1 päev jäi puudu, et oleks nädal aega tallist puudunud. Täna aga parandasin selle vea.
Adeelel on nüüd hormoon peal ja enam ei köhi, seega nüüd teame kindlalt, et ta on allergik. Kuid kuna ravi mõjub, siis emfüseemikuks teda õnneks pidada ei saa. Loodetavasti edaspidi ka asi halvemuse poole ei lähe. Õnneks saab temaga nüüd rohkem galopi tööd teha ka.
Ajasime Kerliga reaalselt Adeelet taga vähemalt pool tundi. Ma julgeks pakkuda, et kopli/karjamaa kõige laiemas kohas ühest otsast teise on 1 kilomeeter. Seega eriti rõõmus ei saanud olla, kui Mae ja Adeele otsustasid kahekesi kopli nurka kihutada, võttes seega kaasa terve karja. Mae andis vahepeal kätte ja sai teda silitada ja poputada, aga Adeele jooksis ikka eest. Ajasime hobused uuesti kopli väravateni ja Kerli läks toast leiba tooma. Ma nunnutasin siis Goldyt, Vetut ja Tessat, kuni Kerli mu hobuse lõpuks kätte sai. Ester oli samal ajal äsja koju jõudnud ning tuli kaema, mis probleem oli.
Puhastasin hobuse ära ja saduldasin. Ma pidevalt unustan võtta kaevust vett ja panna see trenni ajaks ämbriga päikese kätte soojenema, et saaks pärast Adeele nuustikuga üle teha. Nii ka täna. Samuti suutsin ma oma kindad kuhugi karjamaale poetada, mistõttu pidin trenni ilma kinnasteta tegema. Tagajärjeks aga villid ja nahk maas vasaku käe kolmandal ja neljandal sõrmel, ning parema neljandal. Lõpuks oli juba nii valus, et ma ei saanudki galoppi teha.
Suutsin täna taas bussist maha jääda. 18 jäi hiljaks ja ma jooksin maaliinide bussipeatusesse, kus sõiduk seisis. Kuid kuna nii palju rahvast oli, jäi istekohti väheks. Ootasin tund aega marsat. Jutu point seisneb selles, et leppisin Kerliga kokku ühe kindla kellaaja, kuid õnneks ta oli jäänud hilisemaks ning andis mõned näpunäited veel trenni alguses, enne, kui lahkus. Tegin siis iseseisvalt. Alguses oli küll nii, et laseks mitukümmend galopi ringi järjest, seega pidin teda koguaeg tagasi hoidma, aga pärast kuulas ilusti minu märguandeid. Alguses hakkas jälle kaklema ning jäi hullult vedama. Tegin palju üleminekuid traavilt sammule. Trenni lõpuks toimis juba istakule ning väga õhkõrnale ratsmega märguandele. Tegin platsi tagapool ringi peal tööd. Nii nõme, et ta hakkab aia juures küljega kodupoole natuke vedama ja vasakule, välimisele, säärele üldse ei reageeri. Hiljem sain aru, kuidas temaga sel juhul sõita. Pean juba varakult viima vasaku sääre tahapoole ja sealt toetama, siis ta ei vaju välja ning hakka küljendama.
Ta andis täna nii hästi kaelast järgi, vahepeal sõltus liiga palju ratsmekontaktist ning lamas peal, aga väike märguanne tuletas ennast meelde. Sain täna lõpuks aru ka, mida Ester mõtles selle sõudmise all ning hobune toimis palju paremini. Ehk kontakt on koguaeg, kui viib kaela alla, sirutad käed ette-alla ning annad järgi, säilitades samal ajal ratsmega kontakti, kui aga tõstab pea jälle üles, tood käed tagasi. Et kontakt kordagi ära ei kaoks. Väga tubli oli.
Ise olen väga rahul, sest kui võrrelda esimest-teist sõitu ning tänast, on vahe juba praegu öö ja päev. Ester on samuti nentinud, et progress on olemas.
Aga kindaid lõpuks ei leidnudki. Eks ma siis lähe järgmine kord koplisse neid taga otsima. Loodetavasti ei ujuta homne jaanivihm neid läbi, kuigi noh, ega mul nendest eriti kahju pole, sest nad on nii läbi kulunud ning vastikult mustad. Peakski järgmine kord koju tooma ja ära pesema.
Mina oma totu-lotu peaga olen täiesti ära põlenud ülakehast. Isegi päikesekreem oli kaasas, aga mulle tundus, et päike ei võta täna nii palju, et äkki läheks isegi pikkade käistega. Ilmselgelt siiski võttis 2-3 ajal. Nüüd olen nii punane ja valus... võeh.
Mõtlesin homme minna ka, aga lubati terve päev padukat. NÕME!
Loodan siis jõuda vähemalt pühapäeval, kuigi ega paremat ilma eriti loota pole.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment