Son of a barrel!

Ausalt öeldes tüütab see pea iga päev blogisse postitamine vaikselt ära, kuid siiski kuidagi sunnin ennast kirjutama.

Saan lõpuks oma laka-/sabaharja maha müüdud. Woop woop! Homme lähen mingile pisikesele tüdrukule kätte viima.

Igatahes, täna läks trenn suhteliselt hästi, kuigi hobune ikka lonkab vasakule. Küsisin siis Kerlilt, et kas Ester oli Adeele siiski boksi viinud, mille peale sain eitava vastuse. Tuleb välja, et kõõlus olevat sama päeva, ehk esmaspäeva, õhtuks paremaks läinud, ei pidavat tõmbama jalga enam ära, kui Ester sealt katsunud oli. Hoolimata kahest päevast ei suutnud see tagasi tõmbuda + tal laiutab ikka veel mingi ülisuur punn seljal. Alguses võis see ju sääsepunn olla, aga ilmselt sadul hõõrub sealt kohast, mistõttu see ei saa ära paraneda. Peaks Estrilt mingit salvi või kreemi küsima, kui tal muidugi on.
Alguses traavis oli jälle nii lontu ja venis nagu tunnikas. Tegin palju üleminekuid. Kerli ehitas mulle mingi slaalomi ka. Kuna üks lati rida oli juba suhteliselt kaua rohu sees ühes kohas olnud, siis kui Kerli need mujale viis, jäid järele jäljed. Sõitsin sealt siis muuseas läbi ja Adeele astus nagu lattidest üle, täitsa totu!
Ratsutasin põhimõtteliselt ainult paremale poole ja üritasin teda ette-alla kutsuda. Vahepeal hakkas juba tulema, aga siis viskas jälle pea taevasse ning pidin otsast alustama. Viimasel ajal eriti teeb ta pidevalt nii, et lohistab enda jalgu mööda platsi ringi ja on tuim säärele.
Hiljem võtsin täisistaku ning asetasin jalused kaelale. Kohe palju parem oli sõita, need lühikesed jalused tapavad mu varsti ära, kui nii jätkan. Hobune toimis kohe palju paremini ning tundsin ise seljast, et kohe, kui ta kaela alla viis, ei olnud enam seljast nõgus ning samm muutus kohe pikemaks ja maadhaaravamaks.
Tegin siis sammu ja võtsin natuke galoppi. Rõhk oli tõstetel ning minu märguannetel. Üritasin teda ikka ise sammust tõsta, mitte traavilt ise. Tal on selline komme ennast ei tõsta galopile. Hoidsin kogu aeg teda tagasi. Andis kaelast järgi ka ning saime täitsa ühtlase tempo. Tegin veel mõned ringid lõdvestavat traavi ning taas tabas mind wow-faktor. Täna võin sajaprotsendilise kindlusega öeda, et ta tuli mul ratsmesse, ei, mitte ei sirutanud ennast ette-alla, vaid ma nägin, et ta kael oli hoopis teistsugune. Selline ümar ja veidi rullis. Mõnus!
Lõpetasin ära ning kuna Kerli ja Vetu omanik pidid teise talli kiirustama, jäin üksi ilma tegevuseta kaheks tunniks. Võtsin siis Tessa ja kordetasin ning õpetasin lihtsamaid trikke. Kuna Kerli oli meisterdanud mulle voldi latid, tegin poniga mõned ringid seal ka, enamuse ajast muidugi ilma lattideta. Kokku läks koos trikkidega nii umbes 30-40 minutit, ülejäänud aja lihtsalt vaatasin hobuseid ning unistasin.
Vahetasin riided ja läksin peatusesse. Täna oli taas see paganama pääsuke kohal. Tuli jälle ründama, mul sai nii villand, et ühe korra äsasin talle vastu, nii et enam ei tulnud.

Ahjaa, ma ei võtnud täna voolu välja ning kogemata ei kallutanud pead piisavalt alla, seega läks see vastu karjust ja sain säraka kätte. Sellest saati kuni praeguseni välja on mu pea hullumoodi valutanud. Kummardada üldse ei saa, sest siis pea nagu põleks. Ma loodan, et ma nüüd mingit ajusurma ei saa.

Sincerely yours,
Grete