Vot selline lause kõlas täna Estri suust.
Mida veel siin selgitada?! Kõrvalt vaadates räägib Ester, et ma olen hobuse seljas liiga vaoshoitud (?!). Käed on paigal, isegi liiga. Pole näha üldse, et ma midagi nõuan, enda arvates jampsin just kätega liiga palju. Ütles, et sõidan hästi, kohati isegi liiga, pehme kontaktiga, höhö, just eelmises ja üleeelmises postituses rääkisin, kuidas enda arvates jään suu peale ja rebin hullult. Höhöhöhööö. Istak on hea.
Noh, trenni lõpuks, kui olin Estri nõuandeid kuulda võtnud, kargas kuskilt välja täiesti teine hobune. Natuke mängisin ratsmega, kohe näha, kuidas nina liigub küljelt küljele. Andis kaelast järgi ka, aga kui ma lõpetuseks veel natuke galoppi võtsin, hakkasid vanad probleemid pihta. Nimelt, varem tal oli mingi rumal komme tõmmata aiast välja, või noh, paneb galopis aia äärde, kus teisel pool kari on ning jääb äkitselt viimasel hetkel seisma. Eks Ester nentis taas, et ta paneb mind lihtsalt proovile. Aga galopis ta ei oska ikka olla. Pani kimaga alt ära, vahepeal isegi küljendas, sest pressis ennast platsi nurka. Väikseid volte ei oska minuga teha. Aga eks homme kirjutan pikemalt, Kerli tuleb trenni andma ja pühapäeval ka. Jeebus, kuna ma veel esmaspäevaseks heliredelite arvestuseks harjutada jõuan?!
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment