Let's scream until there's nothing left.

Talli jõudes jalutas kohe Ester vastu, tõime otsejoones Adeele koplist ja panime ta platsile kinni. Vahetasin siis riided ära ja mässasin varustusega. Võtsin teise sadula, millega Reilika Starryga sõidab, sest mu praegune jääb hüppamiseks tiba väikseks. Panin takistuse ka üles ja puhastasin Adeele ära. Ilm oli lihtsalt super ratsutamiseks: suured tuulepuhangud, pilves, putukad ei lennanud ringi, päike ei paistnud üldse.
Trenniga peale hüpete polnud üldse rahul. Kiirustas igale poole, ilmselged energia ülejäägid, mida saab nüüd sel nädalal õnneks rakendada. Paremale tuli vahepeal ilusti paindesse, aga muidu jooksis ikka ühe külje voldist täiesti sirgeks. No mul ei käi enam mõistus üle, mis tal hakanud on. Juuli alguses oli kõik jumala normaalne ja okei, aga nüüd mängib tanki ja puulõuga. Ma juba nii ootan Katrini trenni laupäeval.
Galopis oli hea, tegime diagonaalidel jalavahetusi, täna sain ta juba väikese hüppega neid vahetama, muidu kuidagi niisama loivab.
Kuna ma olen oma enesekindulse täiesti kaotanud varasemate Adeele hüpetega, siis käisin maas seda takistust oma 3 korda kohendamas, küll muutsin okseri laiust, siis aga kõrgust ning mida kõike veel. See-eest oli Adeelele jälle kasulik, sest ta absoluutselt ei püsi paigal, kui ma just lasipuu juurest selga ei lähe.
Lõppkokkuvõttes hüppasin oma 5 korda 50 cm takistust :D Endal ka naljakas, aga ma lihtsalt ei suutnud kõrgemat. Viimasel ajal olen nii hakanud hüppamist kartma, just nende Adeele kitsekate pärast, mistõttu puudub kindlus, mida hobune tunnetab. Hoolimata enda väiksest närvist, tuli täna ilusti. Panin valiva lati ka ette ja ühtegi korda ei tulnud kitsekaga, hüppas ilusti kaugusesse ja kõrgusesse, mitte ainult viimasesse. Ühe korra jäi takistuse ees seisma, aga see oli puhtalt mu enda süü. Teistel kordadel ma ikka surusin säärtega peale, enne tõrkumist vaatasin aga, et läheb ise, ei hakanud midagi tegema, hobune jäi aga enne latti aeglasse traavi, surusin sealt üle, aga vaatasin, et muidu oleks pannud kitsekaga takistusest üle, seega võtsin ise ta enne seisma. Jõudsin viimasel hetkel, sest Adeele ise oleks muidu üle hüpanud, rammisime veidi esijalgadega latte ka. Pärast seisma jäämist tulin veel oma 3 hüpet. Iga jumala kord täna samm klappis, so proud of my pony.

Lõpetasin trenni ära, tegin veel natuke käekõrval, kõõlusin tal seljas ka, sest üritasin saada ilma sadulata selga, mis aga ebaõnnestus täielikult. Viisin koplisse ära, kui nööri ära võtsin, ootasin, et karja juurde jookseks, aga a jäi mulle totu näoga otsa vaatama, umbes, et: "Ongi nüüd kõik või?" Läks otsejoones püherdama, tänasin teda kõva häälega, et järgmiseks korraks tööd andis.
Puhastasin varustuse ära, tegin harja kanistri (:D) ka korda.
Olin igavusest mobiiliga Facebookis, kui Ester tuli kanu söötma, mistõttu jäime vestlema. Rääkisin trennist ja rääkisin siis hüppamisest ka, ise särades. Ka Estri näos peegeldus üllatus jagatud rõõmuga. Vestlesime veel pikalt, seega pidin kiirelt ennast liigutama, et jõuda õigeks ajaks marsale.

Kolmapäeval trenni, vaatame, kas hüppan jälle või mitte. Ma ise ei taha hobust väga füüsiliselt kurnata enne Katrini trenni, samas nüüd sain tunde kätte ja tahtmine on nii suur, et võib-olla mõne üksiku ikka teen.
Neljapäeval on plaan minna taas paisjärve äärde, laupäeval Katrini trenni.

Takistus:

Hea muusika:

Sincerely yours,

Grete

Maastik

Lihtsalt ebareaalne, kui vihane ma Adeele peale eile olin, mille tõttu solvus ta ka minu peale.

Vahetasin kohale jõudes riided kohe ära, kuid istusime neljakesi varjus ligi pool tundi, sest nii kuum oli. Lõpuks võtsime endid kokku ning viisime noored boksi. Ma sain Tessa, Kerli Goldy ning Reilika Mae. Enne veel võttis Ester Lipsi eest ära, et ta segama ei hakkaks.
Puhastades Adeele silbis ringi, tõmbas ennast lahti, liikus edasi-tagasi, küljelt-küljele, ainult siis püsis paigal, kui harjaga kõvaks kuivand muda sadulavöö koha pealt ära nühkisin. Sadulasse ei saanud muidu, kui parkisin ta Starry juurde, sest nad ju suured sõbrad, üksteiseta ei saa.
Tahtsime minna lühemat teed, kuid see oli kahe aastaga kinni kasvanud, mistõttu käisime asjatult võsas ringi. Võtsime jalge alla pikema tee Šeffi kopli juurest, läbi metsa ning põllu äärest. Tegime sammu, traavi, galoppi - kõike!
Üsna pea jõudsime paisjärve äärde, Adeele oli mega närvis. Kogu aeg taandas, küljendas, tegi koha peal piruette, et tõmmata kodu poole. Ilma probleemideta ja esimesena läks Lipsi, siis väikeste viperustega Starry, natuke rohkem kulus Vetuga aega, ning viimasena jõudis järg minu kätte. Olime kõrkjate peal, surusin säärtega, küljendas ennast vette, pärast mida läks täiesti segaseks. Ajas enda raskuse rohkem tagajalgadele, mõtlesin, et nüüd küünaldab ja mina oma pikkade jalustega libisen mööda selga maha, aga ei teinud midagi. Tegelikult Adeele polegi selline, kes lollustega hakkama saab, ta lihtsalt katsetab ja istub sulle pähe, kui pole piisavalt konkreetne.
Taandas siis ennast veest välja, jamasin seal kuskil 10 minutit, kui tuli Ester, haaras ühest ratsmest kinni ja proovis ta vette tõmmata/juhtida, olles ise Lipsi seljas. Ebaõnnestus, maadlesime veel mõned minutid, kui andsime uue võimaluse viimati mainitud variandile, mis läks see kord õnneks. Sai lõpuks aru, et vesi on tegelikult mõnus asi, pani pea kohe vette ja nautis. Sulistasime veidi ning läksime välja, suundusime aga kohe ragasi vette Adeele ja Vetu pärast. Hobused läksid kohe kõik ilusti sisse, ei mingit probleemi.
Võtsime suuna kodu poole, olles teel sinna, lasime hobustel tiba galopis joosta mäest üles-alla ka. Väga palju ei teinud, sest Vaterok on vahepeal selline puuk.
Koju jõudsime aga lõppkokkuvõttes siiski lühemat teed pidi. Avastasime natuke võsa ja mu põlv sai kõva matsu ka. Läksime sammus kuskilt metsa vahelt, kus olid mõlemal pool sissetallutud teed maha raiutud puud, ühte eriti välja ulatuvat ma aga ei märganud, seega möödusin sellest liiga lähedalt, mistõttu lükkas see mu põlvekedra peaaegu liigesest välja. Jalg jäi eesotsas põlvega tüve taha kinni, kuid Adeele sammus edasi, painutades seda päris korralikult. Praegu laiub mul viimati mainitud asukohal suur ning ääretult valus sinikas. Võtsin jala kohe jalusest välja ning lasin sel lihtsalt rippuda, sest liiges valutas nagu keegi oleks sinna kuuli lasknud.
Kopli ääres võtsime varustuse maha ning käisime pesemas. Olin viimane, noored asusid veel boksides, kedagi vanematest hobustest polnud lähedal, traktor seisis ka üsna vooliku lähedal. Kõik see võrdus taidlemisega. Adeele ja Mae, kes oli kuulnud tuttavaid hääli, hirnusid üksteise võidu, paaril korral sattusin oma looma pea lähedale, mistõttu pidin kõrvad lihtsalt kätega katma, sest ta häälitses ülivalju häälega. Arusaadav, kui Golden May on tema varss. Pesin hobukese kuidagi ära, viisin kopli juurde, et valjad vahetada päitsete vastu. Sain viimased pähe, kuid hobune otsustas Hispaania kõnnakuga mu saapa peale astuda. Alguses polnud midagi, sest keha raskust polnud ta sellele jäsemele üle viinud, seega hakkasin lahkelt, kergelt noomivalt ütlema, et "halloo, kuhu sa nüüd astusid", kui murdosa sekundi jooksul viis ta raskuse üle ja taas tundsin kohutavat valu. Hakkasin hullult sahmima ja lükkama hobust, mille peale ta end veidi liigutas. Tõstsin kohe enda jala üles, Ester küsis kohukunult: "Mis juhtus?" Ütlesin, et astus jala peale. Kerli viis looma koplisse, ma hüppasin kuidagi murule, istusin maha ja võtsin saapa jalast. Küüs hakkas lillakaks minema ja isegi kerge tuuleiil pani varba valutama.
Vestlesime kolmekesi (Ester lahkus poole pealt) oma tund aega, vahetasime riided, rääkisime paar sõna hiljem veel Estriga ning suundusime Reilikaga grilli, sest tüdruk oli mulle 3 eurot võlgu. Sõime friikartuleid ja rääkisime juttu. Sõitsime koos Vana-Pääskülla, kus meie teed hargnesid.
Jõudes Järve juurde, helistasin emale, et lähme traumapunkti. Ta kohe arvas, et kukkusin alla, kuid rääkisin kiiresti, mis oli juhtunud ning lonkasin kodu poole.
Ma vihkan, kuidas tänapäeva inimesed vahivad kõike teistsugust, eriti, kui näos peegeldub halvakspanu noot.
Enne traumapunkti minekut hakkas veel pea ka valutama, mille pärast pidin ühe Solpadeiini sisse võtma, täielik sant noh. Kodust on vaid 10 minuti tee haiglasse, seega tuli vähe komberdada. Pärast röntgeni sain teada, et õnneks ühtegi luud ei murdnud, kuid varvas sai kõvasti muljutud. Pidin kompressi ja veel sada asja tegema.

Ilmselt ei hooli ma oma tervisest, sest kuigi täna hommikul oli veel varvas paistes, ning mistõttu pidin ära ütlema Stiina pildistama minemisest, lähen homme Adeelega hüppama. Tegelikult ma muidu ei kippuks Kernu, aga Reilika pidi Katrini kutsuma kas kolmapäeval või neljapäeval, ja kuna ma tahaks veidi takistussõidualaseid nõuandeid, siis pean natuke enne ise ka sellega tegelema.
Praeguse seisuga ei valuta jalg enam üldse, kuid varvas eriti ei paindu, kikivarvukile suudan suure vaevaga tõusta, kuid krõnksu/kokku jne ei saa tõmmata.

Sincerely yours,
Grete

I'm gonna find another you.

Nägin täna Gretenit, lehvitasime bussi aknast üksteisele nagu lollakad.

Kerli aitas mul Adeele koplist kätte saada, Lipsi jälle kaitses kõiki iga hinna eest.

Puhastamine oli ausalt ka põrgu, mul juba higi voolas, kui olin sellega lõpetanud. Oma töö tegi ka Adeele, kes kogu aeg ringi tõmbles ja mind sügamispostina üritas kasutada.
Soojendava traavi ajal lonkis ringi ja ei kuulanud sääre märguandeid, aga kui tuletasin ennast seal seljas natuke meelde ka, oli tuli takus ning vedas mind jälle ringi. Igatahes vahepeal tulin maha, sest valtrapp oli sadula alla kadunud + vöö vajas pingutamist. Pärast oli parem.
Kohe trenni alguses panin jalused kaks auku pikemaks, palju mugavam oli, kuid kuna ma olen põhimõtteliselt paar viimast kuud ainult lühikestega sõitnud, kippus jalus ära kaduma. Kuna ilm oli jube lämbe ning kuum, jätsin ka säärised maha, mistõttu tahtsid jalad ringi lennata.
Täna püsis kaelaga all ja lõdvestunud palju rohkem kui eile, samuti painde küsimine võttis vähem aega. Tuleb välja, et Stiina on hea treener.
Galopis jooksis alguses ikka õlg sees, hiljem sain ilusa painde, koguni väga hea. Kerli, Ester ja koer käisid ka vahepeal vaatamas. Sõitsin neile traavi, Ester vaatas, et õlal ei olegi enam paistetust ja väga hästi on paranenud. Kutsu lihtsalt terve aeg jooksis mul sabas, võtsin sammule, lonkis järgi, tegin traavi ikka siblis taga. Ester ohkas samuti, et miks ta ometi kaamerat kaasa ei võtnud, nii naljakalt armas.
Tegin paar galopitõstet veel, lõpetav traav, natuke sammu ja maha.

Puhastasin veel varustust natuke ja tooli, mis on mu riietumiskohas. Pääsukesed on selle täis sittunud, jeee.

Rääkisime veel Estriga juttu samal ajal, kui riideid vahetasin ning leppisime kokku, et järgmine kord lähen laupäeval, reedel võib-olla ka kohtume Ruilas.

Killerpääsuke lendas täna ringi, aga vot ei tulnudki ähvardama. Rääkisin sellest Estrile ka ning ta arvas, et ju siis on keegi minu sarnase välimusega inimene linnule haiget teinud.

Leena tellib lõpuks Horzest, saan nüüd uue ratsutamispluusi.

Mõned pildid ka, lisan paar töö käigus tehtud tabamust ka, näitamaks, et kõik pole nii roosiline nagu Facebookist paistab:

Eelviimane pilt pole kahjuks pikendus, ta vedas mind hullult, kui ma galopilt traavile võtsin, sellest tingitud ka suhteliselt kõrged käed.

Kuulasin marsas juhtumisi John Mayeri suhteliselt vana albumit ning viimane lugu lihtsalt vägisi kiskus pisara silma. Õnneks olin ainuke reisija, seega väike silmade nühkimine ja nina luristus kedagi ei häirinud.
Juuli hakkab läbi saama, viimane kuu veel Kernut, Adeelet, Estrit, Kerlit, Reilikat ja kõiki teisi. Nii kurb, see on lihtsalt ebareaalne, kui südamesse see loomake mulle pugenud on. Hea meelega võtaks ta Niitväljale sügisest kaasa. Samas korrutan endale, et see pole maailma lõpp, järgmine suvi jälle, kui kõik on okei. Arvatavasti sügisel siiski ei suuda ennast tagasi hoida. Oi jummel, juba seda kirjutades kisub silmad niiskeks.
Kuulake hoolikalt sõnu ning nautige, tõeliselt hea artist.

Sincerely yours,

Grete

24.07

Stiina tuli täna talli kaasa pildistama.

Koplis jooksis Adeele jälle eest ära, aga kätte sain.
Puhastamine oli meeletult raske, sest parmud lendlesid igal pool, seega taidles ta ringi. Oleks mind äärepealt tagumise kabjaga löönud, sain viimasel hetkel eest ära.

Samm oli okei, soojendavas traavis tahtis alt minema tõmmata, seega hoidsin teda põhimõtteliselt kogu aeg tagasi, mu õlavarre lihased valutasid pärast jubedalt. Ilmselgelt lõhkus see 3 päeva suure osa mu tööst ära. Tore on aga see, et jalg muudkui paraneb. Proovisin teha natuke vasakule traavi ja enam ei hoidnud jalga üldse nii jubedalt, kui varem.
Samm.
Võtsin täisistaktraavi ilma jalusteta. Üritasin teda saada paindesse ja ilusti ümber sääre, Stiina andis vahepeal trenni. Soovitas proovida sellist harjutust, et võtad looma hästi kokku, peaaegu sammule, nõuad siis painet ning pärast küsimist lased normaalses tempos edasi minna. Ütleme, et minu arust see Adeelega ei toiminud eriti. Hiljem tuli Ester piiluma hobuse jalakest ning nõustusime, et loetud päevadega on toimunud suur muutus.
Võtsin jalused tagasi, et teha galoppi. No põrutas ikka seljast küll ehk siis jooksis krampis ja kiirustas igale poole. Lõpuks sain tempo juba täiesti okeiks, aga see-eest 2 korda katsetas mind, joostes ringil õlaga välja, pärast enam ei teinud. Lõpetavas traavis tegin aga tööd lõdvestamise asemel, sest ta oli nii vastik puine, vedas kogu aeg ja ignoreeris mu märguandeid. Vasakule tegin rohkem tööd, sest ta viskas kaela nii vastikult kõveraks. Kui ta juba enam-vähem oli, üritasin veel ühe galopi tõste teha, aga kuna loomake üldse ei tahtnud joosta, oli omadega kuskil kahe allüüri vahel, ei teinud rohkem, vahetasin suuna, tegin ringikese galopis paremale ning võtsin tagasi traavi. Mõlemas suunas aga painde puuduse tõttu jooksis voldi ühe külje täiesti sirgeks ning vajus nii galopis kui ka traavis kohutavalt sisse, et pidevalt kommistas. No maadlesime ikka korralikult, lõpuks tulid mõned suhteliselt hästi välja, seega osustasin ära lõpetada. Tegelikult oli Stiina õpetustest kasu ka, panin mõned nipid kõrva taha. Aga kokkuvõttes ei olnud trenn midagi katastroofset, ent kaldun siiski arvama, et see on üks halvemaid kordi.

Tegelesime Adeelega veel mõnda aega käe kõrval ning viisime pesema. Teel sinna üritas ta mind näksata, ma olin ikka väga üllatunud sellest, sest ta pole absoluutselt sellist tüüpi hobune ega ole nii varem käitunud. Pesemisel seisis enam-vähem ühe koha peal ja oli palju rahulikum, kui esimene kord. Jalutasin teda veel natuke täku kopli juures kruusateel ning viisin koplisse ära.
Kurb, aga täna ei näinudki Stiina killerpääsukest.

Sain ilusaid pilte ka, aga arvatavasti lisan need postitusele juurde homme.

Jutt tuli lühike ja laialivalguv, sest mul pole üldse viitsimist ega motivatsiooni kirjutada. Talli aga jälle homme.

Sincerely yours,
Grete

A small update

Laupäev oli mega lebo, magasin poole kolmeni... hiljem jõudsin õnneks ka oma toa ära koristada.

Täna käisime emaga Kadrioru pargi 294. sünnipäeva puhul korraldatud tasuta ekskursioonil, kus giid rääkis meile pargi ajaloost. Alustasime Luigetiigi juurest, kust suundusime lilleaeda ning viimasena Jaapani aeda. Hiljem käisime Park Cafe's söömas ja seal samas Luigetiigi saarekesel laulvat Liisi Koiksonit kuulamas. Jõudsin oma ratsakindad ka ära pesta.

Pidin talli minema juba homme, aga lubati terve päev sadu, nüüd siis ei teagi, kas hakkan minema sinna muda sisse koos poollonkava hobusega. Võimalik, et lükkan trenni teisipäeva peale.

Isoki seeria Vao võistlustelt fotoalbumis on ka üsna omapärane:
http://fotoalbum.ee/photos/nettayah/97699213/

Sincerely yours,

Grete

I'll follow every move she makes.

Kerlit tallis nähes, ütles ta, et läheb kohe ära ning soovis edu. Reilika pesitseb veel Rakveres ja Vetu omanik läks ka tagasi koju, seega olin päris üksi. Alguses ei saanud üldse Adeelet kätte. Tessa jõlkus kogu aeg sabas ning üsna tihti ka Starry. Vahepeal käisid Mae, Vetu ja Goldy väljas, kuid mitte ükski jäädavalt. Lipsi ei suvatsenud varjualuses ennast üldse liigutada ning kuna kõik olid tagumikkudega minu poole, ei olnud ma just eriti vaimustuses sinna minemast. Proovisin kõiki teadaolevaid töötavaid mooduseid, kuid ei miskit. Helistasin Estrile, kuid kõike, mida ta soovitas, olin juba proovinud.
Püüsain Starry uuesti kinni ning ime kombel sain ta minema peletada, välja puges ka Goldy, kes järgnes esimesele. Suutsin Lipsi kuidagi meelitada enda juurde, tahtsin anda maiust, kuid kuna see kukkus maha ning ma hakkasin seda üles korjama, võtis tema suuna väljas sööva grupi poole. Varjualusesse olid jäänud vaid Mae ja Adeele, kelle ma lõpuks ilusti kätte sain. Aega läks, nii umbes 20 minutit, aga asja sai.
Ilm oli jubedalt lämbe, seega lendles ringi palju parme ja putukaid. Õnneks sain ta kiiresti puhtaks, ei vehkinudki väga tagumiste jalgadega. Üsna pea liitusid Therese ja Eleri, kes vaatasid natuke mu trenni. Soojendav traav oli parem võrreldes eilsega. Tegin üleminekuid, et ta reageeriks minu märguannetele. Peamiselt traavist peatustesse ning vastupidi, samas ka sammule üleminekuid. Väikese voldi proovisin vasakule ka, aga no ikka hoiab seda jalga jubedalt. Võtsin sammule ning Eleri kommenteeris, et "päris hästi sõidab", mille peale me Theresega mõlemad naersime.
Pealtvaatajad lahkusid ning varsti võtsin täisistaktraavi ilma jalusteta. Täna oli täitsa tubli, andis kaelast ilusti järgi, aga jäi imelikul kombel julmalt vedama. Tahtsin teha peatuse, aga hobune vedas mind pool ringi edasi, endal pea täiesti laes. Lõpuks sain paar ilusat peatust, aga enamuse ajast siiski mängis kaelkirjaktanki. Paar viimast trenni on tal ka sisemise painde võtmisega kana kitkuda. Kohe ajab ennast kehast ja kaelast kõveraks, kui saan küsitu kätte. Sellega tegelesin ka oma tükk aega, pärast töötas voldil väga hästi.
Võtsin jalused tagasi ning tegin sammu, siis galoppi. Esimese tõstega pani alt ära, aga edasi oli lihtsalt super! No nii mõnus oli istuda, tuli ratsmesse, tagaosa tõukas mõnusalt ja ei ignoreerinud üldse mu säärt. Voldi peal ta tavaliselt tahab mul jääda traavile, aga täna kuulas ilusti mind - jäi traavile või jätkas galopis, kui nõudsin.
Tegin veel lõdvestavat traavi ja wow, kuidas ta taas oma kaela ette-alla sirutas...
Natuke sammu ja maha. Putukaid oli meeletult meie ümber kogunenud ja hobune oli higist jube märg. Tegin väga kerge trenni võrreldes eilsega, aga loomake oli kaelalt, sadula ning -vöö alt läbi vettinud. Võin süüdistada seda kuuma ning lämbust, mis täna valitses.
Võtsin varustuse maha, tegin veel keha harjaga üle ning masseerisin natuke tema õlga, nagu Ester oli palunud. Kuna olime parmude ning sääskede märklauaks, pidime üsna tihti liikuma ühe platsi nurgast teise, aga asi sai tehtud. Jagasin viimased maiused ja patsutused ning viisin Adeele koplisse. Kuna mul oli taas aega 2 tundi, siis lihtsalt lamasin maas ja mõtlesin omi mõtteid. Vahepeal puhastasin ning viisin varustuse ära. Riideid vahetama minnes rääkisin ka Estrile, kuidas trenn oli ning üldse elust-olust.
Peatusesse jõudes oli taas see idiootne pääsuke seal, üritas mind ära tappa vist. Igatahes tuli Kerli samale marsale, sest viimane läks Maire Aunaste kirbukale müüma. Rääkisime terve tee maast ja ilmast. Mingid väga veidrad tüübid olid tagumises reas, pidevalt kahekesi naersime ühe tsitaatide peale, milleks olid: "Ou, kivi, kuhu me üldse sõidame... Kuuled mind vä?" ja "Ou, kuule ärka üles. Kivi, mis mõttes, c'mon nagu. Ärka üles mees!" jne.
Tõin peaaegu kõik oma varustuse ära, et saapad ja säärised nahapalsamiga üle käia ning ülejäänud lihtsalt ära puhastada.

Sincerely yours,

Grete

I listen to our blood run side by side.

Tuleb välja, et Adeelel esines kõõluseprobleem tõepoolest vaid sellel kõige mudasemal päeval ning tõmbus õhtuks tagasi. Edasine longe oli tingitud aga hoopis sellest, et ta oli saanud kelleltki löögi. Õlg täiesti paistest teisel. Mina ega Kerli muidugi ei osanud vaadata, kuid Ester laskis mul igasuguseid kujundeid, volte/ringe ja otse tema suunas sõita ning nägi ära.

Täna koplis ei tahtnud hobuke ennast üldsegi meelsasti kätte anda, jooksis eest ära, kuigi nöör oli selja taga ning maius käes, nagu alati. Varjualuses püüdsin siiski ta kinni.
Putukaid lendles täna ringi jubedates parvedes, mistõttu oli puhastamine raskendatud. Varustus selga ja läks trenniks. Täna oli traav alguses märksa parem ja elavam, ei lonkinud soojendusel nagu eile. Vasakule poole tegin ka korra, no ikka hoiab jubedalt, päris ei lonka, aga, kui teeksin sinna poole trenni, siis arvatavasti varsti hakkaks. Parem oli küll, kui eelmine päev, kuid ei hakanud väga koormama seda jalga ning võtsin vastassuuna. Mõne aja pärast saabus ka Ester, diagnoosis ära ning ütles, et teeksin galoppi. Võtsin siis natuke, viimane tegi paar pilti ka ning ikka kordas seda sama jada: "Sul on galopp ikka päris hea, parem kui traav." Tegin veidi sammu ning panin jalused kaelale, et täisistakut teha. Mulle viimasel ajal nii meeldib ilma jalusteta sõita, homme proovin natuke galoppi ka ning mingi päev võtan jalused üldse sadula küljest ära.
Vahepeal oli Ester ära läinud ja siis tagasi tulnud. Pani mulle traavi kavaletid ja latid ning ütles, et tuleks üle. Küsisin, et kas võtan jalused tagasi ning kohe tuli Kerli suust, et "pole midagi, hoiad põlved kinni". Jätsingi siis need kaelale ning läksin üle, täitsa mõnus oli, uus kogemus minu jaoks, nii saab veel jaladki lihasesse :D Tulin veel paar korda, siis pani Ester aga väikse hüppe. Ei hakanud riskima, sest ma pole kunagi ilma jalusteta hüpanud ning Adeelega ka varem vaid korra. Esimene kord tuli kitsekat, teine oli ainuke õnnestunud hüpe see trenn, endale täitsa meeldis. Ainuke asi, mis mulle selle hobuse hüppe juures üldse ei sümpatiseeri, on see, et tema hüpe näeb välja selline, et lähme ilusti tõkkele peale, enne ikka vingerdame ka, et näha, kas kuskilt saab mööda joosta, siis lähme hästi alla ja hüppame hästi suure varuga üle. Okei, see alla minek ei ole nii suur, aga ikkagi, ta ei oska kaugelt tõugata, vaid läheb tõkkele hästi lähedale ja siis hüppab koha pealt. Nagu kaugust üldse pole, temast saaks hea kõrgushüppaja. Ma ise pole ka absoluutselt kindel hüppaja, seega arvatavasti mina seda kommet temast välja ei juuri. Pärast pani Ester kohe 80 cm peale, and i was like "ootoot, mis nüüd toimub". Mul on nii, et kui ma ei hüppa järjepidevalt, nii üle nädala, siis mul kaob absoluutselt igasugune tunnetus ära ja kui nüüd arvesse võtta, et viimati ma käisin hüppetrennis kukil veebruari lõpus/märtsi alguses, siis võite ette kujutada, milline üllatus mind tabas. Tulin kuskil 70 cm, esimene kord oli naljakas, viskas nii kõrgele ja ka endale ootamatult pärast hüpet hüüatasin "ohh". Tulin uuesti ja tõrkus, tegin väikese voldi ning sõitsin peale enne tõket, tuli üle, aga ikka mingisuguse kitsekaga ja jälle rääkisin seal "oi, mis see oli". Ausalt öeldes ei oska öelda, kust see komme mulle külge on hakanud, sest Niidus ei teinud küll kunagi nii.
Ester tõstis veel kõrgust, tulin ühe korra, aga Adeele viskas jälle jubedalt seal seljas, nii et maandudes olin tal sadula taga selja peal ja jaluserihmad tulid selle naga vms asja tagant ära, et rippusid kuidagi koos jalustega. Siis küsis Ester, kas ma olen pigem hüppaja või koolisõidu inimene, vastasin kohe viimase variandi kasuks. Aga ma ei heitnud meelt ning ütlesin talle ka, et polnud täna absoluutselt hüppamiseks ettevalmistunud, see tuli üllatusena ja ma ise polnud psüühiliselt veel valmis ning kindlasti tuleb see meil paremini ka välja.
Lõpetasin trenni ilma jalusteta ära, viisin hobuse ära ning jäime viiekesi kuskil pooleteiseks tunniks rääkima. Osa teemad olid ikka väga ulmelised ja naerda sai ka ebareaalselt palju.

Sain lakaharja maha müüdud. Vaatasin selle tüdruku fotoalbumit eile ja seal oli kirjas, et ta on 11-aastane. Läksin siis kohale ning tüdrukul mingisugused kunstküüned peal... Vähemalt oli viisakas. Igatahes keegi kontakteerus veel kahe jalutusnööri pärast Facebookis, loodetavasti saan need ka müüdud.

Kirjutasin seda postitust alates kella seitsmest... 7 tundi?! Miks ka mitte.

Sincerely yours,

Grete

Son of a barrel!

Ausalt öeldes tüütab see pea iga päev blogisse postitamine vaikselt ära, kuid siiski kuidagi sunnin ennast kirjutama.

Saan lõpuks oma laka-/sabaharja maha müüdud. Woop woop! Homme lähen mingile pisikesele tüdrukule kätte viima.

Igatahes, täna läks trenn suhteliselt hästi, kuigi hobune ikka lonkab vasakule. Küsisin siis Kerlilt, et kas Ester oli Adeele siiski boksi viinud, mille peale sain eitava vastuse. Tuleb välja, et kõõlus olevat sama päeva, ehk esmaspäeva, õhtuks paremaks läinud, ei pidavat tõmbama jalga enam ära, kui Ester sealt katsunud oli. Hoolimata kahest päevast ei suutnud see tagasi tõmbuda + tal laiutab ikka veel mingi ülisuur punn seljal. Alguses võis see ju sääsepunn olla, aga ilmselt sadul hõõrub sealt kohast, mistõttu see ei saa ära paraneda. Peaks Estrilt mingit salvi või kreemi küsima, kui tal muidugi on.
Alguses traavis oli jälle nii lontu ja venis nagu tunnikas. Tegin palju üleminekuid. Kerli ehitas mulle mingi slaalomi ka. Kuna üks lati rida oli juba suhteliselt kaua rohu sees ühes kohas olnud, siis kui Kerli need mujale viis, jäid järele jäljed. Sõitsin sealt siis muuseas läbi ja Adeele astus nagu lattidest üle, täitsa totu!
Ratsutasin põhimõtteliselt ainult paremale poole ja üritasin teda ette-alla kutsuda. Vahepeal hakkas juba tulema, aga siis viskas jälle pea taevasse ning pidin otsast alustama. Viimasel ajal eriti teeb ta pidevalt nii, et lohistab enda jalgu mööda platsi ringi ja on tuim säärele.
Hiljem võtsin täisistaku ning asetasin jalused kaelale. Kohe palju parem oli sõita, need lühikesed jalused tapavad mu varsti ära, kui nii jätkan. Hobune toimis kohe palju paremini ning tundsin ise seljast, et kohe, kui ta kaela alla viis, ei olnud enam seljast nõgus ning samm muutus kohe pikemaks ja maadhaaravamaks.
Tegin siis sammu ja võtsin natuke galoppi. Rõhk oli tõstetel ning minu märguannetel. Üritasin teda ikka ise sammust tõsta, mitte traavilt ise. Tal on selline komme ennast ei tõsta galopile. Hoidsin kogu aeg teda tagasi. Andis kaelast järgi ka ning saime täitsa ühtlase tempo. Tegin veel mõned ringid lõdvestavat traavi ning taas tabas mind wow-faktor. Täna võin sajaprotsendilise kindlusega öeda, et ta tuli mul ratsmesse, ei, mitte ei sirutanud ennast ette-alla, vaid ma nägin, et ta kael oli hoopis teistsugune. Selline ümar ja veidi rullis. Mõnus!
Lõpetasin ära ning kuna Kerli ja Vetu omanik pidid teise talli kiirustama, jäin üksi ilma tegevuseta kaheks tunniks. Võtsin siis Tessa ja kordetasin ning õpetasin lihtsamaid trikke. Kuna Kerli oli meisterdanud mulle voldi latid, tegin poniga mõned ringid seal ka, enamuse ajast muidugi ilma lattideta. Kokku läks koos trikkidega nii umbes 30-40 minutit, ülejäänud aja lihtsalt vaatasin hobuseid ning unistasin.
Vahetasin riided ja läksin peatusesse. Täna oli taas see paganama pääsuke kohal. Tuli jälle ründama, mul sai nii villand, et ühe korra äsasin talle vastu, nii et enam ei tulnud.

Ahjaa, ma ei võtnud täna voolu välja ning kogemata ei kallutanud pead piisavalt alla, seega läks see vastu karjust ja sain säraka kätte. Sellest saati kuni praeguseni välja on mu pea hullumoodi valutanud. Kummardada üldse ei saa, sest siis pea nagu põleks. Ma loodan, et ma nüüd mingit ajusurma ei saa.

Sincerely yours,
Grete

Everything happens for a reason.

Hommikul saatsin talli kuu peale, kuid Reilika saatis sõnumi, seega otsustasin siiski minna.

Veteroki omanik oli kohal, pandi alguses Adeele selga. Sadulatega käis jamamine, sest see, millega mina sõidan, jäi talle väikseks ja hädavaevu mahtus teise, millega ratsutab Starry, ära. Ma ei taha siin inimesest avalikult halba rääkida, sest ta tundub siiski tore, aga mina oleksin tõsiselt tema asemel enne mõelnud, kas üldse hobust osta ning sel juhul, kui suure.

Ma saan täiesti algajatest aru jne, aga see, kuidas ta vaesele Adeelele suu peale jäi, oli kohutav. Hobune sõitis suu täiesti lahti, ratsanikul käed taevas.
Õnneks Ester viisakalt vihjas, et võiks siis kergendada ratsmeteta.

Loksus seal seljas kuskil 20 minutit ning siis läksin ise. Vahetasin sadulad ära ja tegin trenni.

Adeele meil nüüd lonkab vasakule. Tal on kõõlustes hästi pehme kõhr, mistõttu arvatavasti venitas ühe nendest välja. Ausalt öeldes järeldan seda ise, sest Ester rääkis mulle seda kõike talle omaselt veterinaaria terminites.
Seega nüüd ilmnes ülitundlikus nende vihmaste ja mudaste ilmadega ning hoiab vasakut esimest jalga. Juba reedel tundsin, et hobune lonkab, kuid seda vaid soojendava traavi ajal, sest trenni lõpuks oli see kadunud, nii siis ei pidanud vajalikuks Estrit sellest informeerida. Täna aga mainis, et päevake tuleks boksis veeta ning asi peaks tagasi minema. Ma nii loodan, sest muidu on suhteliselt õnnetu seis.
Longet oli seljast väga tugevalt tunda, paremale jooksis õnneks normaalselt. Järjekordselt tuli täna traavi ja sammu trenn. Plats oli kohutavalt pehme ja libe, kuid sellest hoolimata ei mänginud täna kordagi kaelkirjakut. Pärast Vetu omaniku sõitu ajas kaela nii vastikult kõveraks. Juuni lõpus sain sellest lahti ning õnneks üsna pea suutsin sõita ta taas normaalseks. Kaelast andis hästi järgi, wow-faktor. Hiljem, kui koos Reilikaga marsaga Tallinnasse sõitsime, rääkis, et kõrvalt tundus hästi mõnus, sirutas kaela ja jooksis ilusti.
Reilika tegi veel ühe galopitõste ning siis suundusime maastikule täku aiast mööda. Zephyr hakkas kohe hirnuma ja oma jõu-ilu võtteid demonstreerima. Adeele jäi muudkui aeglasemaks ja aeglasemaks ja aeglasemaks..., eiras säärt ning hakkas seal aia juures indlema, täkk läks ka muidugi kiima ja tegi seal teisel pool aeda küünlaid. Ning kõige haigem oli see, et kui hobused oleks olnud kahekesi seal koplis, siis oleks mära end lasknud ära paaritada, ajas isegi oma tagumikku kogu aeg täku poole, kui üritasime mööduda. Metsas ning põldudel seiklesime peamiselt sammus, korraks proovisin traavi, et näha, kuidas longe väljaspool aeda paistab. Olime ligi poolteist kuni kaks tundi ära. Käisime ka suurest lombist ning üdlse veest läbi. Adeele läks iga kord Starry järgi, tagasitulles aga ise ees.
Koju jõudes olime veel hobustega ja õpetasime neile trikke. Adeelele õpetasin kalli, aga sain soovitud tulemuse see kord vaid maiusega. Üritasin Starryga ka, aga ta tagurdas kogu aeg, kui ma talle otse lähenesin. Paar korda sai ka temaga proovitud. Üldse see 4-aastane märake soovib olla inimese seltsis rohkem, kui minu loom, ahistas mind päris korralikult.
Söötsime kõik porgandid hobustele ära.
Mae, pisut üle aasta vanune märasälg, hakkas esimest korda indlema, Vetu, kes ruunati alles hiljuti, arvas, et ta on endiselt täkk. Meie olime koos Reilikaga muidugi kogu karja keskel ja kui kiunumine hakkas, panime mõlemad kus see ja teine eest ära. Viimasel olid kabjad näo eest läbi lennanud.

Igatahes sain Reilikalt teada, et Ester tahab mind panna Tessaga sõitma, aga kuna ta on alles kolmene, siis see tähendab vist ratsastamist (?), ja veel enne seda kaalu peale (awkward).

JA Reilika kutsub vist välistreeneri ka trenni andma, ta mõtles Katrin Akkerit. Jah, Doris Akkeri ema aka treenerit. Tuleb välja, et nad on head tuttavad. Aga enne ei tea midagi, kui Adeelel pole jalg paremaks läinud. Annan talle nüüd päevakese puhkust ning vaatab siis kolmapäeval.
Tahaks juba hüpata, aga see kuradi ilm ei luba...

Sincerely yours,
Grete

Friday the 13th

Olles vaadanud eile ilmaprognoosi, teadsin täpselt, mis kell oodata vihma. Võtsin suuna Kernusse tund aega varem, vahetasin riided, tõin varustuse ning läksin hobusele järgi. Aegsasti võtsin kaasa 7 maiust igale loomale, seega sain ta täna ilusti kätte. Oli täiesti perfektne ilm: tuul puhus, kohati pilves, siis jälle päikseline ning putukad peaaegu puudusid. Sellest võib järeldada, et puhastamine sujus väga hästi.
Trennist siis nii palju, et kuna platsi pinnas oli endiselt pehme, tegin palju üleminekuid, et ta mu märguannetele reageeriks. Alguses jooksis nii veidralt, nagu oleks käigu vahe või lonkaks. Pärast läks paremaks, seega süüdistan vaid seda, et taguots loivas järgi ega teinud tööd, kuid järgmine kord jälgin igaks juhuks. Tegin peatuseid, traavilt sammule ja vastupidi ning kokku-lahku. Kõik toimis väga hästi. Otsustasin siis ka galoppi proovida. Alguses tõmbas alt ära, aga tegin poolpeatuseid ja sammule võtmisi, seega esimest korda suutsin sadulas istuda normaalselt. Tavaliselt ta paneb kimaga minema ja põrutab seal seljas nii, et ei suuda täisistakus püsidagi (näide siin), kuid tagasi võtmisel jääb kiirele traavile. Seega tegi mind väga õnnelikuks täna. Lootus jääb püsima, et sellest hobusest saab asja. Pärast seda tegin veel natuke tööd traavis, kus alles siis andis kaelast järgi ning töötas läbi selja, enne mängis kaelkirjakut, väljaarvatud galopis. Samm. Võtsin veel traavi ja üritasin teha sääre-eest astumisi, mida ta pole elus veel teinud. Noh, esimese korra kohta väga hea, sest pusimise peale astus paar-kolm sammukest ja nii mõned korrad. Tegin veel paar üksikut galopile tõstet ja sõitsin pool ringi, kui sedagi, üks-kaks traavi ringi ning lõpetasin ära. Kõndisin siis lõpu sammu, kui tuli suuremat sorti sahmakas. Trenni jooksul tuli 3x hoovihma, aga ülejäänud kaks võis lugeda küll õrna vihma või isegi tibutamise alla, mis kestsid maksimum 5 minutit.
Kõndisin veel käekõrval ja tegin talle parasjagu kalli, kui Ester tuli. Rääkisime veel, kuidas trenn oli ning üldiselt, mis järgmine nädal toimuma hakkab. Mainisin ka, et galopp oli täna väga vinks-vonks, mille peale ta taas ütles, et galopi osa ongi mul parem, kui traav. Samuti annab ta viimasel ajal mõista, et me võiksime hüppama hakata ning eeloleval seitsmel päeval kõik neljakesi maastikule ja karjääri/järve äärde minna. Loodame, et tulevad ilusad ilmad.
Tegin veel sadula ja valjad nahaõliga üle. Nüüd on kõik ilus puhas ja läigib. Tegin veel mõned harjutused hobusega käekõrval. Muide, see on lihtsalt üliarmas, nimelt pärast trenni ma isegi ei võtnud ratsmeid kätte, vaid jätsin kaela peale ning hakkasin ise liikuma ja ta järgnes mulle kohe ega hakanud rohtu näksima või midagi. Sama on lihtsalt käekõrval jalutamisega ning varsti ei pea ma verbaalselt ennast väljendama, vaid ta saab aru mu kehakeelest. Oh, how sweeet...

Sincerely yours,
Grete

Head lapsed, need kasvavad vitsata.

Ei jõudnudki eile talli, sest magasin nii vähe ning Kernus lubati sadu. Täna sain aga Estrilt teada, et neil ei tulnud tilkagi.

Täna oli nii veider päev.

Ärkasin üles ja hakkasin tegutsema. Tegin tiibetlased ära, kui järsku lõi südame nii pahaks. Üritasin üle olla ning jätkasin toimetustega. Olin hilja peale jäänud, mistõttu pidin kiirustama 18 bussile. Taas oli halb enesetunne, süda lõi normaalsest kiiremini ja miski nagu rõhus maole.
Jõudsin siis kuidagi Vana-Pääskülla, olles vahepeal 100 korda juba otsustanud koju tagasi minna. Sain teisena pileti ostetud, valisin istekoha ning ootasin, kuni liikuma hakkame. Siis lõi jälle nii jubedaks, et mõtlesin bussist otsejoones põõsaste suunas joosta. Võtsin paar lonksu vett ning asi läks paremaks.

Kui ma Kernusse jõudsin, paistis päike, nii, kui riided vahetatud sain ja varustuse välja tassisin, hakkas paduvihma sadama. Muidugi ei suutnud ma varustust päästa, mille tõttu need läbi vettisid. Ootasime siis Estriga kuskil 5 minutit varju all, kuni vihm veidi tagasi tõmbus. Tõin sadula, harjakasti ja valjad ära. Samuti päästsin Havensi küpsised, mille pakend oli, hoolimata kastis olemisest, katki läinud, ning maiused ise pehmeks ja veidraks muutunud. Tänu sellele nägid ka ekstra rõvedad välja. Siis tuli uus sahmakas, pärast mille vaibumist tõin kaltsu, millega varustust kuivatada. Üsna pea naasis ka Ester, kes oli läinud tuppa suppi segama. Läksime koplisse ja Adeele andis ilusti kätte. Viisime ta boksi, kus veetsin temaga ligi poolteist tundi aega, seni, kuni hobune ja varustus kuivasid. Vahepeal pistis ka päike enda pea pilvede vahelt välja, seega panin sadula, valtrapi ja mõned harjad välja kuivama. Õnneks ei pidanud väga nuputama, kuhu asjad asetada, sest kohe hoone kõrval asus mingit sorti treiler või muu autoga järelveetav alus.
Adeele oli boksis nii totu. Esiteks, kohe, kui ma ta sinna viisin ning lahkusin, et varustus tuua, leidis soolakivi. Lakkus ja sõi seda üsna isukalt. Teiseks, ta oli nii rahulik ja isegi silmad vajusid kinni, kui ma temaga tegelesin ning silitasin, aga kohe, kui väljusin boksist, läks nii ähmi täis ja tiirutas närveldades ringi.
Plats oli väga pehme ja kohati libe, seega jätsin galopi ära ning tegin peamiselt traavis tööd. Noh, tavaline oli, ei midagi erilist ega halba. Ainult see on nii veider, et parem pool on tal kaela sirutamise/ratsmes oleku, painde ja sääre ümber olemise mõttes parem kui vasak, aga samas trügib ta just sellele poole õlaga välja. Täna muidugi õnneks nii ei olnud. Ilmselt mõjusid mu esmaspäevased konkreetsemad märguanded sääre ja stekiga hästi. Muidugi juhtisin kohe volte ja ringe tehes tähelepanu oma välimisele säärele enne, kui ta midagi üritama sai hakata. Aga putukaid oli ebareaalselt palju, seega sammutöö oli raskendatud.
Viisin Adeele ära ja rääkisime natuke Estriga. Järgmine nädal lähen 4 korda. Esmaspäev on huvitav, sest Veteroki omanik tuleb viieks päevaks Kernusse, kuid kuna tema oskused piirduvad ühe korra galopi tegemisega, siis mõtles Ester, et paneks ta alguses Adeele selga. Eks ma lähen varem kohale ja vaatan, milline mu hobuke teise ratsanikuga on. Eriti huvitab mind galopi osa, sest kui Adeele tahab, võib ta olla paras pujään, just antud allüüris, traavis minuga ta enam ei kakle eriti.

Vahetasin riided ning suundusin bussipeatusesse. Ma ei tea, miks, aga mul on täielik foobia tekkinud selle tee vastu, mis viib läbi metsa. Mõtlen, et sealt võib iga kell mulle vastu karata hunt, karu, rebane või hoopis põder, aga mujalt ka nagu ei anna minna.
Kui ma peatusesse jõudsin, hakkas mingi pääsuke mind ründama. Lendas suure hooga mu pea juurde ning viimasel hetkel pööras ära. Paar esimest korda ma ei saanudki aru, mis toimub, siis aga nägin teda. Okei, ma saan aru, et seal peatuse katuse juures on tal pesa, aga isegi siis, kui olen seal sees istunud, pole keegi mind varem rünnanud. Tooks välja ka asjaolu, et täna ma vaid seisin seal ees, ega läinud sisse. Vahepeal jättis järele, kui olin oma 6-7 meetri kaugusele jalutanud, mingi aeg hakkas uuesti. Ta ajas nii närvi, et ma oleks talle virutanud millegagi, kui oleks olnud midagi käes. Kuid pidin ajama läbi kätega ja üles-alla nõksutamisega, väga ei vaimustu ideest, et lennatakse pähe kinni.
Ruilast tagasi keerates hakkas hullult padukat sadama, nii, et esiklaasist oli isegi kojameeste töö ajal raske välja näha. Mingi mutike hakkas karjuma üle marsa, et juht võtaks hoo maha, et varsti oleme muidu omadega kraavis jne. Suurest hirmust kinnitas turvavöö (PS! mis ideaalis võiks ju kogu aeg peal olla) ja hoidis kramplikult kümne küünega sellest veel omakorda kinni.

Oleneb ilmast, aga praegune plaan on minna talli homme. Eks näis.

Sincerely yours,
Grete

You blocked me on Facebook and now you're going to die.

Jah, briljantsed sõnad loost Knife Party - Internet Friends. Ausalt ka, ma ei kuula sellist muusikat :D, lihtsalt juhtusin kuulma.

Läksin tavalise bussiga Kernusse, kohale jõudes ütles Ester, et Reilika tuleb ka, aga 13:30 marsaga, mistõttu ootasin kuskil kolmveerand tundi lihtsalt kopli ääres ja jälgisin hobuseid. Tõin varustuse ka ära, kuid märkasin, et valtrapp oli puudu, ilmselt pesitses see siis veel Estri käes. Läksin teda otsima, kui Rex/Reks (ma ei tea, kuidas ta nime kirjutatakse) jooksis mulle suure hooga vastu. Mu süda pidi seisma jääma. Ta on tavaliselt ketis ja haugub - viimasel ajal siiski vähem, kui ma olen nüüd regulaarselt 3x nädalas käinud - ning näeb välja väga kuri. Ehmatust võimendas ka fakt, et ma jubedalt kardan koeri, mul on lapsepõlve trauma, seega no crit, please. Siblis mul siis jalgade juures, aga õnneks oli Ester kohe põõsa taga ning tuli ka kaema, et mis värk on, et kuidas ta välja sai. Nimelt paneb ta koera alati boksi kinni, kui ta lapsed magama lähevad. Hiljem vaatasime, et ta oli ennast ukse alt välja kaevanud, seega pani Ester ta teise boksi.
Kui Reilika jõudis, tõime hobused ära - Adeele muidugi ei andnud ennast kohe kätte ja üritas põgeneda, kuid Reilika püüdis ta kinni - puhastasime ning hakkasime sõitma. Tegime natuke soojenduseks sammu ja traavi, siis läksime maastikule. Või noh, kas seda just nii saab nimetada, sest tegemist on lihtsalt hiiglasliku põlluga, kus just sai hein tehtud.
Adeele ei tahtnud üldse minna karjast eemale ning venis nagu tatt, aga kui põllule jõudsime, siis oli tuli takus. Pidin teda kogu aeg tagasi hoidma, sest nii, kui ma näiteks kiires traavis võtsin poolistaku ja lasin kontakti lõdvemaks, hakkas tema galopitõsteid mul tegema. Aga nii mõnus oli, korra lasime Reilikaga hobustel allamäge galopis kihutada, jeebus, kuidas lendasid, pidama saime alles siis, kui jõudsime kõrge rohu juurde. Teinekordki! Tegime veel traavi ja jõudsime päris grilli juurde välja (Stiina teab). Tegime nalja, et käiks läbi ja ostaks burksi, nagu drive in'is. Pärast käisime veel kõrges rohus, kus leidsime Adeelega kolli (augu). Hiljem lõpetasime platsil. Oi, kuidas ta jooksis mul ratsmes ja otsis kontakti, galopis oli selline lõdvestus, et pidin poolistaku võtma, et anda ratset järgi. Jess! Ja täna ei ignoreerinudki mu säärt, aint 2 korda pidin stekki kasutama, mõlemale poole ühe korra. Appi kui rahul ma olen, nii õnnelik ! :)
Ma lõpetasin veel, kui Reilika viis Starry pessu, hiljem järgnesin neile. Adeele jäi juba 10 meetrit enne voolikut seisma kõrvad kikkis. Ta nimelt on meil väike veekartlik kiisu. Aga lõpuks saime puhtaks, ainuke asi, mis talle vastukarva oli, oli tagajalgade pesemine. Üks kord, kui ta tõeliselt nautis vett, oli siis, kui ma samal ajal sügasin/kratsisin/kraapisin sadulavöö kohalt kõhu alt ära kuivanud muda. Silmad vajusid vaikselt looja ja mõnus oli!
Hiljem veel söötsime neid, kuni kuivasid. Adeele haaras endale nii palju rohelist suhu, et mõlemalt poolt nurgast rippus kõik välja. Koplis on neil selline toitev ja mahlane rohi otsas. Reilika proovis veel Starryga kileteraapiat :D. Kohe, kui tüdruk lähenes sellega minu hobule, tegi viimane suured silmad pähe ja tagurdas oma mitu sammu. Totu! Ise on 6-aastane ja Starry alles 4-aastane, aga teine laseb endale krõbisevaid asju isegi seljale panna. Viisime hobud koplisse ning kohe läksid püherdama, õnneks aga muru peale.

Tessa

Järgmine kord talli kolmapäeval. Ester tegi põllul pilte ka, ma loodan, et tulid ilusad. Ahjaa, mind nii häirib, et kui ma postitusse video lisan, siis ma ei saa seda Sincerely yours crap'i kujundada nii nagu mu igal postitusel on, seega nüüd tuleb mingi väärastus sinna...

Sincerely yours,

Grete

Valtrapp

Täna, kui ma tallist koju jõudsin, vaatasin postkasti ja lõpuks oli saabunud kiri. Läksin siis pakile järgi ning tõin valtrapi koju. Muidu on kõik super ilus ja tore, aga sellel esineb üks väga suur miinus. Nimelt, alumine pool on täiesti lumivalge... No suvel ei saaks seda üldse kasutada, sest kohe läheks mustaks. Vaatab, midagi mõtlen välja selles suhtes.

Pildil tundub värv ülitume, aga tegelikkuses on siiski sinisem. Umbestäpselt selline, nagu on Kuldse Ratsu koduleheküljel: http://www.ratsavarustus.com/index.php/product/show/484

Sincerely yours,
Grete

It's a fact...

..., et Mailika pole mulle ikka veel Bucase valtrappi saatnud. Te kindlasti mõtlete nüüd, et miks ma ise kohale ei läinud, siis siit teile vastus - mu peres pole kellelgi autot + tuttavad ka ei liikunud sel ajal sinna kanti. Siirad vabandused, aga ma tõesti ei viitsi kõndida kuskilt lennujaama juurest 10 kilomeetrit sinna Peetri külla ja tagasi.

Ning ma ei mõista, miks on Petrie koolisõidusaapad nii in?! Kui ma Niitväljal võistlusi käisin vaatamas, siis ütleme, et 6-7 isikul olid sellised jalas, mis on siiski päris arvestatav arv inimesi. Keegi tahab selgitada?

Homme talli.

Sincerely yours,
Grete

Cut my life into pieces, I've reached my last resort.

Täna oli hea trenn, kohe palju parem kui esmaspäeval, võiks öelda isegi, et üks parimatest. Ma ikka ei tea, kust ta selle energia võtab, aga kohe trenni alguses hakkas kiirustama. Kerli ütles samuti, et mul on kaks võimalust, kas üritan sellest hoolimata tööd teha või lasen hobusel ennast tühjaks joosta. Valisin esimese variandi. Noh, algus oli nagu ikka, selline enam-vähem. Ester, kes vahepeal mööda teed jalutas, mainis, et töötab küll ja päris hästi ratsmes oli. Noh, enda arust olime küll suuresti üle ratsme, aga ega ma end kõrvalt ei näinud. Täna ei teinud peaaegu üldse täisistakut, Kerli ütles kohe trenni alguses, et "ma ei taha sind üldse täisistakus näha - see on sul ilmselgelt hea, ainult kergendamas või ka poolistakus".Kuna tüdruk oli oma asjad lati rea juurde pannud, tahtsime vahepeal Adeelega korra lendu ka tõusta. Siis aga tutvusime ning edasi oli kõik okei. Mõne aja pärast Kerli lahkus, sest ta läks linna, seega tegin veidi sammu ja alustasin galopiga. Jätsin ennist mainimata, et täna võtsin aegsasti steki kaasa. Õigesti tegin! Sest paremale poole ta ikka veab ennast nii jubedalt õlaga välja, et valus vaadata. Pärast paari sipsu stekiga oli nagu teine hobune, nii traavis kui ka galopis. Vasakule poole kahjuks vajas samuti, aga pärast aktsepteeris ilusti säärt. Tegin ka paar jalavahetust diagonaalil. Ta vahetab nii kergelt ja kiiresti ära, et peaaegu tunda polegi.
Igatahes olime trenni lõpuks mõlemad läbimärjad ja väsinud, sest väljas valitses nii jube palavus ja lämbus.

Kahjuks on ka kurb uudis - ilmselt hakkab mul vist nüüd see igasuvine peavalu maraton pihta.

Sincerely yours,
Grete

It's not about winning or losing. It's about reaching your limits.

Täna käisin tallis.Mida enam ma Adeelele mõtlen, seda enam tundub kõik nii sõnulseletamatu. Ma ei oska ennast kuidagi väljendada, suudaks keegi minu sisse näha, oleks endal ka kergem. Kolmveerand tundi tagasi lahkus Stiina, kes hüppas läbi DVD ja mälupulga pärast. Jäime rääkima oma kaheks tunniks, kuid isegi talle ei suutnud ma ennast väljendada.

See on lihtsalt nii raske, et ta paneb mind kogu aeg proovile. Kohe, kui ma oma valvsuse kaotan, üritab ta sellest kasu lõigata ning mulle pähe astuda. Ta katsetab igal sammul, proovib minu piire, üritab näha, kui kaugele võib minna.
Aga mina küsin, kaua võib?! Ma ei jõua selle hobusega maadelda ja iga trenn uuesti nullist alustada. Saan lõpuks üleminekud normaalseks. Ei pea elu eest tirima hobust suust, et ta jääks kas või sammule, rääkimata peatustest, ülejärgmine päev tulen tagasi - kõik on 0. Hakkan siis uuesti jamama ja pusima. Ning terve etapp muudkui kordub ja kordub ja kordub... Kas on asi minus või ta ei üritagi õppida, minust aru saada, kontakti leida? I'm working my fucking ass off, et leida hobusega side, kuid vastutasuks saan mitte midagi. Nagu mu vaev ja töö ei kannakski vilja. Võib-olla ma ootan arengut liiga kiiresti, aga nii lihtsad asjad, nagu üleminekud, ei peaks ühelegi hobusele võimatud olema. Ma ainult küsin neid kuradi üleminekuid!!!
Ja teine asi, oi-oi-oi, ma parem ei hakka rääkimagi. Nii pea, kui ma arvasin, et galopp on veel normaalne allüür, millega ma saan ta toimima, siis oi, kuidas ma eksisin. Mida ma teen, kui hobune blokib säärt ja eirab ratset? Absoluutselt laseb küljed tuimaks ning ei tee minust väljagi, just kui oleksin vaid kaasreisija. Tõmbab alt ära, jookseb õlaga karjuseni välja, peatub nii äkitselt, et lendan peaaegu sadulast välja - igatahes kaotan vähemalt ühe jaluse -, võtab ise teise suuna ja traavib edasi. Mida ma peaksin tegema? Minu mõistus ei käi enam üle, ma pole ealeski ühegi sellise hobusega sõitnud. Jah, meil on selline asi nagu stekk ka olemas, aga nii palju, kui mina olen sellest aru saanud, siis ei Ester ega Kerli poolda seda. Mida ma siis teen, lasengi hobusel teha seda, mida tahab, õpetades talle sisse nõmedad kombed?
Ausalt öeldes, jah, ilmselgelt jäävad minu teadmised ja kogemused puudulikuks, seega ma lihtsalt sunnin Kerli reedel sinna sadulasse. Parem oleks, et tal kõik luud, kondid terved on, sest nii ei toimi hobune, kui mulle hüütakse vastu lihtsalt, et suru säär väljast vastu. Ei noh, seda tean ma ju isegi, ega ma puhta loll ole.
Nii palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Nagu eelnevast jutust võis aru saada, siis trenn läks aia taha. Tegin hooletult ka, sest Ester suundus linna, seega üritasin kõigest väest õigeks ajaks valmis jõuda, aga ta siiski läks varem minema. Seega osa süüst võtan kindlasti ka enda kaela.

Kui asi reedel toimima ei hakka, siis lihtsalt vägisi vean Stiina kaasa, sest, olgem ausad, Täpi on veel hullem siga, seega tal on niivõrd palju kogemusi. Kindlasti oskab ta mind aidata.

Ma vaatan seda pilti ja lihtsalt südamest soovin, et ta oleks mul kogu aeg selline kullapai:

Ühesõnaga, palun soovige mulle edu, jõudu ja jaksu, sest vahel on küll selline tunne, et miks ma üldse jaman, nii kui nii ratsutan temaga vaid 3 kuud. Aga ma ei suuda, lihtsalt juba kiusu pärast ei saa asja nii jätta!

PS! Kes ei vaadanud eelmise postituse videot, siis kindlasti soovitan! Tõsi, mis tõsi, vähemalt minu kohta.

Sincerely yours,
Grete

I collect hours of hard work and pain.

Ja nii ongi!

You know, for you I'd bleed myself dry

Leidsin täna Adeelelt puugi. Helistasin Estrile kokku vist ligi 5 korda - ilmselt suutsin väga meeleheitliku mulje jätta -, kuid ühtegi kõne ta vastu ei võtnud. Õnneks juhtus ta ämm mööda minema, kellelt abi palusin. Varsti saabuski Ester, eemaldas parasiidi ning jäi hingamist kuulama. Hobul on hingamisteed aheneneud, sellepärast ta pidevalt köhibki.
Adeele oli täna nii armas koplis, kui teda hüüdsin, astus paar sammukest mulle juba vastu, tavaliselt lihtsalt vaatab mulle tardunult suurte silmadega otsa. Ning sel ajal, kui Estrit ootasin, sügasin tema laupa, mille peale ta pea mulle sülle pani ning silmad sulges. How cute is that?!
Trenn oli nii ja naa. Galopp tuli täna paremini välja kui traav, tavaliselt on vastupidi. Ei tõmmanud kordagi alt ära, aga mingi haigelt nõme komme on tal ühes nurgas, mis kopliga ristub, paremale poole galopis sinna õlaga välja jooksma ning ümber keerama.

 

Tegin mingi algelise skeemi, sest ma ei oska paremini seletada. Igatahes ristkülik on sõiduplats, ovaal väiksem aiaga piiratud plats ning üleval on kopli äär. Ja vot see nurk paremat kätt üleval ongi see. Kui ma tulen paremale poole, siis hakkab kihutama sinna nurka, säärt ja ratset peaaegu eirab ning keerabki ümber. Lõpuks sain ta sealt enam-vähem mööda. Kergendatud traavis kontrollisin kogu aeg oma põlvi ja istakut. Olin täitsa rahul, sest need ei liikunud enam nii palju ja endal oli ka palju parem tunne peale eelmist trenni. Sain temalt ühe korra midagi pikendamisesarnast ka välja pigistatud, kuid üsna pea hakkas lihtsalt kiires traavis jooksma. Üritasin sääre-eest astumisi ka teha, aga selle peale võttis ta kohe hoiaku "nüüd lähme siis galoppi, jah?". Samuti latiharjutused pole veel treeningkavast välja jäetud. Mul on selline tunne, et varsti panen püsti mingisuguse pisemat sorti risti.
Kui trenni lõpetasin ja posti juurde hakkasin liikuma, ei pidanud ratsmetest ega millestki kinni võtma, tuli ise järgi. Kui jäin seisma ja ütlesin "stopp", peatus ka tema. Nii armas! Tegin nii paar ringi/volti/kaheksat käe kõrval sammu, küsides ilma füüsilise kontaktita peatusi ning edasiminekuid. Taandamist veel puutumata tehtud ei saa, aga küll jõuame.
Andsin maiust, kallid ning viisin koplisse. Kahjuks polnud mul aega Tessaga tegeleda, sest kell oli päris palju. Samuti suutsin ma täna jälle endale kindad kätte päevitada (mitte tahtlikult siiski).

Hommikul viisin ühe kilekotitäie taarat ära ning sain 1.76 eurot selle eest. Õhtul sain esimest korda elus osta toitu ja süüa, mida ma ise heaks arvasin, nämm. Nii mõnus on olla üksi kodus - muidugi juhul, kui mida teha ka on.

Kuidagi nii südantsoojendav video. PS! Lugege video kirjeldus enne vaatamist läbi!

Sincerely yours,

Grete

Ain't no sunshine

Tänasega kaasa arvatud, olen nüüd kodus 4 päeva üksi. Süüa pole. Midagi teha, peale tallis käimise, ka pole. Raha on ainult 15€ + 3 suurt kilekotti taarat.
Pean homme hommikul 9:30-st taara Tondi selverisse ära viima, käima Järvelt läbi, et Kernusse midagi kaasa osta, raha kaardile panema, tallis käima, tagasitulles süüa ostma, koristama, sest vend pidas eile pidu, ning Mailikale raha üle kandma.

Tuleb busy-busy päev.

Süda on paha ja kõht on tühi, kurb eluke mul, või mis?

Sincerely yours,
Grete

Stand up! For the champions...

Talli lähen alles esmaspäeval, see-eest käisin täna Niitväljal võistlusi vaatamas.
Minu lemmikud olid A- ja L-klassides Anita Zhukova & Lemings ning M-klassis Dina Ellermann & Royal Pokemon. Rohkem ei näinud, sest lahkusin 16:34 rongiga. Vahepeal pandi orjama ka. Kõige pealt viisin Angelique'le kohvi, mille vastu sain sooja aitäh'i, hiljem autasustasime koos Evaga A-klassi harrastajaid ning L-klassi ponisid ja juunioreid.

See oli nii veider, et nendele poistele, kes segasid perrooni peal võistlusi, kutsuti politsei. Ning, et Maiken hakkas kohe nutma, kui ta skeemi ära sõitis.

Niitvälja auringi muusika :D :

Sincerely yours,
Grete