People help the people

Kõik on nii tore, fantastiline lihtsalt.
Matemaatika eksami sain eile viie, ees nüüd vaid veel inglise keel, siis on suvi minu jaoks ametlikult kohal.

Käisin eile Adeele juures. Mõtlesin minna bussiga Vana-Pääskülast, transport oli aga hiljaks jäänud juba 7-8 minutit, ja kui lõpuks saabuski, vaatasin, et on teine number. Vestlesin samal ajal Lauraga telefoni teel ka, mistõttu ei saanud kohe mobiiliga netist vaadata üle. Vedaja oli muidu sama. Kui olin kõne lõpetanud, oli buss juba lahkunud, aga sellegi poolest otsisin oma kahtlustele kinnitust. Ja olingi valesti meelde jätnud. Pidin uut ootama üle tunni aja, rääkisin sel ajal Stiinaga ning kokkuvõttes oli tal vaba päev ja ta otsustas kaasa tulla.
Kohale jõudes vahetasin riided ning tõime Estriga Adeele karjamaalt ära. Ma ei teagi, kas seda nimetada väga suureks kopliks või karjamaaks. Igatahes, putukaid oli ülipalju, isegi puhastamisega oli raskusi, rääkimata siis saduladmisest ja valjastamisest.
Okei, ma ei tunne Adeelet veel nii palju, sest eile oli alles meie teine kord koos olla ja sõita, kuid ta tundub nii umbusklik mu suhtes. Võib-olla mulle ainult tundub... Aga kõik on lihtsalt superlux, ma ei oskakski tahta paremat hobust suveks.

Igatahes trenn läks hästi... vist?! Minu arust oli täitsa hea, vähemalt parem, kui eelmine kord. Võimalik, et asi oli ka teises sadulas. Praegune sobib mulle 100% paremini, loodetavasti ka Adeele seljaga, ja mis peamine, sel on jalusekummid!! Trenni lõpus sammutöö oli fantast, keris ennast ilusti ümber sääre, painutas, ei olnud enam puulõug ja kaelast andis järgi, vastupidiselt algsele traavis pea pilvedes ja õlaga välja jooksmisele.
Aga sääskede poolt sain küll tõeliselt ära söödud: vasakul jalal põlve juures on kobaras 15 hammustust, paremal 13, kaelal 2, kõrva taga 1, vasakul põsel 1, vasaku õla peal 14, paremal 6, parema käe peal 7, vasakul käel 2 ning ma ei kujuta ette, palju mul peas on. Õnneks on enamus siiski pisikesed punnid, mida võib segi ajada vistrikutega, aga on ka suuri latakaid.
Stiina arvas samuti, et eile oli palju parem, võrreldes esimese korraga. Tööd on siiski nii palju, või olen ma lihtsalt väga kriitiline:

• Ta tundub vahepeal suust nii tuim ja puulõug.

• Tagasivõtmised: minul on ka suur viga selles osas, sest ma kipun peaaegu kõikide hobustega kätt peale jätma, kui nad vedama hakkavad, selle asemel, et mitu teravat märguannet järjest teha. Selle peale lisab aga Adeele hoogu juurde. Selles osas täpselt nagu Cheba.

• Üleminekud: enda arvates olen üsnagi konkreetne, aga kindlasti jääb asi kinni ka tagasivõtmiste taha.

• Impulss: vahepeal saavutasime hea impulsi, aga seda voldil. Kohe, kui otsustasin minna suuremale ringile, oli tuli takus ning pidin uuesti otsast alustama väiksel ringil.

• Üldse galopp: 2 volti ümber takistuse olid tõesti head, mulle meeldisid, just selles mõttes, et ta kuulas mu juhtimisvõtteid ja märguandeid ning säärt, kuid nii, kui ma otsustasin suuremale ringile minna, tõmbas alt ära ja hakkas kihutamine peale.

• Minu käed: note to self - palun kontrolli oma käsi!!! Mul on selline kahtlane tunne, et galopis ma jään liialt suu peale. Edaspidi pean oma käsi jälgima ja pehmema kontaktiga üritama sõita, sest ausalt öeldes olid mul eile trenni lõpuks õlavarre lihased nii läbi, mis tähendab, et koguaeg hoidsin hobust tagasi, ja just jõuga. Ega ma nüüd väga uhke ning õnnelik selle üle ei ole...

• Sääre märguanded: ma ei tea, kas ainult tundub, aga galopis ta blokib täiesti säärt. Eks ta katsetab ka mu nõrki kohti, nagu Ester ütles, see-eest traavis on hea.

• Galopp vasakust jalast: mul õnnestus saada õigest jalast vasakule poole galopp vaid mõni üksik kord, sest ta pakkus mulle koguaeg valet jalga, aga kui ma voldi peal tegin poolpeatuse ja uue tõste, siis ta vahetas vaid esijalad ära, aga tagajalgu mitte, ehk siis hakkas risti jooksma. Pean häbiga tunnistama, et ma seljas ei tundnud esijalgade vahetust absoluutselt, alles siis sain teada, kui Ester hüüdis.

Eks see kõik ole tingitud ka sellest, et me pole veel üksteisega harjunud ja ta on viimase poole aasta jooksul saanud vaid mõned trennid kuu jooksul. Oleks rumal oodata, et saan ette kohe valmis GP hobuse ja edasi ainult olümpiale. Seega tuleb rahulikult alustada ja siis järk-järgult vaikselt koormust tõsta. Aga positiivne on see, et paremale poole sain ma vahepeal sammust galopitõste teha. Isegi Ester küsis üle, et ega ta silmad petnud. Ju siis teen ka midagi õigesti, sest nagu näha oli, tahab ta minna galopile läbi mõne kiirema traavi sammu. Aga kõik need pisikesed kiitused ning positiivsed märkused on minu jaoks nii suure tähendusega. Sellest saan ma vaid innustust edasi tegeleda ja areneda - tunda tõeliselt rõõmu ratsutamisest ja õnnestumistest.

Vahetasin riided ja kuna meil oli üle tunni aja aega, otsustasime üle vaadata Kernu grilli. Olime natuke seal ning seadsime sammud bussi peatuse poole. Kuna buss, millega mõtlesime tagasi Tallinnasse minna, ei tulnud õigel ajal, ja väikebuss, mis sõidab läbi Ruila tuli 5 minutit varem, läksime sellega ja maksime 0.50 eurot rohkem.

Ma uurisin just 6-aastaste noorhobuste skeeme, ja ütleme, et päris rasked on :D. Isegi A-klass on lihtsam. Ja teil kohe kindlast tekkis küsimus why on earth peaksin ma seda tegema, seega vastan, et suve lõpus mõtlesin mõne nendest skeemidest trennis Adeelega läbi teha. Aga eks aeg näitab, ei oska praegu midagi loota ega karta.

Pildid saan ka varsti Stiinalt ja siis lisan siia. Tekst võis tulla imelik, sest ma olen juba peast vaikselt sooda nende eksamite pärast.

Sincerely yours,
Grete