Lihtsalt ebareaalne, kui vihane ma Adeele peale eile olin, mille tõttu solvus ta ka minu peale.
Vahetasin kohale jõudes riided kohe ära, kuid istusime neljakesi varjus ligi pool tundi, sest nii kuum oli. Lõpuks võtsime endid kokku ning viisime noored boksi. Ma sain Tessa, Kerli Goldy ning Reilika Mae. Enne veel võttis Ester Lipsi eest ära, et ta segama ei hakkaks.
Puhastades Adeele silbis ringi, tõmbas ennast lahti, liikus edasi-tagasi, küljelt-küljele, ainult siis püsis paigal, kui harjaga kõvaks kuivand muda sadulavöö koha pealt ära nühkisin. Sadulasse ei saanud muidu, kui parkisin ta Starry juurde, sest nad ju suured sõbrad, üksteiseta ei saa.
Tahtsime minna lühemat teed, kuid see oli kahe aastaga kinni kasvanud, mistõttu käisime asjatult võsas ringi. Võtsime jalge alla pikema tee Šeffi kopli juurest, läbi metsa ning põllu äärest. Tegime sammu, traavi, galoppi - kõike!
Üsna pea jõudsime paisjärve äärde, Adeele oli mega närvis. Kogu aeg taandas, küljendas, tegi koha peal piruette, et tõmmata kodu poole. Ilma probleemideta ja esimesena läks Lipsi, siis väikeste viperustega Starry, natuke rohkem kulus Vetuga aega, ning viimasena jõudis järg minu kätte. Olime kõrkjate peal, surusin säärtega, küljendas ennast vette, pärast mida läks täiesti segaseks. Ajas enda raskuse rohkem tagajalgadele, mõtlesin, et nüüd küünaldab ja mina oma pikkade jalustega libisen mööda selga maha, aga ei teinud midagi. Tegelikult Adeele polegi selline, kes lollustega hakkama saab, ta lihtsalt katsetab ja istub sulle pähe, kui pole piisavalt konkreetne.
Taandas siis ennast veest välja, jamasin seal kuskil 10 minutit, kui tuli Ester, haaras ühest ratsmest kinni ja proovis ta vette tõmmata/juhtida, olles ise Lipsi seljas. Ebaõnnestus, maadlesime veel mõned minutid, kui andsime uue võimaluse viimati mainitud variandile, mis läks see kord õnneks. Sai lõpuks aru, et vesi on tegelikult mõnus asi, pani pea kohe vette ja nautis. Sulistasime veidi ning läksime välja, suundusime aga kohe ragasi vette Adeele ja Vetu pärast. Hobused läksid kohe kõik ilusti sisse, ei mingit probleemi.
Võtsime suuna kodu poole, olles teel sinna, lasime hobustel tiba galopis joosta mäest üles-alla ka. Väga palju ei teinud, sest Vaterok on vahepeal selline puuk.
Koju jõudsime aga lõppkokkuvõttes siiski lühemat teed pidi. Avastasime natuke võsa ja mu põlv sai kõva matsu ka. Läksime sammus kuskilt metsa vahelt, kus olid mõlemal pool sissetallutud teed maha raiutud puud, ühte eriti välja ulatuvat ma aga ei märganud, seega möödusin sellest liiga lähedalt, mistõttu lükkas see mu põlvekedra peaaegu liigesest välja. Jalg jäi eesotsas põlvega tüve taha kinni, kuid Adeele sammus edasi, painutades seda päris korralikult. Praegu laiub mul viimati mainitud asukohal suur ning ääretult valus sinikas. Võtsin jala kohe jalusest välja ning lasin sel lihtsalt rippuda, sest liiges valutas nagu keegi oleks sinna kuuli lasknud.
Kopli ääres võtsime varustuse maha ning käisime pesemas. Olin viimane, noored asusid veel boksides, kedagi vanematest hobustest polnud lähedal, traktor seisis ka üsna vooliku lähedal. Kõik see võrdus taidlemisega. Adeele ja Mae, kes oli kuulnud tuttavaid hääli, hirnusid üksteise võidu, paaril korral sattusin oma looma pea lähedale, mistõttu pidin kõrvad lihtsalt kätega katma, sest ta häälitses ülivalju häälega. Arusaadav, kui Golden May on tema varss. Pesin hobukese kuidagi ära, viisin kopli juurde, et valjad vahetada päitsete vastu. Sain viimased pähe, kuid hobune otsustas Hispaania kõnnakuga mu saapa peale astuda. Alguses polnud midagi, sest keha raskust polnud ta sellele jäsemele üle viinud, seega hakkasin lahkelt, kergelt noomivalt ütlema, et "halloo, kuhu sa nüüd astusid", kui murdosa sekundi jooksul viis ta raskuse üle ja taas tundsin kohutavat valu. Hakkasin hullult sahmima ja lükkama hobust, mille peale ta end veidi liigutas. Tõstsin kohe enda jala üles, Ester küsis kohukunult: "Mis juhtus?" Ütlesin, et astus jala peale. Kerli viis looma koplisse, ma hüppasin kuidagi murule, istusin maha ja võtsin saapa jalast. Küüs hakkas lillakaks minema ja isegi kerge tuuleiil pani varba valutama.
Vestlesime kolmekesi (Ester lahkus poole pealt) oma tund aega, vahetasime riided, rääkisime paar sõna hiljem veel Estriga ning suundusime Reilikaga grilli, sest tüdruk oli mulle 3 eurot võlgu. Sõime friikartuleid ja rääkisime juttu. Sõitsime koos Vana-Pääskülla, kus meie teed hargnesid.
Jõudes Järve juurde, helistasin emale, et lähme traumapunkti. Ta kohe arvas, et kukkusin alla, kuid rääkisin kiiresti, mis oli juhtunud ning lonkasin kodu poole.
Ma vihkan, kuidas tänapäeva inimesed vahivad kõike teistsugust, eriti, kui näos peegeldub halvakspanu noot.
Enne traumapunkti minekut hakkas veel pea ka valutama, mille pärast pidin ühe Solpadeiini sisse võtma, täielik sant noh. Kodust on vaid 10 minuti tee haiglasse, seega tuli vähe komberdada. Pärast röntgeni sain teada, et õnneks ühtegi luud ei murdnud, kuid varvas sai kõvasti muljutud. Pidin kompressi ja veel sada asja tegema.
Vahetasin kohale jõudes riided kohe ära, kuid istusime neljakesi varjus ligi pool tundi, sest nii kuum oli. Lõpuks võtsime endid kokku ning viisime noored boksi. Ma sain Tessa, Kerli Goldy ning Reilika Mae. Enne veel võttis Ester Lipsi eest ära, et ta segama ei hakkaks.
Puhastades Adeele silbis ringi, tõmbas ennast lahti, liikus edasi-tagasi, küljelt-küljele, ainult siis püsis paigal, kui harjaga kõvaks kuivand muda sadulavöö koha pealt ära nühkisin. Sadulasse ei saanud muidu, kui parkisin ta Starry juurde, sest nad ju suured sõbrad, üksteiseta ei saa.
Tahtsime minna lühemat teed, kuid see oli kahe aastaga kinni kasvanud, mistõttu käisime asjatult võsas ringi. Võtsime jalge alla pikema tee Šeffi kopli juurest, läbi metsa ning põllu äärest. Tegime sammu, traavi, galoppi - kõike!
Üsna pea jõudsime paisjärve äärde, Adeele oli mega närvis. Kogu aeg taandas, küljendas, tegi koha peal piruette, et tõmmata kodu poole. Ilma probleemideta ja esimesena läks Lipsi, siis väikeste viperustega Starry, natuke rohkem kulus Vetuga aega, ning viimasena jõudis järg minu kätte. Olime kõrkjate peal, surusin säärtega, küljendas ennast vette, pärast mida läks täiesti segaseks. Ajas enda raskuse rohkem tagajalgadele, mõtlesin, et nüüd küünaldab ja mina oma pikkade jalustega libisen mööda selga maha, aga ei teinud midagi. Tegelikult Adeele polegi selline, kes lollustega hakkama saab, ta lihtsalt katsetab ja istub sulle pähe, kui pole piisavalt konkreetne.
Taandas siis ennast veest välja, jamasin seal kuskil 10 minutit, kui tuli Ester, haaras ühest ratsmest kinni ja proovis ta vette tõmmata/juhtida, olles ise Lipsi seljas. Ebaõnnestus, maadlesime veel mõned minutid, kui andsime uue võimaluse viimati mainitud variandile, mis läks see kord õnneks. Sai lõpuks aru, et vesi on tegelikult mõnus asi, pani pea kohe vette ja nautis. Sulistasime veidi ning läksime välja, suundusime aga kohe ragasi vette Adeele ja Vetu pärast. Hobused läksid kohe kõik ilusti sisse, ei mingit probleemi.
Võtsime suuna kodu poole, olles teel sinna, lasime hobustel tiba galopis joosta mäest üles-alla ka. Väga palju ei teinud, sest Vaterok on vahepeal selline puuk.
Koju jõudsime aga lõppkokkuvõttes siiski lühemat teed pidi. Avastasime natuke võsa ja mu põlv sai kõva matsu ka. Läksime sammus kuskilt metsa vahelt, kus olid mõlemal pool sissetallutud teed maha raiutud puud, ühte eriti välja ulatuvat ma aga ei märganud, seega möödusin sellest liiga lähedalt, mistõttu lükkas see mu põlvekedra peaaegu liigesest välja. Jalg jäi eesotsas põlvega tüve taha kinni, kuid Adeele sammus edasi, painutades seda päris korralikult. Praegu laiub mul viimati mainitud asukohal suur ning ääretult valus sinikas. Võtsin jala kohe jalusest välja ning lasin sel lihtsalt rippuda, sest liiges valutas nagu keegi oleks sinna kuuli lasknud.
Kopli ääres võtsime varustuse maha ning käisime pesemas. Olin viimane, noored asusid veel boksides, kedagi vanematest hobustest polnud lähedal, traktor seisis ka üsna vooliku lähedal. Kõik see võrdus taidlemisega. Adeele ja Mae, kes oli kuulnud tuttavaid hääli, hirnusid üksteise võidu, paaril korral sattusin oma looma pea lähedale, mistõttu pidin kõrvad lihtsalt kätega katma, sest ta häälitses ülivalju häälega. Arusaadav, kui Golden May on tema varss. Pesin hobukese kuidagi ära, viisin kopli juurde, et valjad vahetada päitsete vastu. Sain viimased pähe, kuid hobune otsustas Hispaania kõnnakuga mu saapa peale astuda. Alguses polnud midagi, sest keha raskust polnud ta sellele jäsemele üle viinud, seega hakkasin lahkelt, kergelt noomivalt ütlema, et "halloo, kuhu sa nüüd astusid", kui murdosa sekundi jooksul viis ta raskuse üle ja taas tundsin kohutavat valu. Hakkasin hullult sahmima ja lükkama hobust, mille peale ta end veidi liigutas. Tõstsin kohe enda jala üles, Ester küsis kohukunult: "Mis juhtus?" Ütlesin, et astus jala peale. Kerli viis looma koplisse, ma hüppasin kuidagi murule, istusin maha ja võtsin saapa jalast. Küüs hakkas lillakaks minema ja isegi kerge tuuleiil pani varba valutama.
Vestlesime kolmekesi (Ester lahkus poole pealt) oma tund aega, vahetasime riided, rääkisime paar sõna hiljem veel Estriga ning suundusime Reilikaga grilli, sest tüdruk oli mulle 3 eurot võlgu. Sõime friikartuleid ja rääkisime juttu. Sõitsime koos Vana-Pääskülla, kus meie teed hargnesid.
Jõudes Järve juurde, helistasin emale, et lähme traumapunkti. Ta kohe arvas, et kukkusin alla, kuid rääkisin kiiresti, mis oli juhtunud ning lonkasin kodu poole.
Ma vihkan, kuidas tänapäeva inimesed vahivad kõike teistsugust, eriti, kui näos peegeldub halvakspanu noot.
Enne traumapunkti minekut hakkas veel pea ka valutama, mille pärast pidin ühe Solpadeiini sisse võtma, täielik sant noh. Kodust on vaid 10 minuti tee haiglasse, seega tuli vähe komberdada. Pärast röntgeni sain teada, et õnneks ühtegi luud ei murdnud, kuid varvas sai kõvasti muljutud. Pidin kompressi ja veel sada asja tegema.
Praeguse seisuga ei valuta jalg enam üldse, kuid varvas eriti ei paindu, kikivarvukile suudan suure vaevaga tõusta, kuid krõnksu/kokku jne ei saa tõmmata.
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment