Jah, briljantsed sõnad loost Knife Party - Internet Friends. Ausalt ka, ma ei kuula sellist muusikat :D, lihtsalt juhtusin kuulma.
Läksin tavalise bussiga Kernusse, kohale jõudes ütles Ester, et Reilika tuleb ka, aga 13:30 marsaga, mistõttu ootasin kuskil kolmveerand tundi lihtsalt kopli ääres ja jälgisin hobuseid. Tõin varustuse ka ära, kuid märkasin, et valtrapp oli puudu, ilmselt pesitses see siis veel Estri käes. Läksin teda otsima, kui Rex/Reks (ma ei tea, kuidas ta nime kirjutatakse) jooksis mulle suure hooga vastu. Mu süda pidi seisma jääma. Ta on tavaliselt ketis ja haugub - viimasel ajal siiski vähem, kui ma olen nüüd regulaarselt 3x nädalas käinud - ning näeb välja väga kuri. Ehmatust võimendas ka fakt, et ma jubedalt kardan koeri, mul on lapsepõlve trauma, seega no crit, please. Siblis mul siis jalgade juures, aga õnneks oli Ester kohe põõsa taga ning tuli ka kaema, et mis värk on, et kuidas ta välja sai. Nimelt paneb ta koera alati boksi kinni, kui ta lapsed magama lähevad. Hiljem vaatasime, et ta oli ennast ukse alt välja kaevanud, seega pani Ester ta teise boksi.
Kui Reilika jõudis, tõime hobused ära - Adeele muidugi ei andnud ennast kohe kätte ja üritas põgeneda, kuid Reilika püüdis ta kinni - puhastasime ning hakkasime sõitma. Tegime natuke soojenduseks sammu ja traavi, siis läksime maastikule. Või noh, kas seda just nii saab nimetada, sest tegemist on lihtsalt hiiglasliku põlluga, kus just sai hein tehtud.
Adeele ei tahtnud üldse minna karjast eemale ning venis nagu tatt, aga kui põllule jõudsime, siis oli tuli takus. Pidin teda kogu aeg tagasi hoidma, sest nii, kui ma näiteks kiires traavis võtsin poolistaku ja lasin kontakti lõdvemaks, hakkas tema galopitõsteid mul tegema. Aga nii mõnus oli, korra lasime Reilikaga hobustel allamäge galopis kihutada, jeebus, kuidas lendasid, pidama saime alles siis, kui jõudsime kõrge rohu juurde. Teinekordki! Tegime veel traavi ja jõudsime päris grilli juurde välja (Stiina teab). Tegime nalja, et käiks läbi ja ostaks burksi, nagu drive in'is. Pärast käisime veel kõrges rohus, kus leidsime Adeelega kolli (augu). Hiljem lõpetasime platsil. Oi, kuidas ta jooksis mul ratsmes ja otsis kontakti, galopis oli selline lõdvestus, et pidin poolistaku võtma, et anda ratset järgi. Jess! Ja täna ei ignoreerinudki mu säärt, aint 2 korda pidin stekki kasutama, mõlemale poole ühe korra. Appi kui rahul ma olen, nii õnnelik ! :)
Ma lõpetasin veel, kui Reilika viis Starry pessu, hiljem järgnesin neile. Adeele jäi juba 10 meetrit enne voolikut seisma kõrvad kikkis. Ta nimelt on meil väike veekartlik kiisu. Aga lõpuks saime puhtaks, ainuke asi, mis talle vastukarva oli, oli tagajalgade pesemine. Üks kord, kui ta tõeliselt nautis vett, oli siis, kui ma samal ajal sügasin/kratsisin/kraapisin sadulavöö kohalt kõhu alt ära kuivanud muda. Silmad vajusid vaikselt looja ja mõnus oli!
Hiljem veel söötsime neid, kuni kuivasid. Adeele haaras endale nii palju rohelist suhu, et mõlemalt poolt nurgast rippus kõik välja. Koplis on neil selline toitev ja mahlane rohi otsas. Reilika proovis veel Starryga kileteraapiat :D. Kohe, kui tüdruk lähenes sellega minu hobule, tegi viimane suured silmad pähe ja tagurdas oma mitu sammu. Totu! Ise on 6-aastane ja Starry alles 4-aastane, aga teine laseb endale krõbisevaid asju isegi seljale panna. Viisime hobud koplisse ning kohe läksid püherdama, õnneks aga muru peale.
Läksin tavalise bussiga Kernusse, kohale jõudes ütles Ester, et Reilika tuleb ka, aga 13:30 marsaga, mistõttu ootasin kuskil kolmveerand tundi lihtsalt kopli ääres ja jälgisin hobuseid. Tõin varustuse ka ära, kuid märkasin, et valtrapp oli puudu, ilmselt pesitses see siis veel Estri käes. Läksin teda otsima, kui Rex/Reks (ma ei tea, kuidas ta nime kirjutatakse) jooksis mulle suure hooga vastu. Mu süda pidi seisma jääma. Ta on tavaliselt ketis ja haugub - viimasel ajal siiski vähem, kui ma olen nüüd regulaarselt 3x nädalas käinud - ning näeb välja väga kuri. Ehmatust võimendas ka fakt, et ma jubedalt kardan koeri, mul on lapsepõlve trauma, seega no crit, please. Siblis mul siis jalgade juures, aga õnneks oli Ester kohe põõsa taga ning tuli ka kaema, et mis värk on, et kuidas ta välja sai. Nimelt paneb ta koera alati boksi kinni, kui ta lapsed magama lähevad. Hiljem vaatasime, et ta oli ennast ukse alt välja kaevanud, seega pani Ester ta teise boksi.
Kui Reilika jõudis, tõime hobused ära - Adeele muidugi ei andnud ennast kohe kätte ja üritas põgeneda, kuid Reilika püüdis ta kinni - puhastasime ning hakkasime sõitma. Tegime natuke soojenduseks sammu ja traavi, siis läksime maastikule. Või noh, kas seda just nii saab nimetada, sest tegemist on lihtsalt hiiglasliku põlluga, kus just sai hein tehtud.
Adeele ei tahtnud üldse minna karjast eemale ning venis nagu tatt, aga kui põllule jõudsime, siis oli tuli takus. Pidin teda kogu aeg tagasi hoidma, sest nii, kui ma näiteks kiires traavis võtsin poolistaku ja lasin kontakti lõdvemaks, hakkas tema galopitõsteid mul tegema. Aga nii mõnus oli, korra lasime Reilikaga hobustel allamäge galopis kihutada, jeebus, kuidas lendasid, pidama saime alles siis, kui jõudsime kõrge rohu juurde. Teinekordki! Tegime veel traavi ja jõudsime päris grilli juurde välja (Stiina teab). Tegime nalja, et käiks läbi ja ostaks burksi, nagu drive in'is. Pärast käisime veel kõrges rohus, kus leidsime Adeelega kolli (augu). Hiljem lõpetasime platsil. Oi, kuidas ta jooksis mul ratsmes ja otsis kontakti, galopis oli selline lõdvestus, et pidin poolistaku võtma, et anda ratset järgi. Jess! Ja täna ei ignoreerinudki mu säärt, aint 2 korda pidin stekki kasutama, mõlemale poole ühe korra. Appi kui rahul ma olen, nii õnnelik ! :)
Ma lõpetasin veel, kui Reilika viis Starry pessu, hiljem järgnesin neile. Adeele jäi juba 10 meetrit enne voolikut seisma kõrvad kikkis. Ta nimelt on meil väike veekartlik kiisu. Aga lõpuks saime puhtaks, ainuke asi, mis talle vastukarva oli, oli tagajalgade pesemine. Üks kord, kui ta tõeliselt nautis vett, oli siis, kui ma samal ajal sügasin/kratsisin/kraapisin sadulavöö kohalt kõhu alt ära kuivanud muda. Silmad vajusid vaikselt looja ja mõnus oli!
Hiljem veel söötsime neid, kuni kuivasid. Adeele haaras endale nii palju rohelist suhu, et mõlemalt poolt nurgast rippus kõik välja. Koplis on neil selline toitev ja mahlane rohi otsas. Reilika proovis veel Starryga kileteraapiat :D. Kohe, kui tüdruk lähenes sellega minu hobule, tegi viimane suured silmad pähe ja tagurdas oma mitu sammu. Totu! Ise on 6-aastane ja Starry alles 4-aastane, aga teine laseb endale krõbisevaid asju isegi seljale panna. Viisime hobud koplisse ning kohe läksid püherdama, õnneks aga muru peale.
Tessa
Järgmine kord talli kolmapäeval. Ester tegi põllul pilte ka, ma loodan, et tulid ilusad. Ahjaa, mind nii häirib, et kui ma postitusse video lisan, siis ma ei saa seda Sincerely yours crap'i kujundada nii nagu mu igal postitusel on, seega nüüd tuleb mingi väärastus sinna...
Sincerely yours,
Grete
No comments:
Post a Comment