Ma luban, et kirjutan ratsutamisest ja enda tegemistest tallis ka, loodetavasti juba reedel. Seniks aga natuke teemast välja.
Olin kindel, et saavutan eksami viie, sooritasingi. Eks see tuli muidugi natuke õpetajatega läbirääkimisi pidades, sest nad olid ühe punkti täiesti mõttetult maha võtnud. Sisu oli õige, aga mitte sellise sõnastusega, nagu oli hindamisjuhendis antud. Küsisin, et kuidas ja kuna saab seda apellatsiooni esitada, siis kutsus Talisaar Inga-Inna eksamikomisjonist kohale ning otsustasid mulle otsustava punkti juurde arvestada. Kirjandi sisu eest läks jälle 5 punkti maha, sest mul puudus taas see kõikvõimas "isikupära". Küsisin õpetajalt mõned päevad varem ka, et kuidas seda siis saavutada, aga vastus jäi nii umbmääraseks ja ebaselgeks.
Koju minnes otsustasin 3 peatust jala minna, sest number 33 bussini oli veel aega. Vaatasin Hiiu Jaamas kella ja läksin saabuvale 27. Nõmmel märkasin, et kojuviiv buss oli foori taga, tegin mõned kiiremad sammud, kuid jäin hiljaks - jalakäijatel oli punane, autodel aga roheline tuli. Kuna ma olen eluaeg Nõmmel liikunud, teadsin ka, mis järjekorras ristmikku ületatakse. Õnneks jäi autodel vahe sisse ja jõudsin joostes ilusti bussile. Koju saabudes hakkasin telefoni otsima, kuid ei leidnud seda. Helistasin ligi 6 korda venna telefoniga enda omale, kuid ei kuulnud kotis ega jaki taskus helinat, samuti ei vastanud keegi. Olin suures segaduses, sest ainuke asi, mille ma oma elu jooksul jäädavalt olen ära kaotanud, on kodu võtmed, ja seda ka 4-5 aastat tagasi. Vahetasin taas riided ja läksin otsima. Samas olin ligi 20x emale helistanud, sest ta ei võtnud kõnet vastu. Ruttasin läbi surnuaia Nõmme peatuse poole, kui otsustasin veel kord enda numbrile helistada, see kord võeti vastu. Ma ehmatasin kohe muidugi ära ja panin kõne kinni. Teavitasin ema sellest ning ütlesin, et tema prooviks ka. Kokkuvõttes pidin siiski ise asja käsile võtma, sest isik, kes oli võtnud telefoni vastu, ei olnud emaga rääkinud. Leppisin inimesega kokku, et jõuan umbes poole tunni jooksul kohviku Tädi Anni Juures lähedusse. Ema ei julgenud mind üksi joodiku juurde lasta - ta lällas vahepeal teisel pool toru ja vihjas ise ka, et on veidi šnapsine :D -, seega otsustas kaasa tulla. Saime telefoni kätte baaridaamilt, sest pool tundi oli möödunud. Seal olles nägin ka Mariani ja veel mõndasid meie kooli õpetajaid. Kokkuvõttes oli väga õnnelik juhtum, minu initsiatiivil maksis ema telefoni leidjale 10€ leiuraha ka. Bussile minnes nägin Floorat ja Anetet, viimasega rääkisime ka paar peatust, sest Järvel läksin maha. Käisin poest läbi ja ostsin ühe pudeli mineraalvett. Koju kõndides nägin kaugelt veidrat vaatepilti: lambine taksikoer klähvib põõsas, hüppab sealt välja ja jookseb mööda tänavat minu suunas. Mulle vastu tulles urises ja haukus edasi, jooksis mu jalgade juurde täistempos, suu lahti, seega arvasin, et nüüd jään oma jalgadest ilma. Õnneks ta vaid ähvardas ning jätkas peatselt oma teekonda.
Olin kindel, et saavutan eksami viie, sooritasingi. Eks see tuli muidugi natuke õpetajatega läbirääkimisi pidades, sest nad olid ühe punkti täiesti mõttetult maha võtnud. Sisu oli õige, aga mitte sellise sõnastusega, nagu oli hindamisjuhendis antud. Küsisin, et kuidas ja kuna saab seda apellatsiooni esitada, siis kutsus Talisaar Inga-Inna eksamikomisjonist kohale ning otsustasid mulle otsustava punkti juurde arvestada. Kirjandi sisu eest läks jälle 5 punkti maha, sest mul puudus taas see kõikvõimas "isikupära". Küsisin õpetajalt mõned päevad varem ka, et kuidas seda siis saavutada, aga vastus jäi nii umbmääraseks ja ebaselgeks.
Koju minnes otsustasin 3 peatust jala minna, sest number 33 bussini oli veel aega. Vaatasin Hiiu Jaamas kella ja läksin saabuvale 27. Nõmmel märkasin, et kojuviiv buss oli foori taga, tegin mõned kiiremad sammud, kuid jäin hiljaks - jalakäijatel oli punane, autodel aga roheline tuli. Kuna ma olen eluaeg Nõmmel liikunud, teadsin ka, mis järjekorras ristmikku ületatakse. Õnneks jäi autodel vahe sisse ja jõudsin joostes ilusti bussile. Koju saabudes hakkasin telefoni otsima, kuid ei leidnud seda. Helistasin ligi 6 korda venna telefoniga enda omale, kuid ei kuulnud kotis ega jaki taskus helinat, samuti ei vastanud keegi. Olin suures segaduses, sest ainuke asi, mille ma oma elu jooksul jäädavalt olen ära kaotanud, on kodu võtmed, ja seda ka 4-5 aastat tagasi. Vahetasin taas riided ja läksin otsima. Samas olin ligi 20x emale helistanud, sest ta ei võtnud kõnet vastu. Ruttasin läbi surnuaia Nõmme peatuse poole, kui otsustasin veel kord enda numbrile helistada, see kord võeti vastu. Ma ehmatasin kohe muidugi ära ja panin kõne kinni. Teavitasin ema sellest ning ütlesin, et tema prooviks ka. Kokkuvõttes pidin siiski ise asja käsile võtma, sest isik, kes oli võtnud telefoni vastu, ei olnud emaga rääkinud. Leppisin inimesega kokku, et jõuan umbes poole tunni jooksul kohviku Tädi Anni Juures lähedusse. Ema ei julgenud mind üksi joodiku juurde lasta - ta lällas vahepeal teisel pool toru ja vihjas ise ka, et on veidi šnapsine :D -, seega otsustas kaasa tulla. Saime telefoni kätte baaridaamilt, sest pool tundi oli möödunud. Seal olles nägin ka Mariani ja veel mõndasid meie kooli õpetajaid. Kokkuvõttes oli väga õnnelik juhtum, minu initsiatiivil maksis ema telefoni leidjale 10€ leiuraha ka. Bussile minnes nägin Floorat ja Anetet, viimasega rääkisime ka paar peatust, sest Järvel läksin maha. Käisin poest läbi ja ostsin ühe pudeli mineraalvett. Koju kõndides nägin kaugelt veidrat vaatepilti: lambine taksikoer klähvib põõsas, hüppab sealt välja ja jookseb mööda tänavat minu suunas. Mulle vastu tulles urises ja haukus edasi, jooksis mu jalgade juurde täistempos, suu lahti, seega arvasin, et nüüd jään oma jalgadest ilma. Õnneks ta vaid ähvardas ning jätkas peatselt oma teekonda.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment