Turn my swag on.

Vabandused, et ma pole varem kirjutanud, aga kolmapäeval olin õhtul nii väsinud ja eile käisin Cathouse'is. Tõeline ulme, mis seal toimus, kas või juba see, et järjekorda läksime mõned minutid üksteist läbi, mil ka avati uksed, kuid sisse saime alles veerad üks läbi. Vahepeal oldi nii kokkusurutud väravate ees, et kõik inimesed lihtsalt liibusid üksteise vastu. Võiksin kirjutada pika postituse, aga kuna antud blogi toimib siiski veel ratsateemalisena, siis jääb see ära.

Kolmapäeva ma väga enam ei mäleta (mistõttu peakski iga õhtu blogima), aga trenn oli nii ja naa. Nimelt üks uus hobune, Golden Glory, toodi paaritusse, aga kuna viimane pipardas täkuga kokku saades, elab ta meil nüüd kuskil kuu aega kuni järgmise innaaja lõpuni. Seega pidi Adeele kindlasti terve trenni passima võõrast mära ja temaga suhtlema.
Esimestel hüpetel ristil samm absoluutselt ei klappinud, mingi pisikene lisasamm tuli pidevalt ette. Pärast oli okei ja hüppasime ka lattaeda.

Eile oli märake aga tubli. Alguses mängis puulõuga ja üldse ei töötanud. Mul viskas nii üle, panin jalused kaelale ja tegin täisistakus - sain enam-vähem tööle. Varsti tulid ka Kerli ja Ester trenni vaatama, viimane küsis, et kas ma olen palju paindetööd teinud, mille peale vastasin, et "jah, vähemalt üritasin", sest katastroofilist muutust paremuse poole ei olnud juhtunud. Naine kommenteeris, et väga hea kontakt oli, sellist polevat meil varemalt nähtud, kuid kahjuks mina sellest aru ei saanud, sest hobune julmalt istus mul käe peal.
Galopis oli väga mõnus, hea rütmiga ja pehme, ei tõmmanud kordagi alt ära. Alustasime ristiga, mida hüppasime paar korda. Siin kohal mainiksin ära, et juba alates esimesest hüppest samm kogu aeg klappis. Ühe korra läks hobune väga hoogu ja perutas hüppel. Ester samal ajal filmis ja kogu mu jutt "mis kuradi asi see veel oli (üllatunult, veidi naeru kihistavalt)" jäi peale. Varsti suunas Ester mind lattaiale, mille naine ehitas 85 cm kõrguseks. Põdesin ikka korralikult, sest Adeele on tõketel selline hobune, et kui sa ei mõtle, et "kurat võtaks, nüüd me lähme üle ja mingit teist teed pole", siis muidugi hüppab hobune puhtalt, kuid minu selle hetkene olek, et "okei, no proovime siis... äkki läheb õnneks", tõi muidugi kaasa mööda jooksmise. Tulin siis uuesti ja hobune hüppas sellest traavis üle, hehe. Tulin teist korda ka ning endiselt üllatas mind - olin temaga ülirahul. Mis sest, et kummalgi korral samm ei klappinud, ehk esimesel tegime tillukese sammu ette ja teisel hüppas poolelt sammult. Mina jäin muidugi mõlemast hüppest maha, kuigi  juba mõned galopifuleed enne tajusin, et meil samm ei klapi.
Pärast tuli Janika ka läbi ja tõi meile jäätiseid. Samuti abistasin veidi Kerlit, kes läks Gloryga natukeseks sõitma.
Adeele käitub lihtsalt nii totult, iga kord hakkab indlema, kui võõras mära on läheduses, nagu tegemist oleks täkuga.

Sincerely yours,
Grete