maas põlvitasin või istusin rätsepistes, jooksis kohe sülle. Juustega mängis ka, kui tuul neid vahepeal sasis. Üldse mõnus nunnukas oli.
Pärast jalutasime ja söötsime Liisuga hobuseid. Tal oli Varuna, mul Pristol. Kui ära tulime, pesin Pristolil jalad ära, kuna ilmselgelt polnud tema ratsanikul peas seda mõtet, et lisaks seljale võiks midagi muud ka veega üle lasta. Hobune tõmbas aga koguaeg ära ja ma sain ta peale nii vihaseks, et karjusin korra "t*ra küll noh", samal ajal jalutas Leena Latifah'ga mööda ja naeris. Ups noh, aga ta siiberdas ringi ja tõmbas mingit sammalt sööma, mis talli seina ääres kasvas. Pärast aitasin Elisabethil Rufuse Tarmo talli viia ning üsna pea pidimegi Liisuga rongijaama poole liikuma hakkama. Rongis oli Liisu klassiõde, kellega nad koos pidid ühe sõbranna sünnipäevale minema. Pärast rongist maha minekut oli üliseksikas käia pool Rahumäed läbi oma pika 120 cm stekiga.
Eks peagi on oodata uut postitust ka, kuna Adeelega on nüüd kindel värk.

Sincerely yours,
Grete

People help the people

Kõik on nii tore, fantastiline lihtsalt.
Matemaatika eksami sain eile viie, ees nüüd vaid veel inglise keel, siis on suvi minu jaoks ametlikult kohal.

Käisin eile Adeele juures. Mõtlesin minna bussiga Vana-Pääskülast, transport oli aga hiljaks jäänud juba 7-8 minutit, ja kui lõpuks saabuski, vaatasin, et on teine number. Vestlesin samal ajal Lauraga telefoni teel ka, mistõttu ei saanud kohe mobiiliga netist vaadata üle. Vedaja oli muidu sama. Kui olin kõne lõpetanud, oli buss juba lahkunud, aga sellegi poolest otsisin oma kahtlustele kinnitust. Ja olingi valesti meelde jätnud. Pidin uut ootama üle tunni aja, rääkisin sel ajal Stiinaga ning kokkuvõttes oli tal vaba päev ja ta otsustas kaasa tulla.
Kohale jõudes vahetasin riided ning tõime Estriga Adeele karjamaalt ära. Ma ei teagi, kas seda nimetada väga suureks kopliks või karjamaaks. Igatahes, putukaid oli ülipalju, isegi puhastamisega oli raskusi, rääkimata siis saduladmisest ja valjastamisest.
Okei, ma ei tunne Adeelet veel nii palju, sest eile oli alles meie teine kord koos olla ja sõita, kuid ta tundub nii umbusklik mu suhtes. Võib-olla mulle ainult tundub... Aga kõik on lihtsalt superlux, ma ei oskakski tahta paremat hobust suveks.

Igatahes trenn läks hästi... vist?! Minu arust oli täitsa hea, vähemalt parem, kui eelmine kord. Võimalik, et asi oli ka teises sadulas. Praegune sobib mulle 100% paremini, loodetavasti ka Adeele seljaga, ja mis peamine, sel on jalusekummid!! Trenni lõpus sammutöö oli fantast, keris ennast ilusti ümber sääre, painutas, ei olnud enam puulõug ja kaelast andis järgi, vastupidiselt algsele traavis pea pilvedes ja õlaga välja jooksmisele.
Aga sääskede poolt sain küll tõeliselt ära söödud: vasakul jalal põlve juures on kobaras 15 hammustust, paremal 13, kaelal 2, kõrva taga 1, vasakul põsel 1, vasaku õla peal 14, paremal 6, parema käe peal 7, vasakul käel 2 ning ma ei kujuta ette, palju mul peas on. Õnneks on enamus siiski pisikesed punnid, mida võib segi ajada vistrikutega, aga on ka suuri latakaid.
Stiina arvas samuti, et eile oli palju parem, võrreldes esimese korraga. Tööd on siiski nii palju, või olen ma lihtsalt väga kriitiline:

• Ta tundub vahepeal suust nii tuim ja puulõug.

• Tagasivõtmised: minul on ka suur viga selles osas, sest ma kipun peaaegu kõikide hobustega kätt peale jätma, kui nad vedama hakkavad, selle asemel, et mitu teravat märguannet järjest teha. Selle peale lisab aga Adeele hoogu juurde. Selles osas täpselt nagu Cheba.

• Üleminekud: enda arvates olen üsnagi konkreetne, aga kindlasti jääb asi kinni ka tagasivõtmiste taha.

• Impulss: vahepeal saavutasime hea impulsi, aga seda voldil. Kohe, kui otsustasin minna suuremale ringile, oli tuli takus ning pidin uuesti otsast alustama väiksel ringil.

• Üldse galopp: 2 volti ümber takistuse olid tõesti head, mulle meeldisid, just selles mõttes, et ta kuulas mu juhtimisvõtteid ja märguandeid ning säärt, kuid nii, kui ma otsustasin suuremale ringile minna, tõmbas alt ära ja hakkas kihutamine peale.

• Minu käed: note to self - palun kontrolli oma käsi!!! Mul on selline kahtlane tunne, et galopis ma jään liialt suu peale. Edaspidi pean oma käsi jälgima ja pehmema kontaktiga üritama sõita, sest ausalt öeldes olid mul eile trenni lõpuks õlavarre lihased nii läbi, mis tähendab, et koguaeg hoidsin hobust tagasi, ja just jõuga. Ega ma nüüd väga uhke ning õnnelik selle üle ei ole...

• Sääre märguanded: ma ei tea, kas ainult tundub, aga galopis ta blokib täiesti säärt. Eks ta katsetab ka mu nõrki kohti, nagu Ester ütles, see-eest traavis on hea.

• Galopp vasakust jalast: mul õnnestus saada õigest jalast vasakule poole galopp vaid mõni üksik kord, sest ta pakkus mulle koguaeg valet jalga, aga kui ma voldi peal tegin poolpeatuse ja uue tõste, siis ta vahetas vaid esijalad ära, aga tagajalgu mitte, ehk siis hakkas risti jooksma. Pean häbiga tunnistama, et ma seljas ei tundnud esijalgade vahetust absoluutselt, alles siis sain teada, kui Ester hüüdis.

Eks see kõik ole tingitud ka sellest, et me pole veel üksteisega harjunud ja ta on viimase poole aasta jooksul saanud vaid mõned trennid kuu jooksul. Oleks rumal oodata, et saan ette kohe valmis GP hobuse ja edasi ainult olümpiale. Seega tuleb rahulikult alustada ja siis järk-järgult vaikselt koormust tõsta. Aga positiivne on see, et paremale poole sain ma vahepeal sammust galopitõste teha. Isegi Ester küsis üle, et ega ta silmad petnud. Ju siis teen ka midagi õigesti, sest nagu näha oli, tahab ta minna galopile läbi mõne kiirema traavi sammu. Aga kõik need pisikesed kiitused ning positiivsed märkused on minu jaoks nii suure tähendusega. Sellest saan ma vaid innustust edasi tegeleda ja areneda - tunda tõeliselt rõõmu ratsutamisest ja õnnestumistest.

Vahetasin riided ja kuna meil oli üle tunni aja aega, otsustasime üle vaadata Kernu grilli. Olime natuke seal ning seadsime sammud bussi peatuse poole. Kuna buss, millega mõtlesime tagasi Tallinnasse minna, ei tulnud õigel ajal, ja väikebuss, mis sõidab läbi Ruila tuli 5 minutit varem, läksime sellega ja maksime 0.50 eurot rohkem.

Ma uurisin just 6-aastaste noorhobuste skeeme, ja ütleme, et päris rasked on :D. Isegi A-klass on lihtsam. Ja teil kohe kindlast tekkis küsimus why on earth peaksin ma seda tegema, seega vastan, et suve lõpus mõtlesin mõne nendest skeemidest trennis Adeelega läbi teha. Aga eks aeg näitab, ei oska praegu midagi loota ega karta.

Pildid saan ka varsti Stiinalt ja siis lisan siia. Tekst võis tulla imelik, sest ma olen juba peast vaikselt sooda nende eksamite pärast.

Sincerely yours,
Grete

Birdy - Shelter

Ma luban, et kirjutan ratsutamisest ja enda tegemistest tallis ka, loodetavasti juba reedel. Seniks aga natuke teemast välja.

Olin kindel, et saavutan eksami viie, sooritasingi. Eks see tuli muidugi natuke õpetajatega läbirääkimisi pidades, sest nad olid ühe punkti täiesti mõttetult maha võtnud. Sisu oli õige, aga mitte sellise sõnastusega, nagu oli hindamisjuhendis antud. Küsisin, et kuidas ja kuna saab seda apellatsiooni esitada, siis kutsus Talisaar Inga-Inna eksamikomisjonist kohale ning otsustasid mulle otsustava punkti juurde arvestada. Kirjandi sisu eest läks jälle 5 punkti maha, sest mul puudus taas see kõikvõimas "isikupära". Küsisin õpetajalt mõned päevad varem ka, et kuidas seda siis saavutada, aga vastus jäi nii umbmääraseks ja ebaselgeks.
Koju minnes otsustasin 3 peatust jala minna, sest number 33 bussini oli veel aega. Vaatasin Hiiu Jaamas kella ja läksin saabuvale 27. Nõmmel märkasin, et kojuviiv buss oli foori taga, tegin mõned kiiremad sammud, kuid jäin hiljaks - jalakäijatel oli punane, autodel aga roheline tuli. Kuna ma olen eluaeg Nõmmel liikunud, teadsin ka, mis järjekorras ristmikku ületatakse. Õnneks jäi autodel vahe sisse ja jõudsin joostes ilusti bussile. Koju saabudes hakkasin telefoni otsima, kuid ei leidnud seda. Helistasin ligi 6 korda venna telefoniga enda omale, kuid ei kuulnud kotis ega jaki taskus helinat, samuti ei vastanud keegi. Olin suures segaduses, sest ainuke asi, mille ma oma elu jooksul jäädavalt olen ära kaotanud, on kodu võtmed, ja seda ka 4-5 aastat tagasi. Vahetasin taas riided ja läksin otsima. Samas olin ligi 20x emale helistanud, sest ta ei võtnud kõnet vastu. Ruttasin läbi surnuaia Nõmme peatuse poole, kui otsustasin veel kord enda numbrile helistada, see kord võeti vastu. Ma ehmatasin kohe muidugi ära ja panin kõne kinni. Teavitasin ema sellest ning ütlesin, et tema prooviks ka. Kokkuvõttes pidin siiski ise asja käsile võtma, sest isik, kes oli võtnud telefoni vastu, ei olnud emaga rääkinud. Leppisin inimesega kokku, et jõuan umbes poole tunni jooksul kohviku Tädi Anni Juures lähedusse. Ema ei julgenud mind üksi joodiku juurde lasta - ta lällas vahepeal teisel pool toru ja vihjas ise ka, et on veidi šnapsine :D -, seega otsustas kaasa tulla. Saime telefoni kätte baaridaamilt, sest pool tundi oli möödunud. Seal olles nägin ka Mariani ja veel mõndasid meie kooli õpetajaid. Kokkuvõttes oli väga õnnelik juhtum, minu initsiatiivil maksis ema telefoni leidjale 10€ leiuraha ka. Bussile minnes nägin Floorat ja Anetet, viimasega rääkisime ka paar peatust, sest Järvel läksin maha. Käisin poest läbi ja ostsin ühe pudeli mineraalvett. Koju kõndides nägin kaugelt veidrat vaatepilti: lambine taksikoer klähvib põõsas, hüppab sealt välja ja jookseb mööda tänavat minu suunas. Mulle vastu tulles urises ja haukus edasi, jooksis mu jalgade juurde täistempos, suu lahti, seega arvasin, et nüüd jään oma jalgadest ilma. Õnneks ta vaid ähvardas ning jätkas peatselt oma teekonda.

Sincerely yours,
Grete

Weekend

Täna oli eesti keele eksam, kirjandi teema oli okei ja ülejäänu samuti, seega loodetavasti tuleb siit 5! Aga eksam ei ole see, millest ma tahtsin teile rääkida, vaid hoopis nädalavahetus.

Laupäeval käisin Laura pool, õppisime eesti keelt ja tegime lihtsalt pulli, ülimõnus õhtu oli.
Pühapäeval sain nii vähe magada, et ma olin ise ka üllatunud, kui leidsin end bussist rongijaama poole sõitmas. Jõudsin Keilasse, kus ootasin umbes 10 minutit Liisut. Edasi läksime Heleeni emaga Ruilasse, kes oli võistlustel kiirabiametis. Aitasime varustuse kohale taasida ning hakkasime vaatama. Sõelusime päris tihti auto ja tribüünide vahet. Kuna ilm oli suhteliselt külm ja tuuline, käisime peale igat võistlusklassi autos endid soojendamas.
Päeva viimaseks võistluseks, milleks oli Tiki Treiler Grand Prix, tuli ka päike välja. Olin nii Kätlin Sehveri kui ka Ebbe-Liisa poolt, esimesel tulid aga kahjuks mõlema hobusega 4kp. Sõnajalg saavutas aga II koha ning määravaks sai 1 sekund aeglasem sõit liidrist. See-eest emotsioonid olid laes ja rahvas juubeldas.
Terve ratsamaailma koorekiht oli kohal, isegi koolisõidu ja kolmevõistluse esindajad katsid tribüüne. Mulle isiklikult väga meeldis, ainult ilm jättis soovida. Peab kahjuks tõdema, et viimased poolteist tundi päikesepaistelist ilma ei aidanud midagi, külm oli ikkagi.

Pärast seda sõitsime Paldiskisse, et Liisu ära viia, kus mina elus esimest korda viibisin. Hiljem suundusime tagasi Tallinnasse, kus ma koju jõudes kohe magama läksin.
Yayy... tegelikult oli ülimõnus nädalavahetus. Ainult 2 eksmit veel ja siis on suvi.

Sincerely yours,
Grete

Hey I heard you were a wild one.

Ma ei tea enam, mida mõelda, tunda või teha. Ma ei taha keskast ära minna. Muusika on mulle liiga südamelähedane. Paremat klassi ei oska ette kujutada. Mida veel koolist tahta?

Homseks tuleb avaldus ära viia, ma hakkan päriselt ka nutma. KOHUTAV!!

Ma ei oska ju otsustada.

Rape'in kergelt replay nuppu juba:

Väga ratsutamisteemast mööda, aga ma pidin ennast kuskil mingitki moodi väljendama.

Sincerely yours,
Grete