Adeele oli mul eile nii häää, appi kui rahul ma siiani olen.
Pidin üksi kõike tegema, sest ei Estrit ega tema meest polnud kodus. Alguses põdesin küll natuke, eriti selle koera pärast. Mu fantaasia lendas nii, kuidas jumal juhatas. Kujutasin ette, kuidas ta end ketist lahti rebib ja mind ründama asub. Kuidas ma tunnen ta hambaid enda jalga järamas. Okei, mida iganes...
Haukus küll meeletult, aga midagi ei teinud... õnneks.
Õnneks olid noored koos Adeelega kohe varjualuses, seega ei pidanud ennast kaugele vedama. Adeele andis ennast kohe kätte ja oli nagu vana rahu ise. Pärast Estrile enda päevast rääkides oli ta ka veidi üllatunud, sest tavaliselt, nagu ma aru sain, ei ole ta võõrastega nii leplik. Eelmised korrad oleme siiski Estriga koos käinud. Puhastasin ära, saduldasin ja tegin sammu. Oleksin tahtnud sammus just rohkem tööd teha, aga kuidas ma ometigi seda saavutan, kui putukad ründavad igast suunast?! Seega ta ise pakkus koguaeg kiiremat allüüri ning kiirustas igale poole. Ma tean, et see pole hea, aga mul hakkas hobusest kohutavalt kahju, seega tegime vaid mõned suured ringid sammu. Terve trenn koosnes üleminekutest ja reageerimisest mu istakule, samuti saavutasime impulsi mõneks voldiks ja suuremaks ringiks. Siis pakkusid talle aga Lipsi ja täkk huvi ning kogu tööd tuli otsast alustada. Mõneks hetkeks tuli isegi korra ratsmesse, aga kahjuks peab tõdema, et tõenäoliselt oli see tingitud parmust, kes teda jala pealt sõi. Seega oli traavi trenn, ühe galopitõste tegin ka, aga enamjaolt siiski Adeele enda initsiatiivil. Vahepeal sammus viskasin ratsmed täiesti kaelale ning juhtisin teda vaid oma ristluu ja säärtega, kui vaja. Ohh, kuidas ta õpib, esimene trenn oli nagu sõidaks metsast tulnud hobusega, aga nüüd juba täiesti painutab ja ei ole enam niivõrd puulõug. Mõnes mõttes on see hea, et ta enam suust tuimaks ei aja, aga ega praegune variant nüüd super ka pole, nimelt viskab ta tagasivõtmistel pea üles ja kui ma hoidma jään, mängib tanki ning tõstab ise galopil. Trenni lõpus otsis aga ise mõnusalt kontakti ja ta sirutas ikka woahh, kui alla seda kaela. So proud!!!
Mind paneb iga kord hämmastama, kui suur tahtmine tal joosta on, koguaeg kiirustab ja paneks või mitukümmend galopi ringi järjest, samas ise trenni lõpus pidevalt köhib. Aga eilse trenni lõpuks oli lontu ka, sest ega see päevane päike naljaasi pole, samuti tegime sammu väga vähe. Kahjuks. Ma sattusin nii hoogu, sest ta oli koguaeg selline, et noh üks pisipisi liigutus veel ja kõik on perfektne - või noh, mis perfektsus siin veel olla saab, aga siiski - kuid kokkuvõttes pusisin temaga ikka suhteliselt kaua.
Järgmine kord teen iseseisvalt latitrenni. Reedel pidi üks tüdruk mulle tulema trenni ka andma, vaatab, kuidas see läheb.
Aaaa, ja esmaspäeval paugutas mu tubli poni vabakatel 130 cm ära, musi sulle, mu sõstrasilm!!
Pilt! - Estri autorlus.
Ma olen lihtsalt üliõnnelik, kõik loksub paika.
Inglise keele eksami sain 5. Midagi muud ei tahtnud ega oodanudki, aga ilmselgelt oli selle aasta oma ikka päris raske, sest ligi viieteistkümnest inimesest said vaid 4 viied, kaasaarvatud mina.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment