Käisin eile Adeelega tegelemas, hoolimata vihmast. Tallinnas vaid udutas, kuid Kernusse jõudes tibutas kõvemini. Vahetasin riided ning võtsin varustuse. Enne, kui otsustasin hobusele järgi minna, kiikasin kopli kaugematesse nurkadesse. Tulemusena leidsin ühe kinda üles, teise saatus paistab aga endiselt nutune. Läksin karja poole, jälgisin juba eemalt, kuidas kõik läksid ühte punti ja Lipsi hakkas vastu kõndima, jäin seisma ning ootasin. Minuni jõudes ajasin ta eemale, mispeale lidutas ta kõrvu ja keeras tagumiku mulle näkku. Keksisin eest ära, jäin ootama ning hüüdsin Adeelet. Vahtis mulle kõrvad kikkis otsa küll, kuid ei liikunud karvavõrdki. Siis muutusid aga sälud julgeks ja tulid uudistama. Kõige pealt asus Goldy minuga tutvuma, siis Mae, kelle taga varitses Lipsi. Talle oli mingisugune hullemat sorti emainstinkt külge hakanud, mistõttu varitses pidevalt pisikeste taga. Poputasin ja silitasin neid ning üritasin mööduda, kuid juba oli Lipsi platsis. Ei saanudki eriti kättesaamisega maadelda, sest Ester oli nagu võlu väel välja ilmunud. Lipsi hakkas teda ka ärhvardama jne, aga viimane pani ta paika, tõi Adeele mulle kätte ning andis paar nippi.
Kuna Adeele oli taas indlema hakanud, käitus puhastamisel pirtsakalt ning viimaks ometi näitas endas mingitki iseloomu. Tegin vasakult poolt puhtaks, oleks peaaegu ennast võinud tema tagumikule kõhuli peale heita. Läksin paremale poole, ning kui olin kõhu juurde jõudnud, tahtis ta ära tõmmata ning surus mind plangu ja enda vahele. Mõtlesin, et "oot, oot, oot, kus on endine Adeele kadunud?" ning andsin märku, et nii need asjad ikka ei käi. Ei ole ka päris nii, et hakkab ülbitsema, kuna temal on nüüd tujud tekkinud. Kerli käis ka vahepeal rääkimas ning suundus kodu poole. Kuna mingi aeg oli paduvihma hakanud sadama ja Adeele muutus kinniseotult ülirahutuks, sõlmisin lahti ja jalutasin käe kõrval paar ringi. Siis tuli aga hull sahmakas, mille ajal me 10 minutit lihtsalt seisime.
Kuna hobune oli juba ennist märg ja sai hiljem veelgi märjemaks, otsustasin sõitma mitte minna. Selle asemel tegin 45 minutit käe kõrval harjutusi, usun, et neid võib nimetada ka n-ö usaldusharjutusteks: voldi latid, viltused latid, stop-märguanded füüsilise kontaktita, pisike ümberlükatud kavalett, jalutusnööri viskamine üle kaela, taandamine füüsilise kontaktita jne. Kokkuvõttes võin rahule jääda, tubli oli. Hiljem tuli mõte, et mõnikord võiks ringaeda ka talle teha, sest minu prioriteet on side ja kontakt hobusega. Samuti baseerub minu mõttemaailmas ratsutamine siiski teineteisevahelisele usaldusele. See selleks!
Puhastasin Adeele veel kord ära ning viisin karjamaale. Jäin ligi 20-ks minutiks hobuseid vaatama ja mõtlema, siis aga toibusin ning viisin läbivettinud varustuse tagasi ning vahetasin riided. Kõik oli läbimärg, väljaarvatud mu o'neill-i linnajope. Maksin Estrile raha ning leppisime kokku, et tulen kolmapäeval.
Tegin mõned pildid telefoniga sel päeval:
Kuna Adeele oli taas indlema hakanud, käitus puhastamisel pirtsakalt ning viimaks ometi näitas endas mingitki iseloomu. Tegin vasakult poolt puhtaks, oleks peaaegu ennast võinud tema tagumikule kõhuli peale heita. Läksin paremale poole, ning kui olin kõhu juurde jõudnud, tahtis ta ära tõmmata ning surus mind plangu ja enda vahele. Mõtlesin, et "oot, oot, oot, kus on endine Adeele kadunud?" ning andsin märku, et nii need asjad ikka ei käi. Ei ole ka päris nii, et hakkab ülbitsema, kuna temal on nüüd tujud tekkinud. Kerli käis ka vahepeal rääkimas ning suundus kodu poole. Kuna mingi aeg oli paduvihma hakanud sadama ja Adeele muutus kinniseotult ülirahutuks, sõlmisin lahti ja jalutasin käe kõrval paar ringi. Siis tuli aga hull sahmakas, mille ajal me 10 minutit lihtsalt seisime.
Kuna hobune oli juba ennist märg ja sai hiljem veelgi märjemaks, otsustasin sõitma mitte minna. Selle asemel tegin 45 minutit käe kõrval harjutusi, usun, et neid võib nimetada ka n-ö usaldusharjutusteks: voldi latid, viltused latid, stop-märguanded füüsilise kontaktita, pisike ümberlükatud kavalett, jalutusnööri viskamine üle kaela, taandamine füüsilise kontaktita jne. Kokkuvõttes võin rahule jääda, tubli oli. Hiljem tuli mõte, et mõnikord võiks ringaeda ka talle teha, sest minu prioriteet on side ja kontakt hobusega. Samuti baseerub minu mõttemaailmas ratsutamine siiski teineteisevahelisele usaldusele. See selleks!
Puhastasin Adeele veel kord ära ning viisin karjamaale. Jäin ligi 20-ks minutiks hobuseid vaatama ja mõtlema, siis aga toibusin ning viisin läbivettinud varustuse tagasi ning vahetasin riided. Kõik oli läbimärg, väljaarvatud mu o'neill-i linnajope. Maksin Estrile raha ning leppisime kokku, et tulen kolmapäeval.
Tegin mõned pildid telefoniga sel päeval:
PS! Päikeselised pildid on muidugi pärast paduvihma ja karjast tehtud piltide kvaliteet ei talu kriitikat, sest ilmselgelt ei suuda mu telefon paremat täis zoom'i peal aretada.
Sain just 15 minutit tagasi Marikalt meili. Oi jeebus küll, mis hind!! Küsisin, kas tal on Kingslandi Dressage kollektsioonist valtrapp ja pinded olemas, kui jah, siis kui kallilt. Te ei arva eales ära, mis nende hind on... Valtrapp on 85 ja pinded 35 eurot. Esimese asjana vajus suu ikka päris lahti, ei suutnud oma silmi uskuda, et sellised asjad võivad nii palju maksta:
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment