Seiklesin eile Tondil ringi, õnneks leidsin kerge vaevaga Havensi lao üles, kust sain NAFi teepuuõli 500 milliliitrise šampooni kõigest 9.14 euro eest. Edasi suundusin Vana-Pääskülla, kus ootasin ligi tund aega marsat. Hiljem selgus muidugi, et see oli puupüsti täis, mistõttu pidin seisma terve sõidu.
Adeelel polnud tuju trenni teha, seega jooksis koplis kuskil 20 minutit eest ära. Naersin, et teeb ise juba soojenduse ette ära. Kõik teised hobused saime Reilikaga kätte, kuid mitte minu suksut. Helistasin siis Estrile, kes tuli kohale ja lihtsalt võttis loomal päitsetest kinni.
Puhastasin ära, tahtsin trenniga alustada ja selga ronida, aga hobune siblis ringi. Ta teeb nii alates sellest ajast, kui me taandasime maastikule minnes kopli elektrikarjusesse. Mul viskas nii üle, et kohe, kui ma jala jalusesse sain ning keha rakust hakkasin sellele üle viima, jooksis mulle otsa või lihtsalt ära. Panin ta korralikult paika, tõstsin häält ja sai paar latakat vastu rinda. Hobune ehmus mu käitumisest niivõrd, et tagumik oli ehmatusest peaaegu vastu maad. Hiljem läksin silitasin ja patsutasin, sest mul olid süümepiinad, et nii tegin. Ma ei suuda üldse hobustega kuri olla v.a Pristoli ja Angelaga - ärge küsige, ei tea isegi, miks. Pärast seda intsidenti seisis loom täiesti rahulikult paigal, ei liigutanud kõrvugi.
Trenn oli super hea. Sain kõik kätte, mida tahtsin poole tunniga, tulemuseks oli hobune täiesti läbimärg. Galopis ei jäänud kordagi nurkades traavile, kui sõitsin diagonaalile, samuti vastasnurgas polnud õlaga sisse vajumise ning lõikamisega probleeme. Hobune tegi ilusti tööd, mis sest, et polnud ratsmes, see-eest sirutas koivakesi kenasti.
Adeelel polnud tuju trenni teha, seega jooksis koplis kuskil 20 minutit eest ära. Naersin, et teeb ise juba soojenduse ette ära. Kõik teised hobused saime Reilikaga kätte, kuid mitte minu suksut. Helistasin siis Estrile, kes tuli kohale ja lihtsalt võttis loomal päitsetest kinni.
Puhastasin ära, tahtsin trenniga alustada ja selga ronida, aga hobune siblis ringi. Ta teeb nii alates sellest ajast, kui me taandasime maastikule minnes kopli elektrikarjusesse. Mul viskas nii üle, et kohe, kui ma jala jalusesse sain ning keha rakust hakkasin sellele üle viima, jooksis mulle otsa või lihtsalt ära. Panin ta korralikult paika, tõstsin häält ja sai paar latakat vastu rinda. Hobune ehmus mu käitumisest niivõrd, et tagumik oli ehmatusest peaaegu vastu maad. Hiljem läksin silitasin ja patsutasin, sest mul olid süümepiinad, et nii tegin. Ma ei suuda üldse hobustega kuri olla v.a Pristoli ja Angelaga - ärge küsige, ei tea isegi, miks. Pärast seda intsidenti seisis loom täiesti rahulikult paigal, ei liigutanud kõrvugi.
Trenn oli super hea. Sain kõik kätte, mida tahtsin poole tunniga, tulemuseks oli hobune täiesti läbimärg. Galopis ei jäänud kordagi nurkades traavile, kui sõitsin diagonaalile, samuti vastasnurgas polnud õlaga sisse vajumise ning lõikamisega probleeme. Hobune tegi ilusti tööd, mis sest, et polnud ratsmes, see-eest sirutas koivakesi kenasti.
Pärast jalutasin veidi ja sidusin lasipuu külge Mae kõrvale, kellel oli esimene värkimine. Seda siis aasta ja kolmekuuselt. Alguses ei osanud kolmel jalal seista, sest tasakaal polnud paigas, seega tegi küünlaid, toetudes keha raskusega mõningal moel Estri peale, kes sälu jalga kinni hoidis, ja tuigerdas ringi. Hiljem käitus mära väga viisakalt.
Täna käisime Liisu ja Stiinaga Mailikas, kust sain uued tumepruunid Roeckli kindad vaid 10 euro eest.
Homme talli. Jään Estri juurde ööseks, et siis laupäeva hommikul vara hobused ära pesta ja patsid teha. Ilmselt saate teada siis kas Facebooki või blogi vahendusel, kuidas võistlustel läks. Seniks aga olge muhedad!
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment