Kernu jõudes vahetasin riided ning läksin Estriga vestlema. Sain teada, et nad olid Reilikaga eelneval päeval maastikul käinud, esimene Adeelega. Rääkis siis, mis toimus, ning et nüüd saab aru, kuidas ma olen pingutanud. Adeele pole üldsegi lihtne hobune, kohe üldse mitte.
Viisin varustuse lasipuu juurde, sain Adeele kohe koplist kätte, puhastasin ära ning Ester aitas mu selga. Vahetasin trenslid olümpiate vastu ära, sest mulle üldse ei istu, kui ta trenni keskel arvab, et enam ei viitsi pead all hoida.
Sõitsin ilma sadulata. Traavis tegin igasuguseid kujundeid: volte, erinevate aasade arvuga serpentiine, pool- ja täisdiagonaale, poolkaari - nii 10- kui ka 20-meetriseid. Samuti palju üleminekuid. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud - ja seda heas mõttes - hobuse reaktsioonist, kui põlved kinni lukustasin. Kohe jäi kuulama ja minu märguannet ootama: poolpeatuseid, traavist peatusesse ja sammule üleminekuid ning vastupidi. Kõik toimis ja hobune oli väga hea, isegi ratset hoidsin nagu udusulge kergelt näppude vahel, mitte nagu tavaliselt - terve aeg vastu. Tahtsin äärepealt trenni lõpetada, aga nii suur kiusatus oli teha galoppi. Võtsin välimise käega väikesest laka tutist kinni ja tõstsin. Ausalt öeldes, kui ma poleks eelnevat abinõud kasutusele võtnud, oleksin maha kukkunud. Alguses oli päris hea, pehme, aga natuke kiirustas ja kohe, kui valvsuse kaotasin, tahtis uuesti alt ära tõmmata. Pärast olin omadega ikka täitsa jännis, sest hobune kihutas mööda platsi ringi ja vedas õlaga välja. Ma tõepoolest ka ei mäleta, millal ta viimati nii tegi, et kohe julmalt rammis koolisõiduaiani välja ja põhimõtteliselt koha pealt pööras end ümber teise suunda ja nii 2 korda järjest. Võtsin siis sammule ja isegi siis üritas midagi korraldada - ei lasknud.
Lõpetuseks tegin päris kaua traavi, sest tahtsin teda lõdvestama saada, aga ta pakkus mulle kogu aeg galopitõsteid, ainult keksis mul all ja oli pinges.
Kokkuvõttes võiks öelda, et trenni esimeses pooles ma tõesti tundsin, et olen temaga viimase kahe nädala jooksul midagi saavutanud, teises aga, et kõik on peale võistlusi luhta läinud, ei tea, kas eilse matka pärast, kui Ester võttis Adeele ja sõitis temaga, või millegi muu süül. Natuke morjendas ka asjaolu, et viimane isegi ei suvatsenud varem küsida või ette teatada, et läheb nüüd üks päev mu suksuga maastikule. Jah, veidi imelik on nii mõelda, sest naine on ju ometigi hobuse omanik, aga nagu näha, siis ka üks sõit teise ratsanikuga võib meie koostööd ning taset alla viia.
Homme pidi Kerli ka olema, seega loodan, et tuleb üks tõsine töö, sest mulle eriti ei sobi, kui Adeele kohe peale võistlusi üritab mulle uuesti pähe istuda. Loodetavasti hakkame ka lähiajal uuesti veidi takistussõiduga tegelema.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment