My love, you have found peace. You were searching for release.

Sirutab küll, kui tahab (24. juuli)

Lipsi muutub aina sõbralikumaks, tahab silitusi. Varem ikka keeras tagumiku näkku ja ootas inimese taganemist. Veterok oli kõige kurja juur, sest nüüd, kui teda enam pole, käituvad hobused ka paremini. Aga Adeele tahab ikka koplis alguses eest ära jalutada. Täna proovisin seda Reilika moodust, et kükitad ja korjad muru peopessa, samal ajal hobusele lähenedes. Ja mõjub, kõik suksud vaatasid ainult suurte silmadega, mida ma teen ja tundsid huvi, kuid keegi eest ära ei liikunud, tulid hoopis nuuskima ja uudistama.

Mis ma ikka oskan tänasest rääkida. Plats oli nii nagu oli, ühe korra libisesid tagumised jalad kergelt alt ära, teisel korral trenni lõpus uisutasime päris kõvasti, seega jäi üsna suur vagu meist järgi.
Panin täna kannused ja steki võtsin ka kätte. Sai ühe korra viimasega traavis veidi ergutuseks pisikese märguande, mille peale hobune terve järgneva aja hakkas hüplema. Pärast võistlusi on Adeelel taas see vastik komme tagasi tulnud, et ta lihtsalt tõmbab sind galopile, kogu aeg pakub ise ja tahab hüpata kiiremasse allüüri. Homme on õnneks Kerli ka, seega saan temalt nõuandeid küsida, sest kui täna Estrile murest rääkisin, mainis naine vaid, et ta ongi selline - tahab minna - aga otseselt midagi, mis mind aidata võiks, ei lausunudki. Traav oli okei, tahtis ainult kiirustada või siis jällegi lonkida, sellist õiget töötraavi saavutasime vaid mõned korrad. Tegin palju üleminekuid. Hobune ei reageeri mul üldse enam poolpeatustega korraliku peatuse ettevalmistamisele, jumala tuim, jääb ratsmele lösutama ja nendega ma põhimõtteliselt tiringi ta ainult seisma. Ühesõnaga, nüüd, kui ta on saanud ikka parajalt puhkust pärast võistlusi, arvab ta, et selleks aastaks on kõik, mida sa veel tahad?!
Hüppasime ka, tulin alguses traavis, sest kui galopis alustada, jookseb ta mul muidu viimasel hetkel mööda. Tõstsin risti ja lattaeda veidi kõrgemaks. Siis tuli Ester ja ütles, et lattaeda tuleksin. Rääkisin, et pole seda Adeelega kunagi tulnud veel, mille peale naine vastas, et nüüd ongi viimane aeg. Tulin galopis peale, hüppas mööda. Juhtisin uuesti tõkkele, see kord aga traavis ja tuli ilusti üle. Tulin siis vasakust süsteemi - lattaed ja rist. Nii kuskil 3-4 korda, kuni Ester lausus, et väga hea ning sõitis linna. Tegin veel paar hüpet, lõdvestavat traavi, mis keksimise pärast väga välja ei tahtnud tulla, isegi, kui andsin ratsme pikaks. Jalutasin maha, vaatasin, et hobune polnud kuskilt niiske, isegi mitte sadula alt, kust ta tavaliselt kogu aeg on.
Õnneks polnud sadulavöö uut koorikut maha hõõrunud, mille ma avastasin ka alles samal päeval puhastades.

Kuna telefoni aku oli juba enne Pärnu bussile minnes tühjaks saanud, siis elasin terve päeva ajateadmatuses. Enne äraminekut käisin korraks Estri ämmalt küsimas, aga Ruila marsat oodates oli küll tunne, et ootasin seda üle tunni aja.
Ja need rekkamehed on ka viimasel ajal eriti meelsaks muutunud, annavad pidevalt signaali mööda sõites.

Homseks sooviksin ilusat vihmavaba ilma ja head, sisukat, tööd täis trenni!

Sincerely yours,
Grete