Alustuseks sooviksin otsejoones aitäh öelda kõigile, kes mu blogi viitsivad ikka aeg-ajalt lugeda. Kolme kuuga on kogunenud juba üle 1000 vaatamise, 3 püsivat jälgijat ja palju teisi.
Tahaksin öelda, et raiskasin täna 5 eurot sõidu peale Kernu, kuid siis valetaksin. Hoolimata sellest, et sõitma ei saanud minna tänu platsi läbivettinud olekule, tegin käekõrval.
Tallinnas oli ilus ilm, kohati pilvine, kuid päike paistis. Vana-Pääskülla jõudes tõmbus taevas kohe eriti halliks, kuid vihma ei sadanud. Mida rohkem linnast välja, seda märjemaks ilm muutus. Ruila ja Kohatu juures tuli selline paduvihm, et hoia ja keela, kuid Kernu jõudes tundus kõik kuiv olevat.
Talli jõudes vahetasin riided ära, viisin valjad, kaska, maiused, harjakasti ja kindad lasipuu juurde, tõin juba sadula ja jalutusnööri ka, kui hakkas suuremat sorti paduvihma sadama. Jäin kokkuvõttes varju alla oma pooleks tunniks.
Kui taevas selgines, tegin harjakasti korda, sest see oli seest vett täis. Võtsin Adeele ka, kellega tegin üle tunni aja käekõrval. Tal oli seda vaja, sest ta on viimasel ajal nii ülbeks ära läinud, kasutab mind julmalt mingi sügamispostina, ei oska enam inimese kõrval kõndida, poeb alati selja taha, nurub maiust, ei anna korralikult kapju. Selle viimase asjaga ei saanud ma ikka korda. No proovisin vähemalt viit erinevat moodust, aga ei mingit tulemust. Viimane võimalus on järele jäänud nüüd veel stekiga, jah, tundub imelik, aga veel veidram on kangutada hobuse jalga 5 minutit üles, mille lõpuks annab ka ise.
Pärast ligi poolteteist tundi, oli hoopis teine hobune nööri otsas. Kuna ta oli tubli, otsustasin ära lõpetada.
Pärast saabus veel Ester koos treileriga, rääkisime natuke ka.
Homme lähme taas paisjärve äärde ja harjutame treilerisse sisse panekut peaaegu kõikide hobustega, Goldy, Mae ja Tessaga lähme aga lihtsalt juurde tutvuma.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment