Dream Within A Dream

After watching this no one could possibly feel uninspired.

http://charlottedujardin.co.uk/dreamwithinadream/

Sincerely yours, 

Grete

Cross Country – Raising the Bar

"I love working with horses. I love the partnership that you create with the horses."

"A horse is not a machine – you can't just press the accelerator and the brake like you can in a motor car. The horse has good moods and bad moods and good days and bad days."

"The rider also needs to be very focused and very concentrated and that is the most important part. Yes, they need to be brave but it is also having the sharpness in the reaction."

"Everything you've worked for, every moment that you've been in training – good and bad whether – all the way through the years. All that's put into that moment and that partnership is when it's at its strongest."

"You're gonna raise the bar every time you go out  – it's a passion."

Sincerely yours,
Grete

Dear Santa!

I've been a good girl this year so can I just have this?! Oh please... pretty-pretty please...

This jacket is from Kingsland Dressage's new collection.

Sincerely yours,
Grete

Dressage – In Pursuit of Perfection

"Equestrian sports take a lot of commitment and dedication."

"Dressage is certainly the most technical sport of the equestrian sports."

Sincerely yours,
Grete

My premonition of the world comes to me

The xx - Together

I haven't had time to write anything due to school, being at the stable every day and helping out my fellow riders on weekends so instead of some chit-chat here are some pictures from the past month. All the photographs are made by our lovely Kristina Pärtel.

I just have to say that I love this horse so-so much! Even though she's already 10 years old, she is so quick and eager to learn. We've had each other only for a month and our partnership isn't as perfect as one could expect but even with this time I can see such huge improvement. And of course, I can only thank the best trainer I've ever had for this – Eva Koks. Once again, I love this mare to bits!

Sincerely yours,
Grete

Showjumping – Excelling Under Pressure

"There's hundreds of good riders. The few that come to the top at the end of the day are the ones that really push themselves to the limit."

Sincerely yours,
Grete

Keep your mind set in your ways

Ben Howard - Keep Your Head Up

Nonsens on Kasemäel viibinud alates eelmisest pühapäevast ehk 25. augustist. Mida öelda nii lühikese aja jooksul? Hobune on tõeline kullatükk! Kui Bonasse kiindusin mitmete kuude möödudes, siis tema on mu südame võitnud kõigest vähem kui nädalaga. See, kuidas ta alati mulle kutsumata kopli värava juurde vastu tuleb... või sealt talli poole suundudes enamuse teekonnast oma nina mu käe juures hoiab ning seda kergelt nuusib... või pärast trenni tema ümber askeldades oma mokkadega mu põske õrnalt puudutab... või kuidas ta kikkis kõrvadega üle boksi ukse piilub, kui ma seal ees toimetan. Need on sellised momendid, mis panevad mind tundma, et kõik see jamamine ja nende loomadega tegelemine tasub end ära. Kõik see higi, vaev ja pisarad on justkui korvatud selle ühe hetkega, mil sa taipad, et loom, kes on su sõber ja partner, usaldab sind nagu seda oled sina kõik see aeg teinud.

Ka minu kindad on langenud (ilmselt) varguse ohvriks. Mäletan, et kui neljapäeval Niitväljal käisin, võtsin need riietusruumis käest ja asetasin pingile. Edasine on aga must auk... ma ei mäleta, kas ma ka jätsin need sinna, või panin taskusse. Esimesel juhul on tegemist ilmselge vargusega, sest enne ära minekut riideid vahetades ei pannud ma neid kotti ja rongis selle üle järele mõeldes ei meenunud, et need üldse mul kuskil küljes oleksid olnud. Teisel juhul kaotasin ma need aga kuhugi esimese või teise talli vahele, sest pärast õunte pesemist läksime Leenaga kohe Eliast ja Odkrywkat tooma. Kuna täna läks see meelest, siis tuleb mul homme Eliase boks kindlasti üle vaadata, sest just tema oli viimane hobune, keda ma tol päeval kopeldasin. Riietusruumis viibimise ja hobuste sissetoomise vahepeal uitasin ma aga lihtsalt talli vahel ringi, seega võisid need ka seal taskust välja pudeneda. Üks on aga kindel – kui see leidis aset tallihoones sees, siis ilmselt korjas keegi need lihtsalt üles ja võttis endale kasutamiseks, sest kuni praeguseni pole mul mitte mingit infot nende kohta. Homme olen viimast päeva Niitväljal, seega passin peale, mis kellelgi käes on. Samas ei saa igaüks neid kättegi, sest tegemist on XXS-XS suuruses kinnastega. Üsna kurb oleks küll 32.25€ lihtsalt tuulde visata...

Lisaks kõigele muule on mu selg valus, põlv marraskil ning parem käsi ka veel katki. Kuna ma lootsin täna oma kindad Niitväljalt üles leida, ei võtnud ma vanu lagunevaid kaasa. Ent kuna saatusel olid omad plaanid, pidin täna tallis paljakäsi toimetama. Läksin siis Leena palvel Latifah't ümber talli jalutama. Jõudsime peavärava juurde, kui järsku pidas hobune õigeks lendu tõusta. Seda tegi ta aga nii äkiliselt, et korde mu paljastes kätes tekitas paremale käele suures ulatuses n-ö põletushaavu. Eesti keeles sellele vist otsest vastet polegi, kuid inglise keeles nimetatakse seda rope burn või friction burn'iks. Takkaotsa sattus mu teele veel kivi, mille poole mära mind meeleheitlikult vedas ja tänu millele veel ka maaühendust kogesin. Selline tsirkus kestis veel oma 5 minutit, mul oli selline tunne nagu oleks toimunud mingisugune vet-kontroll. Ainuke vahe seisnes selles, et mul puudus igasugune kontroll looma üle, hobune lihtsalt vedas mind enda kõrval. Rippusin elu eest ta küljes, sest sisimas aimasin, et Leena ei andestaks mulle, kui laseksin ta "lapse" Niitvälja peale galopis tuhatnelja kihutama, korde taga lohisemas. Mul pole kedagi muud tänada kui jumalat, et sain ta väliplatsi koolisõidu poole juures asfaldil pidama ja talutasin talli ette. Selgituseks kõigile, kes Latifah't oma silmaga pole näinud, siis ta turi on minust ca 5 cm kindlasti kõrgem ja ma olen 165 cm pikk, kehaehituselt on ta ka tugeva kondiga. Kui selline koljat otsustab minna, siis igaüks sellist massi pidama ei saaks. Muidugi, kui mul oleksid olnud kindad käes ja hobusel päitsete asemel valjad peas, oleks olukord lihtsamini lahenenud ning kontroll looma üle parem. Praegu seda meenutades võib tunduda antud moment koomilisena, kuid selles hetkes olla... oleks tegemist olnud ühega tunnihobustest, oleks mul ausalt öeldes ükskõik olnud, kas ta pääseb lahti või mitte. Kõige suurem hirm oligi vastutuse ees, seda võimendas veel sel hommikul varemalt lausutud Leena ema sõnad: "Ega Leena igale ühele oma hobusega tegelemist ei usalda. Sa oled ilmselt selle välja teeninud." See tsitaat ei ole kirjutatud just sõna-sõnalt, aga mõte jääb samaks.

Kokkuvõtteks kogu sellele viimasele lõigule küsiksin, et how the hell ma homme 2 trenni üle elan (esimene Cavega ja teine Nonsensiga)?!

Ilmselt arvavad nüüd inimesed, et mis mõttega ma ikka nii suurt kisa ühe paari kinnaste pärast teen, aga kahjuks on nii, et kõigil pole taskust niisama sellist summat võtta.

Sincerely yours,
Grete

Horze & B Vertigo autumn/winter 2013

Horze and B Vertigo launched their new fall/winter collection today. I really really like the colours and designs for this season, but I think it's because I overall love autumn. It's my favourite time of the year if I may even say so. So here's my list of products that stood out and I'd like to own... if I had the money of course. To view the full range just visti www.horze.eu.

B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches

B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches

B Vertigo Manilia full seat breeches

B Vertigo Venice jacket

Horze Selena quilted leather gloves

B Vertigo Cesar knitted hat & Mackenzie knitted scarf

As you may have noticed, I'm a big fan of B Vertigo equipment so I'll keep my fingers crossed that I manage to buy at least one product from their new collection.

Sincerely yours,
Grete

B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches

B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches

B Vertigo Manilia Women's Full Seat Breeches

Treading lightly, tightly shedding its old skin

Ólafur Arnalds - Old Skin

Jah, ka minul esineb vahel blondi-momente. Panin äratuse tund aega hilisemaks kui oleksin pidanud ärkama, seega saatsin Leenale kiirelt sõnumi ning õnneks saime nii planeerida, et lükkasime trenni pool tundi hilisemaks.

Forest oli täna taaskord nii hea poja. Kuna Tõnis oli platsi kastmisega ilmselgelt hoogu läinud, jätsime galopiosa ära, see-eest harjutasime palju üleminekuid kiiremast allüürist aeglasemasse, sest just need on minu nõrgad küljed. Sõidan ilusti hobuse kokku, kuid sellel otsustaval viimasel momendil lasen sääred lahti ja luban hobusel laiali valguda. Õnneks täna jagus selliseid hetki väga vähesel määral – järelikult õpin.
Pean ka ära mainima, et Foresti koondatud traav on kirjeldamatu. Ilmselt juba vanadele kaladele pole niisugune feeling midagi uut, ent ma pole varem ühegi sellise vanema ja oskava koolisõidu hobusega sõitnud.
Praegune faas minu ratsutamise karjääris muudkui motiveerib jätkama. Vahepeal, mil ma Bonaga aina võitlesin ja mässasin, kadus igasugune treeningisu ära, ent õnneks see taastub. Minus on tekkinud janu uute kogemuste ja oskuste järele, iga treening toob endaga kaasa midagi uut ja põnevat. Iga trenni ootan igatsusega... Nüüd lähipäevil selgub, kuna Marit Nonsensi Kasemäele toob ja kas me üldse klapime. Seda ma võin öelda, et ma küll igatsen Bonat ning mõtlen vaid headele mälestustele, kuid tema sadulasse puudub igasugune tahtmine istuda. Ennem käin juba 2-3 korda nädalas Leena trennides. Võib öelda, et ega selle "õige" hobuse leidmine pole mitte üks teps kerge.

Sincerely yours,
Grete

I know that we'll be safe and sound

Capital Cities - Safe and Sound

Niitvälja on paras tsirkus küll, omaette klass...
Hetkel on üle pika aja uus draama – inimeste jalanõud lähevad kui soojad saiad. Mõnda aega tagasi varastati Mare madalad ja täna oli Irise pikkade saabaste kord. Ei kujuta ettegi, kes nii talitab, kuid vihaseks ajab Tõnise kahtlane pilk ikka küll. Täna sadas neid kohe eriti rohkelt, sest ta vahetas aknaid ja toimetas üldse igal pool tallis ringi. Eriti kahtlust äratav olen muidugi siis, kui tulen ja lähen, kandes suurt spordikotti. Eks näeb, kas jalanõud ilmuvad välja ka või jäävadki igavesti kadunuks.
Peaks ära mainima, et nägin täna üle pika aja näost näkku Ellenit. Päris kohmetu hetk, kui nüüd tagantjärele mõelda...
Forest oli täna nii hea poja. Tänasel treeningul seisnes põhirõhk õlad sees ja traversil. Esmalt mainitud harjutus ei paku nii suurt pinget kui viimane... selles suhtes, et ma ei väida, et ma oskan õlad sees perfektselt, kuid see on lihtsalt kergem. Traversiga pusisin ikka kaua-kaua, rääkisin juba Leenale, et ma ei suuda seda ja ei tule välja. Treener karjus mu peale, seletas mitu-mitu korda detailselt, mida ma tegema pean, kuni lõpuks tuli see üks ja ainuke ning õige. Asusime välisplatsil koolisõidu osas ning terve pika külje (60 meetrit) lihtsalt naeratasin, kuulsin, kuidas seljatagant kostusid sellised fraasid nagu "väga hea", "super", "vot see on hea", "tubli". Minu jaoks isiklikult oli trenni tipphetki suisa 3. Esiteks see üks õnnestunud travers, teiseks üks superhea pikendus – hobune lihtsalt lendas all, täiesti sõnulseletamatu feeling. Kolmandaks aga moment, kui olin teinud suunamuutuse läbi diagonaali, sõitnud läbi nurgad, lühema külje, liikunud edasi pikale ning hetkeks oli tunne, nagu hobune oleks kaks traavisammu passaaži pakkunud. Ma ei tee nalja, ta on siiski vana koolisõidu hobune. Samas see tunne, kui ta tõi jalad kõhu alla... see jääb ikka lausa pikaks ajaks meelde.
Ühesõnaga kui nüüd päev kokku võtta, siis olen väga-väga rahul. Nii head trenni pole mul varem Forestiga olnud, lausa super. Lisaks kõigele heale nägin täna ka Evat, rääkisime ning kuulsin temalt, et Marit vist plaanib tuleval nädalavahetusel uue hobuse Kasemäele tuua. Olen väga elevil, samas ei taha Leena trennidest ära minna. Tunnen, et olen nüüd taas kogemuste võrra rikkam ning seda rohkem kui 9 kuu jooksul, mis ma Bonaga koos olin.

Oi, peaaegu läks juba meelest... Sain täna ka oma uued Horze kindad kätte. Seni ei oska midagi muud öelda kui "ideaalsed", eks näis, kui kvaliteetsed need on, sest suuresti kiidetud Roeckli firmas olen ma tõsiselt pettunud. Need kindad pidasid mul kõigest kuu aega vastu enne, kui katki läksid. Lausa auk ei kulunud sisse, kuid  nahk hakkas maha kooruma, mis omakorda muutis kindad libedaks. Lisaks meeldib mulle kohe väga uute kinnaste mudel ja värvikombinatsioon.

Sincerely yours,
Grete

Classical Training: One Sport, One Mind, One Mission: Horse Happiness by Sarah Warne

http://www.eurodressage.com/equestrian/2013/08/18/classical-training-one-sport-one-mind-one-mission-horse-happiness

I'm sorry, but I must share another well-written article.

Vabandused, et ma jälle artiklitega jändan, kuid ka see on väga hästi kirjutatud.

Sincerely yours,
Grete

"Push It" by Lauren Sprieser

http://www.chronofhorse.com/article/push-it

Really well written article, one of the best ones I've read in a long time...

Üle pika aja üks väga hästi kirjutatud artikkel...

Sincerely yours,
Grete

Update: 12.08

Minu teekond on mind lõpuks viinud tagasi Niitväljale. Käin Leena trennides Forestiga... kui aus olla, siis hobune on küll super, aga see 45 minutit möödub nagu poleks olnudki. Seevastu ei saa kurta, tuletan endale meelde ka raskemaid koolisõiduelemente vahelduseks sellele baasile, mida varsti juba poolteist aastat järjest erinevate hobustega harjutatud. Kui alustades tundus kõik nii harjumatu ja ebamugav, siis nüüd saan hobusest iga trenniga paremini aru. Üritan olla positiivselt meelestatud ning võtta igast treeningust maksimumi, samas tuleb nüüd teha ka rohkem n-ö kodutööd. Pean piinlikkusega tunnistama, et võtsin eile üle mitme-mitme kuu taas koolisõidumäärustiku lahti, mida ideaalis võiks ju vähemalt korra üle nädala sirvida.


Sincerely yours,
Grete

Passion precedes the smile

Ever Forthright - Lost In Our Escape

Tore näha, et mu blogi elab edasi, kuigi ma ise siia enam midagi ei kirjuta.

Bona läks suvepuhkusele, mis tähendab mulle kahte vaba kuud. Sügisest tuleb ta tagasi... või noh... eks me näe. Nagu ma Katrinilt kuulsin, siis Marit sooviks ka ise parema meelega oma pisema mära tuua, kellel võõrutati talvel varss ära. Ma mäletan Nonsensi vaid nii palju, et ta pidi hea hüppega olema ja vastavast suguvõsast pärit olema. Kui ma teda eelmise aasta oktoobris proovisin, oli ta suust väga pehme ja eest järeleandlik. Liikumise koha pealt ei oska enam sõna võtta, kas ta sobiks koolisõitu või mitte, meenub vaid ülimõnus galopp. Halb osa selle juures on aga see, et ta pidi väidetavalt olema suur energiapomm, mis tähendab iga päev vähemalt mingitki liigutamist. Jutu mõte seisneb selles, et ma ei tea, kui kiire aasta mul nüüd üheteistkümnendas klassis tuleb, iseenesest sooviksin väga temaga midagi saavutada. Sest nagu näha, siis Bonaga saavutab 8 kuuga selle, mille iga teise hobusega mõne kuuga.

Ühesõnaga jääb blogi nüüd kuni septembrini tühjaks, las ta elab oma elu siin edasi. Kui ma aeg-ajalt bloggerit külastan ja teiste blogisid lugemas käin, siis näen, et inimesed siiski tunnevad mu blogi vastu huvi... või on lihtsalt kuidagi siia ära eksinud.

Sincerely yours,
Grete

Call me the underdog

Bontsik oli täna üle pika aja tubli, so proud.
Praegu on lood siis nii, et eks saan näha, kas minu ratsakarjäär lõppeb nüüd juuli alguses ära või mitte.

Sincerely yours,
Grete

Trenn 16. märtsil

Nagu näha, siis leidis eksinu oma tee tagasi blogimaailma. Ühtegi reaalset põhjust, miks mitte vahepeal kirjutada, vist ei olegi. Mitteviitsimine ja arengu puudus ei kutsunud kohe üldse siia tagasi, aga nagu öeldakse, siis parem hilja kui mitte kunagi...

Areng puudub siiani... olen viimase kolme nädala jooksul hoidnud ennast Sauelt nii kaugel kui võimalik, külastanud ja tegelenud Bonaga väga vähesel määral. Ainuüksi juba eelmisel nädalal (8.-14. aprillil) ei käinud ma tallis kordagi, mõtlesin Maritile haleda vabanduse välja, et olin haige... Siinkohal mainiks vaid üht sõna - karma. Jah, sel nädalal jäin aga tegelikult ka haigeks - palavik, kurguvalu ja jube nohu. Tunnen ennast ülihalvasti, ilmselt mõjub mulle mind ümbritsev keskkond, ent edaspidi, kui ma soovin kuhugi jõuda, pean sellest lahti ütlema, sest sel viisil edasi jätkata ei saa!
Andsin mõnda aega tagasi Maritile teada, et Bona jääb mulle arvatavasti liiga raskeks hobuseks. Ta pakkus välja variandi proovida enda teist, takistussõidusuunalist hobust, kui viirus lõpuks taandub ehk siis umbes mais.
Esmaspäeval oli ka Eva Bonaga sõitnud. Oli andnud mõista, et jah, ta on keeruline hobune ning kui teda kiiremas korras enda tahtele toimima ei saa, siis võib vaid lootma jäädagi, et sellest loomast kunagi normaalne ratsahobune saab.
Vähemalt on ka üks positiivne uudis! Marit rääkis, et kui viirus on taandunud, organiseerib ta mingisuguse koolisõidusadula, sest praegune Jacsoni hüppesadul on isegi talle suur, mida siis veel minust rääkida.

Sincerely yours,
Grete

We don't sleep when the sun goes down, we don't waste no precious time

Adrian Lux - Teenage Crime

Bona is really an "all over the place" type of horse. She also has her mood swings and she's kind of problematic horse, but that's no surprise, because she's Aries just like me. That's why I get her and try not to mind, however sometimes it's quite impossible as she can really get on one's nerves. Since the day I started loaning her, there hasn't passed a day where I haven't got any bruises or bumps after spending my afternoon in the stable. And today she managed to do it again. I don't really know why, but she spooked and jumped on my foot. Luckily it didn't hurt much but now the spot is turning purple.
Today I got back into the saddle after 2 and a half weeks. She was out of training for some time due to some complications and, if I may even say so, an injury. To this day I've been lunging and just spending time with her, today I rode her about 15 minutes. She went pretty well, considering the time she's been out of training. These 15 minutes contained some basic things: transitions from trot to walk and the other way around, 3 circles of canter from both legs. The main focus was her to relax her back and neck.
Now that Bona is back in training, I'm going to bring her back into work step by step and take as much time as she needs. Over these past few weeks I've finally understood that if you manage to put her in her place nad gain her interest, she starts to respect you, stops behaving badly and considers with you.


Bona on selline "igal pool laiali" tüüpi hobune. Samuti esinevad tujumuutused, mis teeb suhtlemise temaga raskeks, seetõttu pean teda veidi problemaatiliseks hobuseks. Ent nagu hiljutisest otsingust selgus, on ta sündinud jäära tähtkujus nagu minagi, seega ei pane ma isepäisust ja tujukust pahaks, kuigi vahel on see täiesti võimatu, sest tal on professori kraad närvidele käimises. Alates päevast, mil ta rendile võtsin, ei ole möödunud päeva sinikateta. Kodus õhtuti magama minnes leian alatasa uusi muljumisjälgi. Täna suutis ta seda aga taaskord, nimelt ehmatas ta millegi peale ja hüppas minu jala peale. Õnneks ei teinud see väga haiget, ent valulik koht hakkab tasapisi sinakas-lillakaks tõmbuma.
Käisin täna üle kahe ja poole nädala taas sadulas. Nagu ma olen juba ennist blogis maininud, siis Bona oli treeningust väljas ning ainuke liigutamisviis oli kordel kergelt jooksutamine. Ratsutasin umbkaudu 15 minutit, mille jooksul tegin üleminekuid traavis sammule ning vastupidi, samuti mõned ringid galoppi mõlemast jalast. Põhieesmärk oli aga, et hobune end seljast ja kaelast lõdvestaks. Kuna ta on need nädalad lehvinud vabalt nööri otsas ringi, siis ilusast ratsmesolekust pole enam haisugi.
Nüüd, kui Bona on tagasi treeningus, üritan tema koormust järk-järgult tõsta ning tasapisi töösse tagasi tuua.
Nende mõne nädala jooksul olen mõistnud, et see hobune ei pruugi üldse ratsasporti sobidagi. Ma nägin, et kui temaga tegeleda ja lihtsalt aega veeta, siis ta lõpuks hakkab inimest aktsepteerima ja austama, mitte ei tõuka teda oma heaksnägemise järgi ringi. Seevastu, kui täna tal sadulavööd pingutama hakkasin, olid kõrvad lidus ja üritas mind näksata, uueks žestiks oli ka sabaga valjult sahistamine. Pärast seda ta vaid taidles ringi, üritas mind enda ja boksi seina vahel laiaks litusda ning ei kuulanud üldse sõna. Ehk siis kokkuvõttes ma ei tea, mida teha - see hobune sobiks kuhugi, kus temaga ratsutataks paar korda nädalas ja ülejäänud aja mängiks muruniitjat, või olen ma tõesti nii rumal ning ei peaks laskma ennast hobuse käitumiserinevustest, mis on tingitud varustusest, häirida. Eks ma ootan nüüd selle aja ära, kui ta tagasi intensiivsesse trenni toon, ning vaatan siis, kuidas lood on. Kui mingit muutust paremuse poole aset ei leia, hakkan arvatavasti uut hobust otsima. Ma ei saa jääda kordama elementaarseid koolisõidu põhitõdesid elu lõpuni ning arenguga millegi taha kinni lihtsalt selle pärast, et hobusel on oma arvamus absoluutselt kõigest ning 90% asjadest talle ei sobi.

Sincerely yours,
Grete

#DancePonyDance

Sincerely yours,
Grete

Is this what I get for the choices that I made?

Bring Me The Horizon - Don't Go

Karvapall paraneb ilusti ja lahendus on leitud!

Täna oli lihtsalt jube ilm. Tallinnas kannatas veel kuidagi selle tuisu ära, kuid Sauel oli nii tugev tuul, et vahepeal oli raskusi hingamisega. Sellel teel, mida mööda talli lähen, on ühel pool majad ja teisel pool lage põld ning puhub alati valjem tuul kui mujal. Terve tee kõndisin silmad kinni või pilk maha suunatud ning mõlemad käed kõrvade peal. Mul on pea ja kõrvad jube tundlikud ning ega mu müts pole ka just kiita - see laseb tuult üsna korralikult läbi.
Üks hetk sõitis aga Helen mu kõrvale ja küsis, kas lähen talli. Vastasin jaatavalt ning sain poole maa autoga.

Bona oli täna kordel enam-vähem tubli. Tavaliselt ta ikka trügib ringi sisse või just vastupidi välja, tehes mingisuguseid veidraid kolmnurki või ruute, täna aga jooksis ilusti. Ka häälemärguannetel reageeris tavalisest paremini, ei pidanud stekiga pidevalt tagant utsitama. Ainuke probleem seisnes selles, et pärast esimest korda galoppi, ei viitsinud ta enam suundi vahetades ilusti joosta, pidin ise mingi hüppekese tegema või jalaga vastu maad põrutama, vastasel juhul poleks ta aru saanud, et mingit looderdamist pole.

See lihtsalt tegelemise ja kordedieet, kui nii võib öelda, on ta käitumist palju parandanud. Varem ikka käitus minuga kui hüpiknukuga, mind mitte välja tehes, ennast peale surudes ja minu ruumi mitte arvestades.
Loodetavasti see probleemivaba Bona ei kao mõnda aega kuhugi.

Sincerely yours,
Grete

Keep two eyes on that intangible finish line

 Vabandan, et pole mõnda aega oma tegemistest kirjutanud, ent ma ei näe mõtet kanda ette, kui mitu minutit ma Bonat kordel ühele kui teisele poole jooksutasin. Hea on aga see, et hobune paraneb vaikselt, samas mingit lahendust pole senini veel välja mõelnud. Vahepeal katsetasime üht ideed, kuid see ei sobinud. Pühapäeval pidime Katrini proovima veel üht mõttevälgatust, mis loodetavasti toimib.
Kasemäe on kuidagi tühjaks jäänud. Kaisa ja Classic lahkusid Kurtna lähedal asuvasse Kreglenisse, Kaia ja Siimu hobune Zandro Hollandisse, Karin ja Lemps Väänasse ning Diana ja Volteris Toominga talli. Kevade lõpul lahkuvad ka kõik Grete hobused Eestimaalt, seega ilmselt Eva lahkub. Pool talli jääb nii tühjaks. Üsna tühi tunne on nüüd, kui ainukesed inimesed, kes veel tallis ringi liiguvad on Doris, Eva, Helen, Elisabeth ja Leena.
Lasin täna Bona vabalt maneeži, kuid kuna üsna pea hakati hobuseid sisse tooma ning tal süttib mingi hulluse lambike peas põlema, võtsin ta ühe pika-pika jalutusnööri otsa ja karglesime niisama ringi. Pärast maha jalutades õpetasin talle natuke elementaarseid käsklusi, mida ta tavaliselt üritab nii palju eirata kui võimalik, seevastu täna aga sai veidikese harjutamise peale ilusti aru. Ilmselt tuleks edaspidigi päitsetega käekõrval tegelemist harjutada, kuna pärast seda oli ta boksis nii vaga. Tavapäraselt lendab ta kohe heina sisse ning hakkab seda nosima, ent täna seisis üsna liikumatult nurgas seni, kuni tekke vahetasin. Sellistel hetkedel muutub Bona aina armsamaks, hoolimata, et mõnel päeval soovib ta minust hakkliha teha, pressides mind boksi seina ja enda vahele või tõmmates koplist tuues käest ära. Seda viimast tegevust harrastas ta esmakordselt neljapäeval - Katrin tuli maja tagant välja, kuid enne vaattevälja ilmumist, rääkis ta hobusega, viimane aga ehmatas sellest hoolimata ning kõige oma jõuga lehvis minema. Kahjuks oli mul see pikk jalutusnöör kuidagi halvasti käes, et see jäi korraks kinni. Jalutades hobusele järele, libistasin kinda ära, sest käsi oli nii valus ning keskmine näpp lausa tundetu. Käeselg oli otsekoheselt turse läinud ning sinakaks tõmbunud, kartsin, et kolmandalt sõrmelt koorub küüs maha, kuid seda õnneks ei juhtunud. Kätte andis Bona õnneks ilusti. Praeguseks on aga olukord selline, et vahejuhtumit poleks nagu juhtunudki, sest jäse on nii hästi paranenud.

Pildike 27. veebruarist talli minnes.

Kuna garderoobi pandi paar päeva tagasi peegel üles, oli mul täna vaja veidi ilutseda.

Sincerely yours,
Grete

Eskadron Limited Collection: Summer 2013

A few days ago first items of the new Eskadron Summer 2013 collection were launched on two websites. If you visited Spoga Horse 2013 in Germany at the beginning of February, you could check out the collection there.
Eskadron has been my favourite horse equipment brand for years. The overriding reason is that they have trendy seasonal collections, which always suit the upcoming season, I think they nail it every time. Not to mention the quality of the products.
In my opinion this year they've taken a long step further or maybe it's just that I've been a fan of tartan fabric as long as I can remember. So here are some examples:

To flick through the full collection just visit either Calevo or Eskadron's official online shop.

Mõned päevad tagasi avaldas Eskadron kahel veebileheküljel oma uue kollektsiooni. Kes külastas veebruari alguses Saksamaal messi Spoga Horse, sai ka seal kohapeal toodetega tutvuda.
Eskadron on olnud minu lemmikbränd ratsamaailmas juba aegade algusest. Peamine põhjus seisneb selles, et nad toodavad hooajalisi kaupu, mis aga sobivad täpselt eesootavasse hooaega, rääkimata väga heast kvaliteedist.
Minu silmis on Eskadron sellel aastal suure sammu edasi astunud või on asi lihtsalt selles, et mulle on šotimuster ja -rahvusvärvid lapsest saati sümpatiseerinud.

Sincerely yours,
Grete

In a moment, everything could change

Now everything I do, is all for loving you.
It's not something that we're used to.
No other way to say, I need you every day.
And now I'm gonna change my ways.
And it's a part of you, I never wanna lose.
I'll do anything you want me to.
Like any other day, I know I'll find a way.
And if ever I'm alone you'll say.
  

I'll be thinking about you.

I'll be thinking about you.

In a moment, I know that everything could change.
And I know that, my life would never be the same.
You're the only one that's making sense to me.
When I close my eyes, you're the one, I see.
There's no other way I could ever be... without you.

Calvin Harris (Feat. Ayah Marah) - Thinking About You

Bona on meil nüüd mõnda aega treeningust väljas. Kes teab põhjust, see teab. Kurb, tunnen end selles süüdi.

Sincerely yours,
Grete

Horze Spring 2013

An equestrian equipment brand Horze launched their new spring 2013 collection today and the B-Vertigo jacket and vest caught my eye right away. They're now on my must-buy list. You can browse through the new products on their website.

Oli ka aeg inglise keeles kirjutada. Juurde on tekkinud mitmeid lugejaid, kes ei mõista eesti keelt, seega nüüdsest alates võib leida mõningate postituste juurest ka ingliskeelseid kokkuvõtteid. Mingi tung selles keeles kirjutada on minus kogu aeg olnud, väga sageli tuleb ette situatsioone, kus eestikeelne sõna on kuskil ajusopis kaotsi läinud, see-eest ingliskeelne vaste on juba ammu peas kummitamas.

Ühesõnaga, Horze laskis täna oma kodulehel välja kevad 2013 kollektsiooni, kust jäid koheselt silma kaunid B-Vertigo jakk ja vest.

Sincerely yours,
Grete

Kallim kui kuld...

SUPER, lihtsalt super! Eilne trenn, to be exact. Ei mõista, mida ma nii teistsugust tegin, aga no lihtsalt suurepärane.
Jõudsin talli, kus Pincu ja Kelli kapju värgiti, kui ma juba Bonat puhastasin ning hobused õue viidi, ei teinud loom sellest väljagi, kuigi just eelnev päev Classicuga oli toimunud vastupidine reaktsioon. Vahepeal jäi kuulatama, aga kuna kartsin, et tal sõidab katus ära nagu tavaliselt, kui ta üksi talli jääb, rääkisin temaga ja lihtsalt patsutasin, mille peale ta oma heina edasi nosis. Panin hobuse valmis ja läksin maneeži jalutama. Kuna pinnast oli just kastetud, olid mu saapad nagu mudamülkast läbi käinud. Kordetasin kuskil 20 minutit Eva süsteemiga, peale mida kiitsin tüki suhkruga ning ronisin selga. Bona oli suust juba nagu hobune. Kontakt oli olemas, ent ei istunud käe peal ja nii terve trenni vältel. Galopis tundsin veidi rohkem survet, ent see sai üsna pea parandatud. Kõik see 30 minutit rippus libisev lõdvalt, ühe korra pidin abivahendit kasutama, kuid see oli ka kõik. Säärele reageeris absoluutselt kohe, stekki ei olnud vaja tarvitusele võtta kordki. Mõned pikendused hobune reaalselt lendas, nii kurb, et Kasemäel pikal küljel ka peeglit pole, oleks tahtnud näha. Ainuke miinus trenni jooksul oli see, et kui ma täisistaku võtsin, kiilus hobune justkui kinni. Pidevalt pakkus mulle galoppi. Nüüd ei oskagi siis öelda, kas tal oli ebamugav, tahtis lollitada või andsin ma pidevalt enesele teadmatagi vastavaid märguandeid. Samas viimane variant ei saa ka tõsi olla, sest ma ei viinud kordagi välimist säärt niivõrd taha pool ega teinud puusaga nõksu. Ilmselt jääbki see põhjus mind kummitama.
Lõpetasin trenni ja jalutasin Bonat üle 30 minuti maha, sest olin ta niivõrd higiseks ja auravaks sõitnud.

Ma loodan, et eilne treening polnud kõigest ühekordne juhtum, samas mingisugust tagasilööki võib oodata, sest Marit on komandeeringus ning keegi ei liiguta Bonat esmaspäeval ja teisipäeval.
Tegin paar pilti ka.

Sincerely yours,
Grete

Is this what's to become? Is this...

The Devil Wears Prada - My Questions

Ausalt öeldes ei mäletagi, kuidas kolmapäevane trenn välja tuli.

Neljapäeval käisin klassiga Pärnu teatris näidendit vaatamas, seega tallis ei käinud.
Reedel oli trenn Evaga. Kuna ma jõudsin riided vahetada ja varustuse välja tuua juba poolteist tundi enne trenni, siis viitsin aega ja passisin maneeži ääres. Eva jalutas just Salomeed ning rääkis, et oli välja mõelnud plaani ning kui ma trenni tulen, siis kordetaks enne. Kuna aeg liikus niivõrd aeglaselt, tegin Bonale sügavpuhastuse, kitkusin natuke lakka ka, tal kasvab see pea lähedal liiga paksuks, seevastu kui turja juurest on nii õhuke.
Maneeži jalutades, pani Eva mingisuguse oma süsteemi, mis tegelikult aitas päris hästi. Kuskil pool tundi oli kordel ja võitles iseendaga, edasi läksin selga. Alguses hoidis hobune ilusti oma pead, hiljem aga lösutas uuesti ratsme peal. Libisev oli mul üsna korralikult käes, ent peeglist vaadates rippus see lõdvalt. Success! Õhtul nägin rongis Leenat ja rääkisime. Ellenil pidavat suhtliselt kehvasti minema, ainult Alar, Anella, Iren ja teised niisama loksujad-harrastajad käivad tal tundides, ülejäänud aegadel on vaid mõni inimene tunnis. Ka sportgrupp sureb välja, täpsemalt ei hakka siin paljastama, kes kuhu tahab minna ning mida plaanib, eks see ole nende endi asi.
Kuna eelmine päev olin küsinud Evalt, kas hakata sellist treeningmeetodit edaspidi ka kasutama ja ta oli vastanud jaatavalt, siis järgisin eilset mustrit - esmalt korde, siis sadulas. Erinevalt reedest ei viitsinud Bona täna ringiratast eriti joosta, umbkaudu 20-25 minutit tegin. Kui selga sain, viskas nina automaatselt üles, hoolimata libisevast. Volt hiljem sain aga hobuse siiski ilusti ratsmesse, ilma, et oleks abivahendiga kaela rulli tõmmanud. Tegin palju üleminekuid, voldi suuremaks ja väiksemaks sõitmist ning kaheksaid. Mõned paindevahetusharjutused tulid väga ilusti välja, seevastu voldi väiksemaks sõitmisega on meil endiselt probleeme, küll tuleb mõni nurk kandliline, küll kaob tempo ära jne.
Galopp on endisest veelgi paremaks läinud, säärele reageerib ka kenast - nii kui natuke välimise jala tahapoole viin ja puusaga nõksu teen, tõstab ilusti. Positiivne on ka see, et tänu Evale on Bona stekki ka aktsepteerima hakanud. Täna lausa perutas galopis kerge märguande peale ja viskas mind korra sadulast välja, ent parema meelega õhutan sellist käitumist, kui tuima reaksiooni puudumist.

Olin traavis parajasti täisistakus, kui tundsin seljas mida uut, kontrollisin olukorda peeglist, kuna olin peagi sealt möödumas: libisev rippus taas lõdvalt, ent kontakt oli olemas, samas puudus käe peal lösutamine ning tagaots ja selg töötasid. Tegin maneeži ees otsas ühe 20-meetrise ringi, keerasin pikalt küljelt keskele, tegin ülemineku peatusesse ning lõpetasin trenni. Sisimas tundsin, et aitas, pole mõtet üle ajada ning seegi hea kaotsi lasta. Kiitsin, andsin otse seljast suhkrutükikese ning kõndisin maha. Varsti tulid ka Doris ja Katrin takistusi üles panema. Jalutasin hobusega kuskil 30 minutit või isegi rohkem, ent boksi viies tundsin, et loom on endiselt niiske. Tõin garderoobist oma fliisteki ja viskasin selle 15. minutiks selga. Samal ajal puhastasin valtrappi, mis oli jube. Hobune oleks justkui trenni ajal ära klipatud, terve alumine pool oli valge ja karvane. Katrin laenas mulle suga ja nii ma siis nühkisin niisket riidetükki.
Homme taas talli, järgmine nädal on koolis hullumaja, samas on Marit ära komandeeringus, nii et ei teagi, mis siis esmaspäevast ja teisipäevast saab. Eks näis...

Sincerely yours,
Grete

Anticipation is the itch to my crave

Chelsea Grin - Don't Ask, Don't Tell

Pealkiri iseloomustab ratsamaailma hetkel 100%-lt.

Pühapäev oli mis ta oli. Doris hüppas oma 3-aastase täkuga ja kuna hetk just enne, kui tüdruk hobusega maneeži siseneda püüdis, ehmatas Bona ei mitte millegi peale. Või noh... tegelikult ma ei tea, mul olid klapid peas, shame on me. Kui ma need lõpuks eemaldasin, kuulsin, kuidas ta teisest maneeži otsast mulle karjus, et ma PEAN panema libiseva peale, et Eva ütles ka seda ning ma sean vastasel korral teisi ka ohtu. Who the hell is she to tell me what to do?! Okei, ma lasen end sellest liialt häirida, mõistan seda isegi, aga kui iga halva asja raviks otsida lahendust libisevast, siis võikski elu lõpuni nii moodi tiksuma jääda.
Lühikokkuvõte trennist - täielik pask! Hobune istutas end mõnusalt käe otsa, mitte midagi ei saanud teha, sest ükskõik kuhu ma end voldile ei sättinud, kappas täkk järgi. Põhimõtteliselt kõnni sammu ja vaata, et ette ei jää. Ning ma pean lõpuks aru saama, et trenni ajal mina ja iPod ei kuulu kokku. Kahjuks on kõik treeningud tänu sellele kujunenud alla nulli.
Tegelikult ma ei ole pahane Dorise peale, lihtsalt sel päeval valdas mind halb tuju. Tean, et ta tahtis aidata... või siis tagada oma turvalisus noore suksuga sõites, võta sa näpust emba-kumba.
Ehk jõuan talli kolmapäeval, sellel nädalal on ka neljapäev kahtluse alla seatud, sest Marit plaanis Eva trenni minna.

Sincerely yours,
Grete

I want to wake up and find the world in remission, free from the grasp of the human condition

The Architects - Truth, Be Told

Tõin siis neljapäeval Bona koplist ära. Et hobust sisse viia, olin avanud maneeži juures ühelt poolt ukse, kui järsku kuulsin, et keegi sahistas pea kohal. Vaatasin, et tuvi lendles vaid meeter meist üleval pool, üritas vist hoonesse sisse lennata, kuid kuna olin kabjalisega ennast parkinud suhteliselt ukseava ette, ei pääsenud linnuke sealt sisse. Samas, et hobusega talli saada, oli vaja avada ka teine, mis tol hetkel oli suletud. Nii lendaski suleline põntsuga vastu ukse klaasi ja kukkus maha. Hüüdsin: "Issand jumal!" ning hakkasin valjul häälel naerma. Eva ja Diana, kes parajasti seda pealt olid näinud, muigasid ka veidi omaette.
Trenn toimus Evaga. Meil oli diil, et laenan kelleltki trensleid Bonale proovimiseks, kuna oliivid on tema kui kange suuga hobusele liiga pehmed. Ent tänu sellele, et polnud kelleltki sellist suurust laenata, tõi Eva Bona jaoks üsna teravad ühed enda omad ja vahetasime platsil ära. Alguses oli harjumatu ja loom oli eest kuidagi nii kinni tõmmatud ja kange. Läbi ratsme ei saanud üldse aru, et teisel pool oli hobune, pigem nagu mingi kõva klots või kuubik. Sõitsin libisevata ning trenni keskel hakkas hobune lõpuks järgi andma ja tuli enam-vähem ratsmesse. Galopp oli tunduvalt parem kui traav. Trenni alustasime aga mitmete harjutustega: näiteks pikkadel külgedel lükkasin pikemaks, nurkades ja lühemal võtsin taas kokku. Tegin maneeži mõlemates otstes ringi ning hakkasin volti muudkui väiksemaks ja väiksemaks sõitma, samal ajal sisemist painet aina enam küsides. Hetkel suurim rõhk ongi sisemisel paindel, hobuse lõdvestamisel, aktiivsemal jalgade tööl ning sääre peale reageerimisel. Muidugi vigu võiski loetlema jääda, nagu näiteks ratsmes olles käe peale istuma jäämine ja esiotsale vajumine, ent selleks, et Bona üldse ratsmessegi tuleks, on vaja kõvasti tööd teha.

Reedel ehk eile käisime Stiinaga pildistamas, seega jäi hinge kripeldama, et tallis ei käinud, eriti tänu sellele, et kui Eva oli eelmine päev küsinud, kas lähen homme ka sõitma, olin vastanud jaatavalt. Küsimus oli esitatud just sellepärast, et minu käes olid Eva suulised. Tal polnud neid küll lähiajal vaja, ent siiski tundsin end halvasti.

Täna, kui läksin hobusele koplisse järgi, tegi Eva ühe oma noorega horsemanship'i, nagu ta ise seda nimetab. Caramel vastaskoplis aga muudkui jooksis ringi ja pukitas, üllataval kombel Bonal ei olnud sooja ega külma. Talli sissekäigu juures leidis aset samasugune juhtum nagu neljapäeval, ent uks jäeti seekord rahule ning oodati viisakalt, kuni sisse lastakse.
Kuna ma kardan, et Bona kasvab mul boksis üle käte, siis võtsin täna oma pika steki kaasa ja koputasin õrnalt rinnale, kui soovisin tema ümber liigelda, tekke vahetada, puhastada vms. See pole vastuvõetav, kui ma jäängi lükkama, nügima vms, ühegi tulemuseta, et teda heina juurest ära saada. Sai kohe esimesel korral aru ning edasipidi, kui õrnalt andsin märku, tõstis kohe pea üles, et mind läbi lasta teisele poole.
Trenn oli üsna huvitav. Alguses sammus oli üsna hea, sain kontakti suuga, pea vertikaalil küll polnud, ent nina ees ka ei vedanud. Tegin siis traavi, üleminekuid jne, kui ei mitte millegi peale maneeži keskel hakkab rodeo pihta, tõmbas alt ära galoppi, lõi tagant ülesse jm. Sellistel juhtudel ma isegi ei mõtle mida teha, instinktiivselt istusin sadulasse, sõitsin galopis juurde ja suunasin voldile, kus võtsin traavile ning lõpuks sammule. Kuna selline käitumine on lubamatu, sai väikese stekilöögi koos säärega, mille peale kohapeal uuesti perutas ja esiotsaga hüples. Mõtlesin, et nüüd tõuseb küünlasse ja ma libisen mööda selga maha, aga seda ei juhtunud. Katrin hüüdis selle ralli käigus borde juurest, et ära maha kuku. Kui teisteni jalutasin, küsis Eva, et miks ta nii tegi, mille peale vastasin: "Pole õrna aimugi." mis on ka tõsi. Üks variant on see, et need suulised ongi liiga teravad ning kui ma kätega mängisin ja kordamööda ühele-teisele poole painutasin, tegin haiget. Sõitsin edasi traavi ja hobune puristas kaua aega, nagu ta oleks pahane. Kuna ta pakkus pärast seda mulle kogu aeg galoppi, võtsin tempo maha ja lihtsalt lasin traavi joosta, et ta maha rahuneks. Peale seda tõstsin ise galopile ja kihutasin poolistakus mitu-mitu ringi kiiret galoppi, kuna ilmselgelt oli tal energiat üle. Katrin pani mulle varsti Eva soovitusel libiseva peale. Viimane mainis, et see ei ole enam kaugeltki turvaline ratsutamine, kui hobune nii teeb. Abivahend kasutuses, istus Bona terve edasine aeg käe peal. Sõitsin ikka edasi ja vahepeal tõstsin paar teravamat korda ta pea üles, mitte, et minu käed on tal mingid keharaskuse hoidjad. Eva juhendas mind ka mõne sõnaga, peale mida läksid kõik väljast hobuseid tooma. Vahepeal paar sammu mulle tundus, et sain mõnusa, hea töötraavi, harjutasin kokku-lahku. Sõitsin hobuse aktiivseks ning tasapisi koondasin nii, et aktiivsus säiliks, ent sammud lüheneksid. Tuli ilusti välja. Galopis oli palju parem - ei lamasklenud ratsme otsas, kui pidingi mõni kord andma märguande, et ta ise end kannaks, ei puigelnud vastu.
Lõpetasin trenni, võtsin sadula seljast ja viskasin teki peale. Eva tuli küsima, et kuidas pärast oli, rääkisin siis, kuidas Bona traavis käe peal istub, see-eest galopis saab aru, kui ma vahel tema pead üles tõstan ja peale sõidan. Naine seletas, miks nii on ning mis aitaks seda olukorda parandada. Oma jutu lõpetas lausega: "Julge tüdruk oled, tubli!", mis arvatavast pidi viitama pukitamisintsidendile. Teadmata põhjustel kummitab see ütlus siiani mul peas. Eks näis...

Homme lähen ka talli, kui näen Evat, lepin uue trenni kokku.

Sincerely yours,
Grete

Trained from birth just to nod and agree

Tegin telefoniga pildikese 1. veebruaril talli minnes.

Väka, elektriraudteel ei sõida vahemikus üheksast hommikul õhtul veerand seitsmeni ühtegi rongi. Olen seni ikka asendusbusse vältinud, kuid nüüd tuleb hakata bussidega vurama.

Bona oli täna super hea! Ma ei kujuta ette, mis temaga esmaspäeval ja teisipäeval tehti, kuid tänane trenn tuli jube hästi välja.
Kasutasin küll libisevat, aga isegi, kui hobune trenni alguses kergelt nina ees vedas, rippus see lõdvalt jalge vahel. Panin selle trenniks peale rohkem hobuse õigesse asendisse suunamiseks ning psüühiliseks mõjuks, kuivõrd selleks, et abivahendiga looma kael rulli tõmmata. Sammus otsis kontakti, muidugi alles siis, kui ülejäänud hobused olid sisse toodud ning kaassõitja maneeži ilmunud. Nimelt ei suuda Bona üldse üksi olla, läheb nii närvi ja ehmatab iga raksu või krõbina peale, rääkimata hobuste sissetoomisest, kui me trenni püüame läbi viia. Kui keegi teine samal ajal ka kablutab, siis on rahulik.
Kohe alguses sain enam-vähem arvestatava kontaki suuga, ilma, et hobune oleks pea üles visanud ja pinges olekus kaelkirjakut imiteerinud.
Traavis tegin tööd kuskil 25-meetrise ringi peal ja küsisin kogu aeg AINULT sisemist painet ning sääre peale reageerimist - ei midagi muud. Mõne aja pärast sai ta ise aru, mida soovisin, ning tuli ratsmesse. Lasin veerand volti joosta, võsin sammule ja kiitsin. Üsna pea kordasin tegevust, kohe ta muidugi uuesti ei tulnud samasse asendisse, kuid võrreldes esimese korraga siiski kiiremini. Vahetasin suuna vasakule ning hakkasin taas pusima. Sinna poole ta nii ilusti kumeraks ei tulnud, ent oli pidevas lõdvestatuses, mis on ka siiski tähtis, või mis?!
Põhirõhk oli traavil, galopiga alustasin aga paremale poole. Olin üllatunud... heas mõttes. Ta oli üle pika-pika aja lõdvestunud. Üldiselt on meil selle poolega raskusi, kuid täna ma sain seal ilusti istutud, ühe korra kui elavamaks lükkasin kaotas lõdvestatuse ära, ent peagi leidis selle taas.
Vasakule oli väga hea nagu tavaliselt. Polegi midagi erilist galopist rääkida, sest nimetatud allüüri treenin, kui nii võib öelda, vaid trenni lõpus mõned ringid ühele kui ka teisele poole. Nagu eelpool mainitud sai, siis põhirõhk on traavis ning selles lõdvestatuses.

Sincerely yours,
Grete

I can't believe I thought I had you figured out

Memphis May Fire - The Deceived

Väike paus on taas sisse tulnud, kuid süü võib vaid kiirete aegade kaela veeretada, seega please bear with me!

Kolmapäevane ja neljapäevane trenn kujunesid välja sitad! Kohe, kui lasin libisevat veidi lõdvemaks, kündis hobune terve trenn nina ees maad, ülejäänud aja rippus terve keha raskusega mul käe peal. Reedel oli meil aga Evaga trenn. Edaspidi vist jäängi ainult tema juurde... mitte, et Diana oleks halb treener - ei, lihtsalt Evaga toimib Bona kuidagi paremini, vähemalt tundub mulle nii. Otsuses mängib mõningat rolli ka rahaline vaatenurk. Trennist siis nii palju, et keskendusime peamiselt sellele, et hobune regeeriks ainult sääre märguannetele ja jookseks pidevalt sisemises paindes. Ta on paremale kõver - vasakule sõites surub ennast vastu maneeži bordet, vastassuunas vajub aga ringil sisse. Pärast ligikaudu tunniajast kablutamist aktsepteeris hobune lõpuks säärt ka, kuid paindega tuleb pikalt pusida ning pidevalt ikka uuesti ja uuesti küsida.
Kui eile juba tekkis lootuse kiireke, et midagi võib Bonast siiski saada, siis tänasega on see maatasa tehtud. Mõtlesin, et kuna olin teinud 3 päeva trenni, siis täna võtan asja veidi lõdvemalt. Hobune tundus küll veidi lontum eelneva päeva intensiivsemast trenningust võrreldes tavalisega, kuid peale alustamist veerand tunni pärast ta kategooriliselt keeldus koostööst. Siiani pole ma aru saanud, kas ta töötab paremini kommi või vitsaga. Mulle endale ei istu eriti hobuse vägistamine ja sunniviisiliselt oma tahtmise peale surumine, samas, kui olen lõpetanud mõned õnnestunud treeningud kiituse ja maiustusega, on järgmine päev palju-palju halvem. Täna panin ta paika, eks ma vaatan, kuidas homme on, kas mängib väikest põrgulist või peab end korralikult üleval, siis tean edaspidi targem olla.
Viimased 10 minutit hobuse seljas olles mõtlesin, et kui midagi paremuse poole pole hakanud liikuma, austan uue looma otsinguid. Ta on lihtsalt nii keeruline ja juba 11-aastane, mis sa ikka nii väga erilist sellises vanuses uut õpetad. Ühesõnaga, vajusin taaskord masendusse. Kui ära lõpetasin, tuli Doris trennitama ja Katrin anonüümse junne koristama. Viimasega rääkisin pikalt ja laialt Bonast, Evast ning üldse ratsutamisega seonduvast. Üsna pea pärast vestluse lõppu ilmus ka Eva, kogu oma rõõmsameelsuse ja positiivsusega, ning päris, kuidas hobune oli. Sel hetkel unustasin oma halva tuju, üritades end positiivselt meelestada.
Nii kurb kui see ka pole, siis mu mango chai latte, mis Stiina jõuludeks kinkis, sai otsa. Nüüd puudub mul jook, mida termoses talli vedada.
Leppisin velle enne tallist lahkumist Evaga uue trenni kokku ja maksin raha.
Ehk õnnestub mul ka homme kirjutada, kui liialt õppida pole vaja.

Sincerely yours,
Grete

The thing I think I love will surely bring me pain

Pierce The Veil - King For A Day

Lõppude-lõpuks on kõik hästi! Ma ei oska arvata, mis Bonale sisse on läinud, kuid peale haigust talli naastes on ta tähelepanu pidevalt minul. Kui ma kasvõi boksi juurde lähen valjaid või midagi muud võtma, jätab ta oma heina nosimise pooleli ja tuleb vaatab, kes teisel pool seina on. Sama toimub, kui näiteks tekkidega mässan - muudkui uudistab ja jälgib, mida teen. Ta on praegu nii armas ning mina õnnelik, sest ausalt öeldes väsitab see pidev hobuse paika panemine ära.
Täna oli väga hea trenn. Olen nüüd viimased 3 korda sõitnud libisevaga. Üritan abivahendist järk-järgult lahti saada, mõjutades sellega hobust iga trenn aina vähem. Galopis poleks seda üldse vajagi, ent traav on meie nõrk koht. Püüan võimalikult palju ka rõhku panna Bona paremale säärtele reageerimisele. Kohati ei tee ta neist üldse välja, nagu näiteks painutamistel - viskab enda tagumiku välja, selle asemel, et tulla ilusti ümber jala, ning kui üritan teda sisemise sääre ning kerge ratsmete abiga korrigeerida, on see ta jaoks põhimõtteliselt mitte miski. Samas tänase trenni keskpaiku, kui hakkasin sammude venitust traavis küsima, muutus ta küll ülitundlikuks, kui natukenegi rohkem säärtega surusin, pakkus mulle galoppi. Alates sellest hetkest kuni treeningu lõpuni oli superluks! No tõsiselt, natukenegi avaldasin tugevamat survet, hobune vastas kohe. Ühesõnaga olen rohkem kui rahul. Samuti toimus ime - Bona seisis jalgade pesu ajal täiesti rahulikult, isegi ei liigutanud pead, ootas kannalikult kuni oma tegevuse lõpetasin. Pärast seda sai palju kiita ja suhkrutüki põske pistmiseks.

Sain täna enne talli hooneni jõudmist kerge šoki. Üks koer, kes mu peale pööraselt haukus, sai aiast välja ja jooksis mu selja taga mõnda aega. Mu süda pidi seisma jääma, kui märkasin, et ta end värava vahelt läbi pressis. Pulss püsis kiirena isegi ligi pool tundi hiljem intsidendist. Nüüd ma ei julge sealt enam mõnda aega mööda kõndida, vaid pean ringiga autoteelt minema.

Sincerely yours,
Grete

If I told you...

Hetkel olen haige, keegi suutis viirusesse nakatada. Alguses arvasin, et on gripp, aga kimbutav haigus on hoopis midagi muud. Alguses võitlesin palavikuga, kuid see möödus paari päeva jooksul, edasi tulid suur nohu ja kerge köha. Mõne päeva eest aga sattus silmadesse mingi bakter: silmad punetasid, valutasid ja hommikul üles tõustes polnud võimalik midagi näha -  ripsmed olid täiesti kokku kuivanud rähmast, mis öö jooksul silmast jooksis ning hommikuks ära kuivas. Praegu pean silmatilku kasutama.
Loodetavasti saan nädalavahetuseks terveks, et trenni teha Bonaga. Need nädalad, kui ma haige olen olnud, teevad kõik minu pingutused ja töö maastasa, ehk terveks saades alustan nullist.

Sincerely yours,
Grete

6. jaanuari trenn

Mind endiselt häirib fakt, et sadul, mis kuulub Bonale, on mulle liiga suur. Kohati tundub, et upun sinna sisse ära ja liigun ringi nii, nagu ei tohiks. Iste peaks Mariti sõnul vastama 17,5, kuid ta ütles, et see on harilikust mõõdust omakorda veel laiem.

Sincerely yours,
Grete

And now, it's time to leave and turn to dust...

Sain vaheajal redingoti. On küll 36 suurus, kuid ikkagi piha ümbert veidi suur.

Kõik räägivad, et ma olen nii kõhnaks ja õblukeseks jäänud, ühel olevat isegi olnud halb vaadata, kuidas mul rangluud ja kõri naha alt välja paistavad. Ei teagi, kas seda võtta komplimendi või etteheitena. Isegi mu endine klassijuhataja, eakas naisterahvas, küsis lõpetamisel, kas olen meelega kaalust alla võtnud, pean ma dieeti?! Andsin talle küll eitava vastuse, kuid täielik tõde on jäänud ning jääb ka tulevikus arvatavasti vaid minu enda teada.
Tegelikult ei tahtnud ma aga üldse seda teemat puudutada, vaid anda teile kõigile üle hilinenud õnnitlused jõulude ning uue aasta puhul. Uuel aastal uue hooga, ehk on võimalik meil Bonaga teha esimene start juba suvel.
Esimese inimesega, kellega 2013ndal aastal kokku sain, oli Laura. Nii tore oli teda taas näha, viimati nägime üksteist suvel.

Oma järge ootab ka üks pildipostitus 6. jaanuari trennist, edaspidiseks ei oska ma aga prognoosida, kui tihti hakkab siin kirjutisi ilmuma, sest kõik minu vabad hetked lähevad ratsutamisele ja uurimustöö koostamine.

Sincerely yours,
Grete