Charles Darwin
Alustan eilsest:
Ausalt öeldes vastik oli. Impusita. Jooksis pea üleval, selg nõgus. Galopis tõmbas alt ära. Terve trenn lihtsalt võitlesin selle hobusega, kui viimast sammu tegin, nõudsin painet ja kaklesin taas kuskil 20 minutit, aga asja sai.
Täna oli aga kõik kui luuaga pühitud:
Jalutasin riideid vahetama, ise mõtetes, kui Ester mind hüüdis. Keksisin läbi kõrgete rohutuustide nende poole. Koos Estriga oli kohale tulnud ka Reilika. Rääkisime natuke ning suundusin riideid vahetama. Hakkasime hobuseid karjamaalt võtma - õnneks olid kõik ees varjualuses -, kui Lipsi tuli suure jooksuga, ajas kõrvad lidusse ning keeras mulle tagumiku näkku. Juba kaugelt oli kuulda, kuidas ta müts-müts-müts minu poole jooksis, samal ajal karjus Ester tagant: "Tule eest ära!". Oleksin Adeele muidu ilusti kätte saanud, aga Lipsil on tiinusega mingisugused emainstinktid või karja kaitsmise instinktid välja löönud. Teine võimalus on ka see, et ma lihtsalt ei meeldi talle. Võtsin Estrilt Adeele üle, Reilika järgnes mulle Starryga ning esimene läks Lipsiga lepitust otsima. Puhastasime hobused, saduldasime ning alustasime sõitmisega, kui üks mära tuli paaritusse. Ta pidi alles kell 8 õhtul tulema. Terve selle sigimise-sagimise keskmes polnud Adeelel minu jaoks üldse tähelepanu, nii täkk kui ka uus mära olid palju põnevamad, mistõttu üritasin teda sammus toimima saada ligi pool tundi. Selle aja sees tegin vahepeal ka latte, millest ta ilusasti üle tuli. Paar kolistamist oli ka, aga need annan andeks. Samuti küsisin ilusat tavalist painet, mille asemel tema aga lõi kaela kõveraks ning kallutas pea viltu.
Hiljem tuli Ester tagasi, kui laigulise mära omanik oli lahkunud. No pusisin ja pusisin ning järsku ütles Ester: "Kuulge, vahetage hobused ära. Ma tahan näha, kas sinul (Reilikal) ta ka nii puiselt jookseb." Võtsime teineteise hobused ning ma vaid jalutasin, sest tahtsin näha, kuidas Adeele Reilikal toimib. Ta sõitis tunduvalt lühema ratsmega, kui mina. Kokkuvõttes siiski toimis. Omapärane Starry puhul oli see, et ma ei tea, kas talle on ratsmekontakt nii vastuvõetamatu või ta ongi selline, aga pidevalt rapsis peaga. Ma mõtlen selle all ikka kogu aeg... Tüdruk küsis minult, et kas tahan veel sõita, mille peale vastasin, et "jah, tahan ta endaga samuti toimima saada", seega leidis aset taas hobuste vahetus. Adeele oli nagu ümbervahetatud. Ülitubli. Tegi peaaegu kõike, mida palusin. Ainuke asi, mis mind kohutavalt häirib on see, et paremale volte või ringe tehes ta hakkab jubedalt õlaga välja vedama. Üks kord tõmbas peaaegu karjuseni välja. Ning mis kõige halvem - ta ignoreerib täiesti minu välimist, ehk vasakut, säärt. Hiljem sain aga juba täitsa arvestatava ümara voldi kätte.
Võtsin galopi, tõmbas alt ära, et jube, samas suri poole ringi peal välja. Üritasin teda edasi ajada ning tegin kõike seal seljas, aga ikka otsustas traavile jääda. Reilika, kes söötis Starryt, tõi mulle plangu juures steki, mille peale Adeele muutus kohe palju paremaks. Saime teha juba poolteist ringi galoppi, mille ka mina ise lõpetasin. Kokkuvõttes oli väga hea trenn, aga lihtsalt nii kohutav on iga kord hakata algusest peale. Jah, ma saan aru, kui Ester ja Reilika räägivad, et ta katsetab mind, aga kaua võib?! Ma olen temaga tegelenud ja sõitnud juba peaaegu kuu aega.
Enne lõpetavat sammu lahkus Ester, et last magama panna. Me Reilikaga viisime varustuse ja hobused ära ning kogu aeg rääkisime juttu. Tal oli plaanis Tessat kordetada, seega läksin vooluga kaasa. Igatahes Reilika õhutas, et ma hüppaksin selga, niisiis läksingi ilma sadulata ja päitsetega. Tegime paar traavisammu ka. Põrutas suht kõvasti, sest ma pole sellest ajast saadik ilma sadulata sõitnud, kui oma 3-4 aastat tagasi Isabeli sünnipäeval Heidiga. Üldse olen oma elus vaid Heidi, Juku ja Tessaga sadulata ratsutanud, ma miskipärast natuke pelgan seda. Libistasin end maha ning jalutasime ponikest. Siis tuli Ester, kellelt kuulsin, et Tessa on vaid 3-aastane. Sain suure üllatuse osaliseks, sest arvasin, et ta on juba vana kala. Viimane ütles taas, et võiksin selga ronida, siis tegime juba paar ringikest traavi. Ta on nii tuim säärele, ta vist ei teagi, mis see on või kuidas sellele reageerida, igatahes sai teda üksnes stekiga traavile. Aga ta on siiski kõige armsam ponipõnn. Tegelt ka, Tessa ei nuru maiust, lepib ka paitustega, ei hammusta, ei löö, naudib sügamist, tegelemist ning tähelepanu, superhea inimestega suhtleja, ning mis kõige tähtsam, super hea hobuke pisikestele lastele. Ausalt öeldes varastas ta mu südame juba siis, kui paaritusest tagasi tuli ning teda esimest korda karjamaal rohtu näsimas nägin. Paremat iseloomu ponil annab ikka otsida.
Viisime Tessa ära ning läksime noortega suhtlema. Mae on kohati nii totu. Nuusutab ning üritab näksida kõike, mis ette juhtub. Goldy on samas juba natuke kogenum ning Reilika rääkis mulle ka, miks. Varsti helistas meile Ester, et jälgige kella. Marsani oli umbes pool tundi, seega saime suhteliselt vähe olla noortega.
Suundusime mõlemad riideid vahetama ning peatuse poole. Leppisime veel Estriga kokku ka, et tuleme homme, samuti peaks Kerli kohal olema.
Kahel viimasel pildil ei tundu Adeele üldse Eestlase moodi välja, täitsa nagu sporthobune.
Õpin midagi vist:
Oleks ta mul kogu aeg selline... :
Grete
No comments:
Post a Comment