Turn my swag on.

Vabandused, et ma pole varem kirjutanud, aga kolmapäeval olin õhtul nii väsinud ja eile käisin Cathouse'is. Tõeline ulme, mis seal toimus, kas või juba see, et järjekorda läksime mõned minutid üksteist läbi, mil ka avati uksed, kuid sisse saime alles veerad üks läbi. Vahepeal oldi nii kokkusurutud väravate ees, et kõik inimesed lihtsalt liibusid üksteise vastu. Võiksin kirjutada pika postituse, aga kuna antud blogi toimib siiski veel ratsateemalisena, siis jääb see ära.

Kolmapäeva ma väga enam ei mäleta (mistõttu peakski iga õhtu blogima), aga trenn oli nii ja naa. Nimelt üks uus hobune, Golden Glory, toodi paaritusse, aga kuna viimane pipardas täkuga kokku saades, elab ta meil nüüd kuskil kuu aega kuni järgmise innaaja lõpuni. Seega pidi Adeele kindlasti terve trenni passima võõrast mära ja temaga suhtlema.
Esimestel hüpetel ristil samm absoluutselt ei klappinud, mingi pisikene lisasamm tuli pidevalt ette. Pärast oli okei ja hüppasime ka lattaeda.

Eile oli märake aga tubli. Alguses mängis puulõuga ja üldse ei töötanud. Mul viskas nii üle, panin jalused kaelale ja tegin täisistakus - sain enam-vähem tööle. Varsti tulid ka Kerli ja Ester trenni vaatama, viimane küsis, et kas ma olen palju paindetööd teinud, mille peale vastasin, et "jah, vähemalt üritasin", sest katastroofilist muutust paremuse poole ei olnud juhtunud. Naine kommenteeris, et väga hea kontakt oli, sellist polevat meil varemalt nähtud, kuid kahjuks mina sellest aru ei saanud, sest hobune julmalt istus mul käe peal.
Galopis oli väga mõnus, hea rütmiga ja pehme, ei tõmmanud kordagi alt ära. Alustasime ristiga, mida hüppasime paar korda. Siin kohal mainiksin ära, et juba alates esimesest hüppest samm kogu aeg klappis. Ühe korra läks hobune väga hoogu ja perutas hüppel. Ester samal ajal filmis ja kogu mu jutt "mis kuradi asi see veel oli (üllatunult, veidi naeru kihistavalt)" jäi peale. Varsti suunas Ester mind lattaiale, mille naine ehitas 85 cm kõrguseks. Põdesin ikka korralikult, sest Adeele on tõketel selline hobune, et kui sa ei mõtle, et "kurat võtaks, nüüd me lähme üle ja mingit teist teed pole", siis muidugi hüppab hobune puhtalt, kuid minu selle hetkene olek, et "okei, no proovime siis... äkki läheb õnneks", tõi muidugi kaasa mööda jooksmise. Tulin siis uuesti ja hobune hüppas sellest traavis üle, hehe. Tulin teist korda ka ning endiselt üllatas mind - olin temaga ülirahul. Mis sest, et kummalgi korral samm ei klappinud, ehk esimesel tegime tillukese sammu ette ja teisel hüppas poolelt sammult. Mina jäin muidugi mõlemast hüppest maha, kuigi  juba mõned galopifuleed enne tajusin, et meil samm ei klapi.
Pärast tuli Janika ka läbi ja tõi meile jäätiseid. Samuti abistasin veidi Kerlit, kes läks Gloryga natukeseks sõitma.
Adeele käitub lihtsalt nii totult, iga kord hakkab indlema, kui võõras mära on läheduses, nagu tegemist oleks täkuga.

Sincerely yours,
Grete

My love, you have found peace. You were searching for release.

Sirutab küll, kui tahab (24. juuli)

Lipsi muutub aina sõbralikumaks, tahab silitusi. Varem ikka keeras tagumiku näkku ja ootas inimese taganemist. Veterok oli kõige kurja juur, sest nüüd, kui teda enam pole, käituvad hobused ka paremini. Aga Adeele tahab ikka koplis alguses eest ära jalutada. Täna proovisin seda Reilika moodust, et kükitad ja korjad muru peopessa, samal ajal hobusele lähenedes. Ja mõjub, kõik suksud vaatasid ainult suurte silmadega, mida ma teen ja tundsid huvi, kuid keegi eest ära ei liikunud, tulid hoopis nuuskima ja uudistama.

Mis ma ikka oskan tänasest rääkida. Plats oli nii nagu oli, ühe korra libisesid tagumised jalad kergelt alt ära, teisel korral trenni lõpus uisutasime päris kõvasti, seega jäi üsna suur vagu meist järgi.
Panin täna kannused ja steki võtsin ka kätte. Sai ühe korra viimasega traavis veidi ergutuseks pisikese märguande, mille peale hobune terve järgneva aja hakkas hüplema. Pärast võistlusi on Adeelel taas see vastik komme tagasi tulnud, et ta lihtsalt tõmbab sind galopile, kogu aeg pakub ise ja tahab hüpata kiiremasse allüüri. Homme on õnneks Kerli ka, seega saan temalt nõuandeid küsida, sest kui täna Estrile murest rääkisin, mainis naine vaid, et ta ongi selline - tahab minna - aga otseselt midagi, mis mind aidata võiks, ei lausunudki. Traav oli okei, tahtis ainult kiirustada või siis jällegi lonkida, sellist õiget töötraavi saavutasime vaid mõned korrad. Tegin palju üleminekuid. Hobune ei reageeri mul üldse enam poolpeatustega korraliku peatuse ettevalmistamisele, jumala tuim, jääb ratsmele lösutama ja nendega ma põhimõtteliselt tiringi ta ainult seisma. Ühesõnaga, nüüd, kui ta on saanud ikka parajalt puhkust pärast võistlusi, arvab ta, et selleks aastaks on kõik, mida sa veel tahad?!
Hüppasime ka, tulin alguses traavis, sest kui galopis alustada, jookseb ta mul muidu viimasel hetkel mööda. Tõstsin risti ja lattaeda veidi kõrgemaks. Siis tuli Ester ja ütles, et lattaeda tuleksin. Rääkisin, et pole seda Adeelega kunagi tulnud veel, mille peale naine vastas, et nüüd ongi viimane aeg. Tulin galopis peale, hüppas mööda. Juhtisin uuesti tõkkele, see kord aga traavis ja tuli ilusti üle. Tulin siis vasakust süsteemi - lattaed ja rist. Nii kuskil 3-4 korda, kuni Ester lausus, et väga hea ning sõitis linna. Tegin veel paar hüpet, lõdvestavat traavi, mis keksimise pärast väga välja ei tahtnud tulla, isegi, kui andsin ratsme pikaks. Jalutasin maha, vaatasin, et hobune polnud kuskilt niiske, isegi mitte sadula alt, kust ta tavaliselt kogu aeg on.
Õnneks polnud sadulavöö uut koorikut maha hõõrunud, mille ma avastasin ka alles samal päeval puhastades.

Kuna telefoni aku oli juba enne Pärnu bussile minnes tühjaks saanud, siis elasin terve päeva ajateadmatuses. Enne äraminekut käisin korraks Estri ämmalt küsimas, aga Ruila marsat oodates oli küll tunne, et ootasin seda üle tunni aja.
Ja need rekkamehed on ka viimasel ajal eriti meelsaks muutunud, annavad pidevalt signaali mööda sõites.

Homseks sooviksin ilusat vihmavaba ilma ja head, sisukat, tööd täis trenni!

Sincerely yours,
Grete

Sees ja väljas

Otsustasin lubada endale paar päevakest puhkust blogimisest. Kohusetundest kirjutan ikka igal õhtul üsna detailselt päevastest tegemistest, seega mõtlesin, et olen väikese pausi auga välja teeninud.

Neljapäeval tahtsime maastikule minna. Viisime noored talli boksidesse, vanematega kolmekesi põldudele sõitma. Olles kuskil 20 minutit kapanud, otsustas ilm meie seiklust takistada, kallates paduvihma üle poole tunni. Lõpuks taevas selgines, seega otsustasime jätkata, sest niikuinii olime juba läbi vettinud, mistõttu enam märjemaks ei olnud võimalik saada. Sellest hoolimata pöörasime üsna pea otsa kodu poole, sest suur tuul puhus ja suurematsorti tumesinine pilvetriip sõudis meie poole üsna kiiresti.
Koju jõudes vahetasime nagu otse pesumasinast välja võetud riided kuivemate vastu, jõime teed ja sõime küpsist. Sain ka võistluspildid Estrilt mälupulgale. Viisime noored tagasi emmede juurde ning üsna varsti lahkusime Reilikaga. Käisime veel kebabist läbi friikaid söömas, sest kõhud olid meil üsna tühjad.
Bussis sattusin mingite toredate Pärnu noormeeste kõrvale istuma. Kaks tagumist toetasid küünarnukkidega peatugedele, seega pidin peaagu terve tee jälgima, et mõni mulle pähe ei roniks. Reilika kutsus mind Apollosse ka. Mõtlesin kas minna või mitte, koju jõudes otsustasin enne veidi puhata ja alles siis otsuse langetada. Tõmbasin pildid arvutisse, pikutasin diivanil ja nii ma magama jäingi., ärkasin alles hommikul.

Reedel käisime Liisuga linnas. Tahtsime ratsaliitu minna lõpuks rohelistele kaartidele järgi, aga keegi ei vastanud terve päeva telefonile. Ma ei kujuta ette, mitu korda ma sinna kokkuvõttes helistasin. Tahaksin siin kohal ära märkida, et seda projekti alustasime veebruaris, kui oli soodushind, Ellen tegi selle n-ö testi aga alles aprillis ning meie nimed suvatses viimane üldse juulis toimunud EMV-l ära kinnitada. Jajah, pool aastat on ju ka tore sellega tegeleda, või mis?
Nii veider, et kuskil pole kirjas ratsaliidu reedesest suletud olekust, samas kästakse aeg eelnevalt kokku leppida, et saada soovitud asi kätte.

Laupäeval käisin emaga terve päev Telliskivis kirbukal ja linnas. Marten Kuningas on leidnud endale väga muheda uue koosseisu.

Täna sain Leenaga kokku, kes andis üle selle B-Vertigo pluusikese tagastamislehed. Homme peame aga veel kohtuma, sest viimane unustas anda allkirja - ilma selleta ei saa ära saata. Käisin kaubamajast läbi, kust ostsin ühe toote, samuti ka toidumaailmast, kust hankisin puuvilju klassi grilliõhtuks. Saime Lauraga terminalis kokku ning sõitsime kohale. Õhtu oli väga mõnus ja naerda sai üle pika ikka korralikult. Lahkudes põrkasin kokku Liisaga, kuna me eriti ei suhtle, polnud mõtet hakata ka kümne meetri pealt tsautama ja lehvitama, kuigi viimane hoidis pingsalt silmsidet, seega usun, et ta tundis mu ära küll.

Postituse teine pool pole küll eriti seotud ratsamaailmaga, aga tundsin, et see vajas siia lisamist.
Homme võib-olla talli, oleneb, kuidas ilm on. Tahan võimalikult intensiivselt hobusele takistussõitu meelde tuletada.

Sincerely yours,
Grete

22.08 - The consequence

Saime Reilikaga Vana-Pääskülas kokku ning suundusime koos edasi Kernu. Kohale jõudes tormasid Ester ja Kerli kohe minema, tuues vabanduseks, et arsti aeg muudeti. Jäime siis omapead ning toimetasime vaikselt edasi. Tõime hobused koplist ära, kuigi Adeele üritas taas põgeneda. Kogu aeg on nii, et kui ma kellegi teisega lähen hobust ära tooma, siis viimane keerab tagumiku ning jalutab minema, aga kui üksi käin suksul järel, pole häda midagi.
Tüdruk ehitas mulle samal ajal kaks takistust, kui hobust puhastasin. Välja kukkusid need kuskil maksimum 50 cm. Vinnasin end selga ning tegin soojendavat sammu ja traavi. Poolpeatustega muutus järsku nii elevile, et tahtis kohe trenni alguses galoppi pakkuda - seda õnneks vähesel määral, seega suutsin teda n-ö taltsutada ja tagasi hoida. Pärast eelnevat tegin pikalt vaba ratsmega sammu ja mõne aja pärast võtsin galopile. Oi, kuidas ta mul jälle alt ära tõmbas, paari tõste ajal lausa hüppas erutusest galopile. Võrdluseks võin tuua Angela, kes kiiremas allüüris väga äksi täis minnes keksib. Üritasin hobuse maha rahustada ja lõdvestavast traavist galoppi tõsta, mis kord õnnestus, kord mitte.
Hakkasin tulema risti, jooksis mööda. Olin jahmunud, sest ta pole mul nii kunagi teinud. Proovisin igalt poolt, erinevate voltidega, mõlemast jalast, no endiselt jooksis mööda. Isegi, kui sai enne takistust samale poole stekiga, kust ta siiski lõpuks mööda jooksis, jätkas endist viisi. Praegu tagantjärele meenutades hakkab mul nii halb, mõeldes, kuidas ta sai karistada mu käest, samas... ma ei osanud midagi muud sel hetkel teha.
Küsisin siis, kas äkki Reilika soovib proovida. Läks selga ja muutis risti kõrguse umbes kavaletiks või isegi veidi madalamaks. Jooksis isegi sellest mõned korrad mööda, aga siis käis suksul plõks peast läbi ning hakkas traavis üle tulema. Hüppasid tüdrukuga 2x ning vahetasime taas ära. Siinkohal peaks mainima, et Starry sai endale uue supermugava koolisõidusuunalise üldsadula. Samuti on see hobune nii teistsugune, põhimõtteliselt peab olema säär kogu aeg tugevalt peal, muidu jääb ta sul all lihtsalt sammule või isegi peatusesse. Ma mõtlen kogu aeg all ikka, et sa konstantselt tunned, et teed tööd ja säärelihas on pingul.
Läksin ise selga ning tulime traavis päris mitu korda, üldse ei jooksnud enam mööda, ainult siis, kui tulime terve diagonaali FXH galopis (rist oli umbes X-is), vaatas veidi, et no, kust saaks mööda hiilida ja tiba vingerdas all, aga läks üle. Samm ka klappis väljaarvatud üks kord, kui ta tõukas suhteliselt kaugelt ära.
Pärast tegin veel kuskil 20-meetrise voldi ja opa, kui pehme hobune oli. Sellist pehmust ja kergust otsin ma ju iga trenn.
Lõpetasime suhteliselt kiiresti trenni ära, sest aega oli väheks jäänud. Oleksin pidanud Adeelet veel jalutada, sest viimane tilkus higist. Kael ja selg oleks justkui otse pesust tulnud, samuti puhus aeg-ajalt jahe tuuleiil, seega loodan, et totukas ennast koplis seistes ära ei külmetanud. Teda karjamaale viies ning lahti lastes käitus üliarmsalt. Tavaliselt longib ta otsejoones karja poole minema, kuid see kord jäi üsna kauaks silitusi ja sügamisi nuruma.

Jooksime kahekesi bussipeatusesse ning buss tuli üsna pea, seega päris täpselt jõudsime.

Õhtul käisin Liisuga linnas ja Lasnamäel kooliasju ostmas ja lihtsalt olemas.

Homsed plaanid näevad ette kas 15-kilomeetrisele matkale minemist või ratsaliidus rohelisemärgi järel käimist - kõik oleneb ilmast.

Sincerely yours,
Grete

21.08 - sorrow

Kernu jõudes vahetasin riided ning läksin Estriga vestlema. Sain teada, et nad olid Reilikaga eelneval päeval maastikul käinud, esimene Adeelega. Rääkis siis, mis toimus, ning et nüüd saab aru, kuidas ma olen pingutanud. Adeele pole üldsegi lihtne hobune, kohe üldse mitte.
Viisin varustuse lasipuu juurde, sain Adeele kohe koplist kätte, puhastasin ära ning Ester aitas mu selga. Vahetasin trenslid olümpiate vastu ära, sest mulle üldse ei istu, kui ta trenni keskel arvab, et enam ei viitsi pead all hoida.
Sõitsin ilma sadulata. Traavis tegin igasuguseid kujundeid: volte, erinevate aasade arvuga serpentiine, pool- ja täisdiagonaale, poolkaari - nii 10- kui ka 20-meetriseid. Samuti palju üleminekuid. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud - ja seda heas mõttes - hobuse reaktsioonist, kui põlved kinni lukustasin. Kohe jäi kuulama ja minu märguannet ootama: poolpeatuseid, traavist peatusesse ja sammule üleminekuid ning vastupidi. Kõik toimis ja hobune oli väga hea, isegi ratset hoidsin nagu udusulge kergelt näppude vahel, mitte nagu tavaliselt -  terve aeg vastu. Tahtsin äärepealt trenni lõpetada, aga nii suur kiusatus oli teha galoppi. Võtsin välimise käega väikesest laka tutist kinni ja tõstsin. Ausalt öeldes, kui ma poleks eelnevat abinõud kasutusele võtnud, oleksin maha kukkunud. Alguses oli päris hea, pehme, aga natuke kiirustas ja kohe, kui valvsuse kaotasin, tahtis uuesti alt ära tõmmata. Pärast olin omadega ikka täitsa jännis, sest hobune kihutas mööda platsi ringi ja vedas õlaga välja. Ma tõepoolest ka ei mäleta, millal ta viimati nii tegi, et kohe julmalt rammis koolisõiduaiani välja ja põhimõtteliselt koha pealt pööras end ümber teise suunda ja nii 2 korda järjest. Võtsin siis sammule ja isegi siis üritas midagi korraldada - ei lasknud.
Lõpetuseks tegin päris kaua traavi, sest tahtsin teda lõdvestama saada, aga ta pakkus mulle kogu aeg galopitõsteid, ainult keksis mul all ja oli pinges.
Kokkuvõttes võiks öelda, et trenni esimeses pooles ma tõesti tundsin, et olen temaga viimase kahe nädala jooksul midagi saavutanud, teises aga, et kõik on peale võistlusi luhta läinud, ei tea, kas eilse matka pärast, kui Ester võttis Adeele ja sõitis temaga, või millegi muu süül. Natuke morjendas ka asjaolu, et viimane isegi ei suvatsenud varem küsida või ette teatada, et läheb nüüd üks päev mu suksuga maastikule. Jah, veidi imelik on nii mõelda, sest naine on ju ometigi hobuse omanik, aga nagu näha, siis ka üks sõit teise ratsanikuga võib meie koostööd ning taset alla viia.

Homme pidi Kerli ka olema, seega loodan, et tuleb üks tõsine töö, sest mulle eriti ei sobi, kui Adeele kohe peale võistlusi üritab mulle uuesti pähe istuda. Loodetavasti hakkame ka lähiajal uuesti veidi takistussõiduga tegelema.

Sincerely yours,
Grete

Polli koolisõit 18.08.2012

Ma olen seda postitust juba nii kaua edasi lükanud, sest tean, et see tuleb ikka suhteliselt pikk. Kuid here it goes...

Reedel läksin 12:54 marsaga Kernu. Hommikul tõusin juba seitsmest, et minna emaga sularaha välja võtma. Koju tagasi jõudes magasin veel tund aega, enne, kui hakkasin talli poole sättima. Väike trall käis ka koti ümber, mille puudumise avastasin alles asju kokku otsimisel. Tõin selle parandusest ära ja kiirustasin marsale. Hiljem tuli välja aga, et asjatult, sest jõudsin peatusesse oma 20 minutit varem, kui mitte rohkemgi.
Kernus tõin varustuse lasipuu juurde, kuid kuna kedagi polnud näha, võtsin asja rahulikult, venisin ringi ja käisin vahepeal telefoniga Facebookis. Üsna pea tulid Reilika ja Kerli, kelle hääled juba kaugelt tuvastasin, kuid olles hõivatud, ei teinud sellest välja. Kohe pärast tüdrukute saabumist ilmus välja Ester. Läksime koplisse ja tõime Adeele ära.
Trenn oli super hea, kuigi ma sellest midagi eriti ei mäleta. Vaid seda, et juba soojendavas traavis andis kaelast järgi ega kakelnud. Samuti sain galopi ikka väga pehmeks ja hobune ei tõmmanud alt ära. Diagonaalides suutsin nurgad mõlemalt poolt enam-vähem läbi sõita. Tegime palju üleminekuid. Hobune toimis väga hästi ning võistluste eelne tunne oli hea. Pärast mind tegid Reilika ja Starry, kellel trenn nii hästi välja ei kukkunud, seega meie mõlema lootus teha vaid kerge trenn neil ebaõnnestus.
Õhtul pesime hobused teepuuõli šampooniga ära. Veemõnude lõppedes jõudsid ka Ester ja Taavi Kalaojast valge valtrapi ning treileriga, seega hakkasime sisseminekut harjutama. Alguses läks Starry, kes käis 2 korda sisse-välja ära. Kui Adeele kord hakkas saabuma, kasvasid hobusele juured alla. Tahtis niigi pisikese kaldega rambist üle otse treikusse hüpata või siis küljendas ennast poole pealt maha. No tegime oma mitu üritust, kui lõpuks suksu aru sai, et pole midagi hirmsat. Pärast taheti Starryt uuesti laadida, kuid viimane polnud eriti vaimustuses kitsasse kohta minemisest. Ja nii ta läkski, poolteist tundi jamamist, kuid Reilika sai ratsu peale. Vahepeal olin mina muidugi enda hobust söötma läinud ning hiljem läks Adeele kohe vaheseinaga vahesse, isegi ei vaadanud, kust maha saaks trügida. Nagu vana kala, arvestades, et Starry käis eelmisel suvel noorhobusteülevaatusel Ruilas.
Seega õhtu lõppes positiivselt, sõime üle pika aja (olin hommikul põske pistnud vaid 3 pisikest pannkooki ja sellega kümneni õhtul vastu pidanud), magama saime alles poole kaheteistkümnest, kuid ärkasime juba enne kuut.
Ilmselt närveldasin veidi, magasin võõras kohas või siis nägin katkendlikku und, sest ärkasin selle kuue tunni jooksul vähemalt 7 korda mitte millegi peale üles.
Hommikul vahetasime kähku riided ning suundusime päikesetõusul udu sees kabjalistele järgi. Vaatepilt oli tõeliselt lummav, üks ilusamaid, mida näinud olen. Muidugi täiendasid seda ka hobused. Sidusime Adeele ja Starry lasipuu külge kinni ning asusime lakkadega mässama. Suur must parv sitikaid lendas meie peade kohal, seega vahepeal läksime veidi eemale, et piserdada end sääsetõrjevahendiga üle, sest kihulased ja habesääsklased (vist?) olid meid üleni ära söönud. Siis sattus aga Starry millegi peale paanikasse ning tõmbas peaaegu lasipuu pinnasest välja, õnneks purunesid enne aga tema päitsed, mistõttu ta vabanes.
Ester ja Kerli tegid hobustel sabad ja kehad puhtaks. Läksime kuskil poole üheksast sööma, pärast mida hobuseid laadima. Starry küll alguses korraks passis, aga läks kohe sisse, Adeele ka otsejoones. Olime eelmine õhtu varustuse juba autosse ja treileri sadularuumi viinud, seega sõit Pollisse võis alata. Taavi juhtis autot pea terve tee 40 - 60 km/h, sest Adeelel oli alles esimene sõit. Ester käis ka mitu korda tee peal vaatamas, ega hobused väga närvis ole. Mida enam Polli poole, seda rohkem hakkasin ka mina pabistama, õnneks on mul hea omadus esinemise ajal rahulikult võtta.
Kohale jõudes võtsime hobused maha ja panime boksidesse, sättisime nii endid kui loomad korda ning suundusime soojendama. Adeelel polnud aega üldse minu peale mõelda, muudkui hirnus igale hobusele kõrvad kikkis. Soojendades ka üldse ei tahtnud alluda minu tahtele ja märguannetele, pelgas kõiki, häälitses ja kakles. Eriti kartis ta hobuseid, kes sõitsid traavis vastassuunas näoga meie poole, selle peale otsustas suksu taandada ja kolmel jalal koha pealt ümber keerata. Ehk siis soojenduses lihtsalt sõitsingi ta lahti, ei nõudnud midagi. Võistlusplatsile minek oli ka omamoodi koomiline. Ta kartis seda valget linti, mis piiras aeda ja suleti võistleja sisenedes. Sellest pidime aga läbi minema, kuid hobune peaaegu hüppas platsile. Aeda jõudes tundus aga nagu täiesti teine hobune. Alguses küll hirnatas korra ja vahtis suurte silmadega tähtede juures olevaid lillepotte, aga muidu oli okei. Muidugi jäi mul kõige magusam osa mainimata. Polli koduleheküljel olid nad üles laadinud 2012. aasta traaviskeemi, aga hobumaailmasse 2011. oma, seega saime kohe ühe ilusa vea, sest sammus keskliinile minnes oli esimene kaar vasakule, mitte paremale, nagu ma olin õppinud. Muidugi sellega vedas mul küll, et enne sõitu sain teada, et eelmise aasta skeemis oli märgitud, et terve skeem kergendada v.a viimane 20-meetrise diameetriga ring. Kui ma seda ei oleks teadnud, oleksin ilmselt saanud kahe vea tõttu disklahvi. Ester muidugi ei lasknud asjal omasoodu minna ja läks Annakale meie skeemi näitama ning ka Ingrid Randlahele, kes osutus viimase kunagiseks kursaõeks. Kokkuvõttes võeti meilt mõlemalt siiski 2 punkti lõppskoorist maha.
Pärast skeemi viisime hobused boksi ja pakkusime juua, millest mõlemad keeldusid. Käisime veel igal pool loomaaias ringi, kuna aega oli kuskil 1.5 - 2 tundi järgmise soojenduseni. Kuskil pidid veel mingid trikiponid esinema, millest aga haisugi polnud. Varsti toimus autasustamine, alustati väikestega, kellel, tuleb välja, oli eraldi klass. Kuna vanemate grupi auhinnatseremoonia hilines, siis käisime sealsete A6 sõitjatega koos Ingridiga skeemi läbi. Naine rääkis ka, mida tema just isiklikult rohkem hindaks, kuidas mõned asjad teha ning mida arvestada. Jõudsime umbes poole ära analüüsida, kui jätkasime üritusega. Reilika saaavutas III koha 63,... , mina aga 58,571 %, kuid kohta kahjuks teada ei saanudki, sest pingeritta seati vaid 5 esimest, kelle seast puudusin. Kuna neil jäi veel rosette üle, siis Annakas küsis, kes tahab veel ja Reilika kohe hõikas: "Grete tahab!" Jälle naersime totruse üle.
Eks ma pettusin ka väheke, aga ega kõrgemat skoori polnudki oodata hobuselt, kes esimest korda elus kuskil väljaspool kodu üldse treilerist maha astus, eriti, kui tegemist veel võistlustega, kus palju närveldamist ja uusi asju. Aga Mariliis oli nii range, no tõesti, ladus seal tuimalt kuusi, mõned viied sekka, aga ühtegi lahti seletavat kommentaari, mis tegin valesti/õigesti, polnud. See-eest Ingrid hindas normaalselt. Samas vahepeal jälle ei saanud temast aru, et kui kirjutab, et hästi jälgitud teed; kena kaar; kena rütmiga, õige kujuga volt, siis miks ta hindas mind ikka ainult 6.5-ga. Hinnetelehe lõppu kirjutas veel: "Kenasti sõidetud veidi pelgliku hobusega." Naersin seda lauset oma mitu-mitu minutit, üsna pea ühinesid minuga ka Kerli ja Ester.
Teise skeemi soojenduses tundis hobune ennast kindlamalt ega passinud enam kõike. Esimese galopitõstega jäin väga rahule, sest kasutasin ainult säärt, mille peale ta tegi 2 rabistavat traavi sammu ja läks üle kiiremale allüürile. Kodus tavaliselt jookseb mul pool ringi traavis ja tõstab alles siis. Sellest hoolimata võtsin skeemi sõitma minnes igaks juhuks steki kätte, mille peale Adeele kohe väga erutus. Iseenesest polnud midagi viga ja skeemisisene esimene galopile tõste õnnestus hästi, diagonaalid ka, aga nurki me lõikasime ikka ebareaalselt palju, mis sest, et ma lükkasin teda nii palju, kui sain, sisemise säärega välja. Nii tore, et A-s ühtegi kohtunikku polnud. Pärast vasakust jalast diagonaali ja töötraavi uus tõste veidi ebaõnnestus. Harjutus pidi ideaalis toimuma C ja H-i vahel, aga mul tõstis alles pool meetrit peale H-d. Iseenesest hobune ei kiirustanud ja jooksis üllatavalt pehmelt, aga lõpetavas traaviosas suksu lihtsalt keksis mul all ja pakkus peaaegu iga kahe sammu tagant galopitõsteid. Üritasin siis võimalikult kiirelt poolpeatustega hobuse kontrolli alla saada, mis muidugi tegi asja hullemaks. Aga lõppkokkuvõttes jäin rahule. Kui ma oleks ta ratsmesse ka saanud, siis oleksime Reilikale ja Starryle ära teinud. Adeelel ongi just kõige raskem see õige peaasend. Olümpiatega (nende üherõngalistega) on kerge, aga trenslitega... mitte nii väga.
Võistlejaid oli vaid 7, seega toimus auhindade jagamine üsna pea. Kuna me olime juba hobustelt sadulad ära võtnud, siis läksime kohale ilma. Saime ilusa V koha 59,624 protsendiga, Starry ja Reilika IV 60,1... %. Auringi ma ei kommenteeriks... I - III kimasid galopis ees, me sõitsime rahulikult traavis ilma sadulata järgi. Kuna see oli Adeelega esimene kord, siis vahepeal kiiremate sammude ajal käisin õrnalt küljelt-küljele tasakaalu otsides, kui võtta arvesse, et mu ratsul on suhteliselt põrutav selg.

Kokkuvõttes jäin päevaga väga rahule, eks ma väheke tige olin selle esimese skeemi karmuse pärast, sest öeldi, et ratsmes olek ja kontakt pole üldse olulised, just ratsaniku ja hobuse koostöö ning istak. Teises skeemis lohutan ennast sellega, et Mariliis pani vähemalt esimese harjutuse eest 8 ja galopi ning 4-sekundilise peatuse eest 7. Samas hindas jälle Ingrid väga karmilt, lõppu kirjutas veel: "Hobune näitas head lõdvestatust ja maadhaaravust sammus. Traavis kiirustab. Galopitõsted ebapuhtad." Viimase osaga olin ning endiselt olen vastumeelt, sest Adeele tõusis lihtsalt superhästi eile, tõesti ei tea, mida Ingrid seal nii kohutavat nägi.

Läksin eile magama juba õhtul üheksast, sest olin jube väsinud. Hommikul tõusin ikka 7:15, et Stiinalt laenatud valged püksid ja redikas tagasi viia. Kokkuvõttes läksin talle ja Spiccatole groomima. Tegin peamiselt patse ning valjad ja sadula mingisuguse nahamöksiga kokku. Tõeline huumor tänases päevas oli aga see, kui Kätlin (Kivirand) tahtis, et ma Stiinat ja teda filmiks ning istutas mu kavaleti klotsi otsa mingi soome vanematsorti meesterahva vihmavarju alla... Eks ma siis õnnelikult seisin seal, Marianne taga kergelt muigamas. Viimasele läksin ka vahepeal vihmavarjuneiuks, kuna ta filmis Eppu ja mõndasid teisi. Pärast oli mingi grill, kus oli väike istumine. Sööma ma seal teiste kulul ei hakanud, mis sest, et liha ja salatit jäi järgi. Aga kõik võistlejad olid 5€ stardimaksule lisaks maksnud ja mu südametunnistus ei lasknud võõraste inimeste raha eest süüa. Päeva lõpuks olin ma läbimärg pealaest jalatallani, seega pidin oma pooltõbise ema Stiina poole kuivade vahetusriietega vastu kutsuma.

Kui kunagi Estrilt pilte saan, siis lisan siia ka, praeguseks jääb aga postitust kaunistama üks klõps soojenduselt, mis leitud kuskilt fotoalbumist.

Sincerely yours,
Grete

Two-faced

Seiklesin eile Tondil ringi, õnneks leidsin kerge vaevaga Havensi lao üles, kust sain NAFi teepuuõli 500 milliliitrise šampooni kõigest 9.14 euro eest. Edasi suundusin Vana-Pääskülla, kus ootasin ligi tund aega marsat. Hiljem selgus muidugi, et see oli puupüsti täis, mistõttu pidin seisma terve sõidu.
Adeelel polnud tuju trenni teha, seega jooksis koplis kuskil 20 minutit eest ära. Naersin, et teeb ise juba soojenduse ette ära. Kõik teised hobused saime Reilikaga kätte, kuid mitte minu suksut. Helistasin siis Estrile, kes tuli kohale ja lihtsalt võttis loomal päitsetest kinni.
Puhastasin ära, tahtsin trenniga alustada ja selga ronida, aga hobune siblis ringi. Ta teeb nii alates sellest ajast, kui me taandasime maastikule minnes kopli elektrikarjusesse. Mul viskas nii üle, et kohe, kui ma jala jalusesse sain ning keha rakust hakkasin sellele üle viima, jooksis mulle otsa või lihtsalt ära. Panin ta korralikult paika, tõstsin häält ja sai paar latakat vastu rinda. Hobune ehmus mu käitumisest niivõrd, et tagumik oli ehmatusest peaaegu vastu maad. Hiljem läksin silitasin ja patsutasin, sest mul olid süümepiinad, et nii tegin. Ma ei suuda üldse hobustega kuri olla v.a Pristoli ja Angelaga - ärge küsige, ei tea isegi, miks. Pärast seda intsidenti seisis loom täiesti rahulikult paigal, ei liigutanud kõrvugi.
Trenn oli super hea. Sain kõik kätte, mida tahtsin poole tunniga, tulemuseks oli hobune täiesti läbimärg. Galopis ei jäänud kordagi nurkades traavile, kui sõitsin diagonaalile, samuti vastasnurgas polnud õlaga sisse vajumise ning lõikamisega probleeme. Hobune tegi ilusti tööd, mis sest, et polnud ratsmes, see-eest sirutas koivakesi kenasti.

Ning jah, ma tean, et meil sadul vajub pidevalt ette, Ester juba otsib uut. Siin kohal mainiksingi, et ootame pakkumisi üld- ja koolisõidusadulatele.

Pärast jalutasin veidi ja sidusin lasipuu külge Mae kõrvale, kellel oli esimene värkimine. Seda siis aasta ja kolmekuuselt. Alguses ei osanud kolmel jalal seista, sest tasakaal polnud paigas, seega tegi küünlaid, toetudes keha raskusega mõningal moel Estri peale, kes sälu jalga kinni hoidis, ja tuigerdas ringi. Hiljem käitus mära väga viisakalt.

Täna käisime Liisu ja Stiinaga Mailikas, kust sain uued tumepruunid Roeckli kindad vaid 10 euro eest.

 

Pidin ostma tiba suurema numbri, nimelt 7½, sest väiksemat soodushinnaga ei olnud. Kuigi paras oleks olnud 6½, siis vahet pole, sain need niigi super hinaga. Hiljem suundusime Stiinaga tema poole, et saaksin viimase redikat ja valgeid pükse võistlusteks laenata.

Homme talli. Jään Estri juurde ööseks, et siis laupäeva hommikul vara hobused ära pesta ja patsid teha. Ilmselt saate teada siis kas Facebooki või blogi vahendusel, kuidas võistlustel läks. Seniks aga olge muhedad!

Sincerely yours,
Grete

14.08 - Once everything is said and done.

Üleval on paar Reilikalt näpatud eilset pilti.
Põhimõtteliselt läks tänane päev väga pekki. Kindlasti oli oma roll ka selles, et sõitsime Reilikaga koos ühel ajal platsil. Hiljem muljetades ei olnud kumbki trenniga rahul. Ester sai ka suhteliselt vähe kohal olla, kuna Adeele ei andnud ennast jälle kohe koplis kätte, mis aga lühendas otsejoones trenni aega.
Ma ei tea, kuidas võistlustel hakkab olema, sest mu suksu vajab ikka suhteliselt pikka soojendust, et annaks kaelast järgi ja oleks pehme, muidu ta mängib kaelkirjakut ning jookseb selg nõgus. Täna sain ka alles trenni lõpuks midagi normaalset välja võlutud.
Galopis ta lihtsalt hullult lõikas nurki, neid läbi sõites jäi aga traavile ning ärme üldse hakkagi diagonaalidest rääkima. Vahel on isegi aeglasemates allüürides nurga lõikamise ja painde küsimisega probleeme.
Pikka romaani ei hakka täna kirjutama, sest olen lihtsalt ebareaalselt väsinud ning pean homme varakult laost läbi käima, et lõpuks NAFi šampoon saada.

Homme vaatan, kui galopp on ikka sõna otseses mõttes pask, siis võtan ennast A6-st maha. Ei ole soovi minna endale häbi tegema, kui hobune ei oska veel ilusti lõdvestades, impulsiga, ilma kiirustamata galoppi joosta. Ma ei näe lihtsalt mõtet uhada seal seljas elu eest kõikides diagonaali nurkades, et hobune ei sureks välja ja pärast traavile jäämist valest jalast ei tõuseks, ning teistes kohtades hoida metsikult tagasi. Sealt tuleksid juba sellised miinuspunktid, et hoia ja keela. Eks homme hoiame pöialt, et oleks eelkõige parem ilm (täna lendas metsikult parme ringi ja olid sellised tuulepuhangud nagu oleks maailmalõpp tulemas) ja trenn läheks palju paremini kui täna.

Sincerely yours,
Grete

13.08

Koplis kättesaamisega oli täna probleeme. Maius asetses peopesal, kuid kuna noored nügisid ja näksasid mind igalt poolt, pidin päitseid ja nööri õlal kohendama, mida märkas ka Adeele. Selle peale otsustas viimane vehkat teha. Paar korda oleksin ta kätte saanud varjualusest, kuid Lipsi tuli jälle ette. Helistasin siis Estrile, kes koheselt appi tõttas. Koos saime muidugi kohe hobuse kätte. Kuna Reilika pidi ka tulema ja naine sai meile alles alates kahest - veerand kolmest trenni anda, otsustasin natuke aega viita. Panin Adeele platsile ja pesin ta päitsed ära. Puhtaks said küll, kuid pehmendus on siiski ära kulunud ja mõned karvad pesitsevad nii sügaval õmbluste vagudes, et kätte saab need vaid ükshaaval välja noppides.
Ester helistas ka Polli võistluste korraldajale, kes ütles, et nende olümpia-sarnaste suulistega võib sõita vaid siis, kui ratsmed kinnituvad tavaliste rõngaste külge. Tore!
Üsna pea saabus ka Reilika, kellega läksime hobuseid puhastama.
Adeele oli trenni alguses nii tuim ja ei viitsinud joosta. Üsna pea läksin üle täisistakule ja töötasin intensiivsemalt. Loomake tuli ratsmesse ja isegi paindesse. Vasak pool on meil etem, parem veidi halvem. Sain siis alumise rõngaga hobuse toimima, sõitsin mõlemad skeemid läbi. Traaviskeem on väga okei, olen ise rahul, ainult selle pikendusega peab veel tööd tegema. A6 on ka üsna okei, kuni galopi osa sees pole. Hobune lihtsalt tõmabab alt ära, kihutab ringi, painet pole olemas, seega valdab mind pidevalt tunne, et kohe keerame külje maha. Nurka enne diagonaali ei saa läbi sõita, sest seal jääb ta kohe traavile ja edasi enne vastasnurka ei tõuse ka, teisest jalast täpselt sama asi.
Tulin maha, kinnitasin Estri käsul kannused saapale, seni sehkendasid mu groomid hobusega ja panid ratsmed tavalistesse rõngastesse. Töötasin traavis, tegin kaheksaid, volte, suunamuutusi jm, et Adeele annaks kaelast järgi. Kui eesmärk saavutatud, tulin uuesti skeeme. Taas võis esimesega rahule jääda, kuid teisega täpselt samad probleemid. Kaklesin siis temaga ja tegin voldil tööd. Tegin tõste, mille peale läks hobune kiiresse traavi, võtsin tagasi ja üritasin väga kaua teda lõdvestama saada, sest galoppi võttes on ta pärast nii pinges ja pakub kogu aeg kiiremat allüüri. Hakkas täna taas õlaga välja vedama. Sain kohe sammust ilusa tõste, sõitsin 2 volti, sest esimesel jooksis jälle jäigalt, teine tuli okeilt ja kui pärast seda tahtsin minna diagonaalile, suri nurgas välja. Nii ei saanud trenni lõpetada, seega kalesime veel oma 15 minutit, kui ta enam-vähem oli. Muidugi mitte nii hea, kui see üks kord teisel voldil, aga kõlbas küll.
Jalutasin natuke, siis aga võtsin sadula ära ning Reilika aitas taas hobuse selga. Väljast üldse ei paista, aga seljal istudes tunneb, kui kondine Adeele turjast on. Jube kohe, endal ka ebamugav istuda.
Jäin veel Starry trenni ka vaatama, pärast tegime hobustel lakad korda. Issand, ma juba jaotasin seda oma pool tundi, mis siis võistluste-eelselt hommikul saama hakkab?! Hakkasin kohe lühemaks lõikama. Pidevalt pidin muudkui siluma, sest välja tuli väga järguline. Varsti harutasin kõik lahti ja lihvisin veel viimast korda. Kaugelt vaadates on ilus, aga lähedalt luubiga hakates uurima, märkab kindlasti ebaühtlaseid kohti.

Homme jälle!

Sincerely yours,
Grete

Show me what I came for, there's only one thing you gotta do for me.

Ester registreeris meid Reilikaga täna mõlemasse skeemi ära, seega taganemisteed enam pole, nagu viimane sõnas.
Mu poni oli täna super tubli!! Tegelikult ka, me mõõtsime Estri ja Kerliga Starry ning Adeele üks päev ära, viimane oli kõigest 158 cm turjakõrgusega...
Koplis andis ilusti kätte, isegi tuli enese initsiatiivil juurde, kui nägi noori minu ümber tiirlemas. Väravast sisse-välja liikumisega on meil endiselt probleeme. Täna lülitasin taas spetsiaalselt elektri välja, aga ikka tegi kiiremad sammud, et jumala eest saaks sellest jubedast kohast kiiremini mööda.
Manny haakus Adeele taha terveks ajaks, mil Estriga kopli lähedal vestlesin ja puhastama viisin. Ime, et suksu peale vaatamise midagi ei teinud, sest kord kuulsin Kerli käest, et ta olevat maastikul olles mingisugust postiljoni koera löönud, kui viimane Adeele jalgade ümber jooksis.
Alguses panime hobusele tavalised trenslid, mis tal kogu aeg on, ning kummi peale. Varsti lasime abivahendi täiesti lõdvaks, et näha minu osalust ja suutlikust ratsmesse kutsumise töös. Vahepeal sain täiesti normaalseks, aga siis kadus kõik ära, seega enamuse ajast jooksis nina ees. Ester tõi siis Lipsi peaaegu olümpia suulised. Need sarnanevad originaalidele üsna palju, kuid kahe alumise rõnga asemel laiutab seal vaid üks. Need suulised on Adeele tavalistega võrreldes tunduvalt raskemad ja veidi peenemad, õnneks on ka pikkus sama.
Kummi võtsime samuti ära ja hobune reageeris palju paremini. Skeemid kukkusid kohutavalt välja, Ester väitis aga vastupidist. Eriti rappa läks A6 - no kui hobune kaela lõdvestaks ning kogu aeg ei kakleks, siis oleks enam-vähem. Ühe korra mul viskas üle ja võtsin konkreetselt tagasi enne 10 diameetrist volti skeemi lõpus, mitte ei jäänud hoidma, nagu mul tavaliselt kombeks on. Viskas kohe pea üles ning jäi koha peale sammus keksima, surusin säärtega liikuma ja edasi oli kukupai. Ester hiljem kommenteeris, et talle meeldis, kui nägi mind nii konkreetsena, et muud moodi ma Adeelet n-ö taltsutada ei saagi, pean kaklema. Sellise malbe iseloomu, oleku ja pehme käega ei jõua ma temaga kuhugi. Rääkis, et Starry iseenesest sobiks mulle paremini, sest ta on rohkem selline koostööaldis mitte niivõrd eestlase iseloomuga. Ester nüüd vaatab Reilika ja minu võistluse tulemusi, ta tahab, et üks meist Starryga Ruilasse ERL võistlusele läheks. Ei tea, ma eriti ei ennusta meile Adeelega väga suuri protsente *ptüi ptüi ptüi*, et ma nüüd midagi ära ei sõnuks.
Trenni lõpus töötasime traavis voldil ja saime väga heaks, seega lõpetasime üsna pea ära.
Sõitsin täna jälle kannustega, paha mina, aga muud moodi ju ei saa temaga. Samas tundub väga tõenäoline, et hobune võis lihtsalt nädalast väsinud olla. Igatahes olid mu sääred trenni lõpuks reaalselt surnud, teda peab lihtsalt mega palju sisemisega voldil paindesse, ratsmesse kutsuma ning toetama, et õlaga sisse ei vajuks.
Kuna Adeelel päitsed hõõruvad põskedelt karva maha, siis otsustasin ta lasta koplisse ilma, eks näis kaua ma teda esmaspäeval taga ajan.

Sincerely yours,
Grete

One of a kind, league of my own.

Saime Reilikaga bussis kokku, kes näitas Helketmarist ostetud Whitakeri kummi.
Panin täna abivahendi peale. Kohe algusest peale oli täiesti teine hobune, liikumine oli super hea. Haaras kergelt maad ning jooksis nii pehmelt. Oleks ta vaid selline kogu aeg, ratsmes ja puha, ainuke halb asi, et loivas ning ei tahtnud säärtele nii hästi reageerida, kui oleks võinud. Kui trenni lõpus aga steki kätte võtsin, oli igale poole kiire.
Nüüd on pikendus võrreldes eilsega halvemaks läinud, üks kord oli super, no tõesti ilus. Kerli ka kiitis kõrvalt, et väga hea. See-eest on aga üleminek sammude venitusest töötraavile ja peatusesse väga head, enam ei ole seal nurgas libe ka.
Eelmises postituses mainitud mitte-tähelepanu võib tänase päeva kohta küll ära kaotada. Tegime nii umbes tund või isegi veidi rohkem kõva trenni, nii Ester kui ka Kerli seletasid kõik ilusti lahti. Sain LÕPUKS aru, mida nad mult tahtsid.

Laupäeval lähen talli. Loodan, et üsna pea ei vaja ma seda kummi enam, kuigi noh tänase seisuga on võistlusteni vaid 9 päeva. Ja kuna galopi osa on meil nagu ta on ehk siis traavist galopile esimest korda trenni jooksul me oskame ainult joosta, tagasivõtmistel tahame ikka kiirustada ja galoppi hüpata. Kui lõpuks rahuneme maha, teeme ilusti ühe suurema voldi ratsmes lõdvestunult traavi ning tõstame nurgas galoppi, siis oskame ratsutada küll, aga ikka kiirustame igale poole ning painde küsimine käib meil üldse üle jõu, sest nii, kui mõni väiksem volt esineb, paneme külje maha. Sellest võib järeldada, et ma ei tea, kas A6 lähme. Praeguse seisuga on skeem ilusti peas küll, kuid läbi pole kordagi sõitnud. Ma peaksin galopis nüüd terve järgneva nädala kõvasti tööd tegema, siis võib-olla suudaksime enam-vähem ära sõita. Vaatab siis, mis saab.

Sincerely yours,
Grete

And I'm left here with more than I can take.

Sain eile lakakammi ja ristkapsli endisest hipoka poest, kummi toob Reilika Mailikalt ja soa investeerin sinna enda raha eest. Muidugi on vaja veel võistlusteks šampooni ka. Praegu on variantideks kas NAF'i Teatree, mis Leenal on ning lõhnab lihtsalt imehästi, või Hexocil.
Tänane trenn oli nii ja naa. Galoppi ei teinud, väljaarvata üks pikendus, kus ma poolpeatuseid järjest tegin ja Adeele ise seda pakkus. FXH traavis sammude venitamine tuli juba täiesti ilusti välja, alguses vedas küll, aga hiljem enam mitte ja jäin väga rahule, eriti, kui teist korda skeemi läbi sõitsin. Üks kord libises hobune täiesti ninuli maha, pärast H-d nurgast välja tulles ning C-s peatust tehes, ratsmed rebis käest ära ja tagumik lasi liugu. Kerli ütles ka, et tal jättis süda löögi vahele. Pärast olime hobusega mõlemad ekstra ettevaatlikud seal.
Paindega on meil ikka jubedalt probleeme. Vasakul pool toimub täielik kaos, iga kord, kui küsin seda, viskab kaela täiesti kõveraks ja jookseb õlg sees. Kontakti suuga ei saagi võtta, kohe ajab ennast viltu, kuid ratsmed ära visates jookseb normaalselt. Ma luban, et homme teen lõpuks külgratsmetega kordet enne trenni.
Estri õhutusel panin kannused peale. No vahet oli märgata küll, aga iga trenn ma nüüd neid peale ka ei hakka panema, kardan hobuse ära rikkuda. Kui ta kuulab väga hästi ka sääremärguandeid, kord paremini, kord halvemini, siis pole ju mõtet, pigem võtan mõni trenn steki näpu vahele ning kasutan seda, kui vaja.
Täna ka, sõitsin varem ära, Kerli vahepeal rääkis midagi, enamasti aga lihtsalt, et ratse londib või midagi muud ja Ester tuli lõpus ainult natukene nõu andma, kuid kui tuli Starry kord, siis muud ma ei kuulnudki, kui kõikide õpetussõnu. Umbes selline suhtumine, et eks ta (mina) saab ise ka hakkama, las pusib.
Ma loodan, et Ester homme sama juttu mulle rääkima ei hakka, sest see Adeele jõuga ratsmesse tõmbamine ei vii kedagi kuskile. Kõik tänased 3 korda, kui hobune jooksis läbi selja, pehmelt kergelt maad haarates, hea rütmi ning impulsiga, toimusid siis, kui tegin ette natuke sammu, läksin üle traavile, töötasin sisemise säärega ning ei tirinud teda suust vaid lasin tal ilusti peaga alla tulla. Need korrad kestsid küll vaid pool ringi, kuid siiski tulemuse sain kätte erinevalt toore jõuga tirimisest. Ja mis kõige šokeerivam, Ester rääkis mulle vahepeal, et on täiesti normaalne, kui mu käed on hiljem surmväsinud - peangi rohkem nendega töötama... Ma ei tea, kas on minu vaated paigast ära, aga nii ju ei sõideta hobusega. Ma ei tea, mida arvata enam

Kitkusin Adeele laka täna ilusti ära. Nüüd võib arvata, et tegemist on juba täiesti tsiviliseeritud hobusega, mitte kuskilt metsast pärit loomaga.

Sincerely yours,
Grete

06.08

Lisaksin juurde, et valget valtrappi võiks keegi ka laenata peale 36 suuruses olevate redingoti ja pükste!!

Ma ikka oskan need kõige märjemad ilmad ratsutamiseks välja valida. Norra ilmajaam lubas tänaseks päiksepaistelist ilma, kuid tervet taevast kattis hall pilvekiht.
Tallinnas oli kohati pilves, kuid siiski kuiv ja ilus. Kernu jõudes nägin, et maa oli märg ning peale riiete vahetamist ootasin ligi pool tundi, et vihm lõppeks.
Läksin Adeelele järgi, kes koos ülejäänud karjaga pesitses kopli teises nurgas. Õnneks kõndisid nad mulle vastu, seega palju jalavaeva polnud.
Täna võtsin elektri välja, seega Adeele ei jooksnud mul käekõrval väravast välja. Nimelt pärast seda, kui ta end karjusesse taandas, kardab ta kopli ääri, üldse lähedale ei lähe ja väravast välja minnes ning lasipuu juurde jalutades on ka pidevalt kõrvad kikkis ja ehmatab kõigi nende asjade peale, millele ta varem tähelepanu ei pööranud.
Plats oli suhteliselt märg. Alguses tegime natuke Estriga koos, siis jättis mind üksi pusima. Ma ei tea, mida Adeelega teha, kui painet küsin viskab pea ja kaela viltu, hakkab kangutama (võrdluseks võin tuua Niitväljalt Pristoli, kes vahel lihtsalt kangutab sul ratsmeid käest, eriti tagasivõtvatel üleminekutel) ning poeb ratsme taha. Ma ei kujuta ette, mis ta siis hakkab tegema, kui ma külgratsmetega kordetan.
Tegin hästi palju traav-samm üleminekuid, poolpeatusi, et ta end kandma hakkaks ja volte. Kõige raskem asi meil selles lihtsamas skeemis on FXH traavis sammude venitamine, HC töötraav ja C peatus 3 sekundit. Pärast diagonaali ta lihtsalt veab mind Narvasse välja. Töötraavi ei saagi, hea kui C ja M'i vahel peatusele kiskuda suudan. Hobune on viimasel ajal nii võimatuks muutunud, paneks hea meelega Dina, Mariti või kellegi muu sinna selga ja saaks normaalse looma kätte, samas tahan temast ise läbi murda. Ma ei tea, mu kõik lootused on nüüd kummil ja ristkapsilil. Eriti masendav on ka see, et Adeele hakkas meeletult köhima jälle, sest Ester ei tahtnud, et nad varjualuses enam sita sees magaksid, seega pani heina alla. Nüüd aga koos Lipsi ja Starryga köhivad võidu, homme pidi Ester talle hormooni peale panema. Viimane muidugi kirus ennast terve päev, miks ta ometi selle liigutuse tegi.

Pärast tegelesime veidi noortega, mässasime muude loomadega ja rääkisime. Koju jõudsin alles veerand üheksa paiku.

Homme lähen ründan ratsavarustuse poode. Vaja on metallist lakakammi, kummi, higikaabitsat ja pruuni ristkapslit.

Meie koolisõidu plats:

Sincerely yours,
Grete

04.08

Kahjuks pean tõdema, et Katrini trenn polnud küll 15 eurot väärt, oleksin maksmimum 10 maksnud, kuid mitte rohkem. Mõnes mõttes saime Adeele toimima küll, aga kõike tegime nii vähe ja pealiskaudselt. Võtsin traavi, siis lambist pidin tegema poolpeatuse, pärast mida galopi tõste ning voldi. Järgmisel hetkel tiirutasin lihtsalt traavis. Kordasin eelnevat tegevust veel mõned korrad ja varsti juba lõpetasin ära. Minu arust ei teinud me täispikka tundi ka, tundus nagu maksimum 30 minutit.
Ma ei oskagi seda nii selgitada, aga ausalt öeldes pettusin küll. 15€ on siiski suur raha, seda enam, et ma pean võtma kõik enda taskust. Ema maksab mul kinni vaid transpordi 3x nädalas, üljeäänu kõik ise. Reilika tahtis Katrini veel kutsuda, ma ei teagi, kas siis enne võistlusi või mitte, igatahes mina sellest vist siis osa ei saa võtta, sest raha enam pole, pagakontol ilutseb suur ümmargune 0 ja augusti rendist on veel 20€ maksmata + siis veel võistlustele minev raha. Kõik see on nii kallis!
Igatahes Katrin rääkis natuke Helerist ka, mis temast nüüdseks saanud on ja nii - tuleb välja, et ta vigastas oma rodeos Okiga selja diski või lüli ja nüüd ei saa enam kunagi ratsutada. Alguses olevat talle öeldud, et ainult 2 kuud, kuid siis tehti seljast pilt, teatati kurb uudis ning saadeti operatsioonile.
Enne ära sõitu kutsus Katrin meid veel Kasemäele trenni ka Admirali ja Okiga. Tegi veel nalja, et viimasega saab tasuta ratastooli.
Kuna me lähme Pollisse 18ndal, siis tegime kolmekesi platsile koolisõidu väljaku. Nüüd saab skeeme hakata harjutama.
Järgmisest nädalast käin vähemalt 4x tallis, miinimum 1 kord nädalas teen külgratsmetega kordet, mida soovitas Katrin, ja kahepeale peaksime Reilikaga ostma kummi ka.

Ma olin tänases päevas kuidagi nii pettunud, et ei oskagi midagi pikalt kirjutada, eks ma mätserdan midagi jälle esmaspäeval kokku.

PS! Kui kellelgi oleks laenata 36 suuruses valgeid pükse ja redingotti 18-ks, siis palun andke teada!!

Sincerely yours,
Grete

03.08

Vabandused, et ma varem pole kirjutanud, aga hetkel on suur ajanappus.

Eile käisime paisjärves. Läksime kohe lühemat teed pidi, kuid vaid mõnisada meetrit kodust eemal hakkas Adeele streikima. Nimelt käisime seekord ainult noortega, seega puudus n-ö kindel grupijuht, kelleks varem oli Lipsi. Juhtisime Adeelega gruppi, mistõttu ta väga ei tahtnud edasi liikuda, hakkas siis ühe koha peal äkitselt taandama ning tagurdas end vastu kopli karjust. Sai muidugi säraka kätte ja pani alt ära, tuhatnelja galopis kodu poole. Sain ta muidugi seisma, aga sääre märguannetele edasised paarkümmend minutit küll ainult võpatas.
Järves käisime päris sügaval, tunnen kaasa oma ratsasaabastele, millest ma koju jõudes vett välja kallasin. Kuni põlvedeni olin täiesti läbimärg.
Tagasi kihutasime natuke galopis ka. Kodus tegime ruttu kõik sadulad ja valjad nahaõliga üle ning valtrapid pesime ära. Kahjuks kell oli saanud üsna palju, seega pidin lahkuma viimasele bussile.
Vahepeal käisin koplis üsna ekstreemsetes tingimustes. Kuna pesin Adeelet valjastega ning viisin ta otse koplisse, ei olnud mul mahti tuua lasipuu juurest päitsed. Kuid hiljem Kerliga sealt mööda minnes nägin, et Adeele oli varjualuses näoga väljapoole. Läksin siis paljajalu ilma kinnaste, kaskata läbi pori hobuste juurde, kes külg külje kõrval seisid. Eriti tore oli see, et Vetu tagumik asus täpselt Adeele õla juures, seega kui ta oleks tahtund, saanuks ta väga vabalt mind lüüa.

Kuna eile sain teada, et pakk Horzest on juba kohal, nõustusin täna minema Leenale orjaks. Panin Foresti valmis, samuti ka Cave, jalutasin viimase ette ja esimese maha. Pesin ruuna ära ja panin boksi, tõmbasin varustuse pehme harjaga üle ka. Leena rääkis, et Foresti Prestige'i sadul on maailma mugavaim, pärast seal istumist ei taha ühtegi teist nähagi.
Pärast trenni jalutasin veel Cave maha ja pesin ta ära ka. Vahepeal peaaegu põgenes pesuboksist, sest siiberdas nii võimatult ringi. Hiljem tõin veel Crite ära ka ning aeg saigi nii palju, et pidin asendusbussile minema.
Ausalt öeldes on see elektriraudtee süsteem väga väärakas. Vaatasin eile õhtul netist endale aja valmis, märkasin, et pean Keilas ümber istuma bussile. Kui asi järgmine päev nii kaugele jõudis, ei lahkunud ükski Paldiskisse pileti ostnud inimene rongist. Otsustasin samuti jääda ning jõudsin ilusti Niitväljale. Sama asi toimus ka järgmise rongiga, mis läks Niitu. Enne Tallinnasse lahkumist helistas Leena üle infost, et äkki läheb siiski asendusbussi asemel rong. Sealt selgus aga, et need tädikesed saavad vist hoopis viimastena igasugusest informatsioonist teada. Õnneks midagi hullu ei juhtunud, aga mis oleks siis saanud, kui ma kohusetundlikult oleksin Keilas maha läinud ning bussi taga hakanud otsima?! Mulle üldse ei istu, kui asjaolud pidevalt muutuvad ilma minu teadmata.

Kurb, aga netipoodidest tellimise isu kadus mõneks ajaks nüüd küll ära. Esiteks valis Leena mulle vale värvi Horzest ja nende kodulehekülge uurides, sain teada, et ümber saab vahetada ainult teise suuruse vastu. Uut värvi ei saagi valida, isegi, kui samal tootel esineb mitu värvivõimalust.
Teiseks tellisin ühe topi, mis aga saabus kohale kuskil 2 numbrit suuremana, kui olin välja valinud, ning seda inimest ka nüüd enam kätte ei saa. Friday the 3rd peaks asendama friday the 13th'iga.

Kuna Adeele pole see nädal korralikku trenni saanudki, teen enne Katrinit homme talle külgratsmetega kordet.

Sincerely yours,
Grete

01.08

Alustuseks sooviksin otsejoones aitäh öelda kõigile, kes mu blogi viitsivad ikka aeg-ajalt lugeda. Kolme kuuga on kogunenud juba üle 1000 vaatamise, 3 püsivat jälgijat ja palju teisi.

Tahaksin öelda, et raiskasin täna 5 eurot sõidu peale Kernu, kuid siis valetaksin. Hoolimata sellest, et sõitma ei saanud minna tänu platsi läbivettinud olekule, tegin käekõrval.

Tallinnas oli ilus ilm, kohati pilvine, kuid päike paistis. Vana-Pääskülla jõudes tõmbus taevas kohe eriti halliks, kuid vihma ei sadanud. Mida rohkem linnast välja, seda märjemaks ilm muutus. Ruila ja Kohatu juures tuli selline paduvihm, et hoia ja keela, kuid Kernu jõudes tundus kõik kuiv olevat.
Talli jõudes vahetasin riided ära, viisin valjad, kaska, maiused, harjakasti ja kindad lasipuu juurde, tõin juba sadula ja jalutusnööri ka, kui hakkas suuremat sorti paduvihma sadama. Jäin kokkuvõttes varju alla oma pooleks tunniks.
Kui taevas selgines, tegin harjakasti korda, sest see oli seest vett täis. Võtsin Adeele ka, kellega tegin üle tunni aja käekõrval. Tal oli seda vaja, sest ta on viimasel ajal nii ülbeks ära läinud, kasutab mind julmalt mingi sügamispostina, ei oska enam inimese kõrval kõndida, poeb alati selja taha, nurub maiust, ei anna korralikult kapju. Selle viimase asjaga ei saanud ma ikka korda. No proovisin vähemalt viit erinevat moodust, aga ei mingit tulemust. Viimane võimalus on järele jäänud nüüd veel stekiga, jah, tundub imelik, aga veel veidram on kangutada hobuse jalga 5 minutit üles, mille lõpuks annab ka ise.
Pärast ligi poolteteist tundi, oli hoopis teine hobune nööri otsas. Kuna ta oli tubli, otsustasin ära lõpetada.
Pärast saabus veel Ester koos treileriga, rääkisime natuke ka.
Homme lähme taas paisjärve äärde ja harjutame treilerisse sisse panekut peaaegu kõikide hobustega, Goldy, Mae ja Tessaga lähme aga lihtsalt juurde tutvuma.

Sincerely yours,
Grete