Saime Reilikaga bussis kokku, kes näitas Helketmarist ostetud Whitakeri kummi.
Panin täna abivahendi peale. Kohe algusest peale oli täiesti teine hobune, liikumine oli super hea. Haaras kergelt maad ning jooksis nii pehmelt. Oleks ta vaid selline kogu aeg, ratsmes ja puha, ainuke halb asi, et loivas ning ei tahtnud säärtele nii hästi reageerida, kui oleks võinud. Kui trenni lõpus aga steki kätte võtsin, oli igale poole kiire.
Nüüd on pikendus võrreldes eilsega halvemaks läinud, üks kord oli super, no tõesti ilus. Kerli ka kiitis kõrvalt, et väga hea. See-eest on aga üleminek sammude venitusest töötraavile ja peatusesse väga head, enam ei ole seal nurgas libe ka.
Eelmises postituses mainitud mitte-tähelepanu võib tänase päeva kohta küll ära kaotada. Tegime nii umbes tund või isegi veidi rohkem kõva trenni, nii Ester kui ka Kerli seletasid kõik ilusti lahti. Sain LÕPUKS aru, mida nad mult tahtsid.
Laupäeval lähen talli. Loodan, et üsna pea ei vaja ma seda kummi enam, kuigi noh tänase seisuga on võistlusteni vaid 9 päeva. Ja kuna galopi osa on meil nagu ta on ehk siis traavist galopile esimest korda trenni jooksul me oskame ainult joosta, tagasivõtmistel tahame ikka kiirustada ja galoppi hüpata. Kui lõpuks rahuneme maha, teeme ilusti ühe suurema voldi ratsmes lõdvestunult traavi ning tõstame nurgas galoppi, siis oskame ratsutada küll, aga ikka kiirustame igale poole ning painde küsimine käib meil üldse üle jõu, sest nii, kui mõni väiksem volt esineb, paneme külje maha. Sellest võib järeldada, et ma ei tea, kas A6 lähme. Praeguse seisuga on skeem ilusti peas küll, kuid läbi pole kordagi sõitnud. Ma peaksin galopis nüüd terve järgneva nädala kõvasti tööd tegema, siis võib-olla suudaksime enam-vähem ära sõita. Vaatab siis, mis saab.
Sincerely yours,
Grete
Hoian teile pöialt võistlustel!!! :)
ReplyDelete