24.07

Stiina tuli täna talli kaasa pildistama.

Koplis jooksis Adeele jälle eest ära, aga kätte sain.
Puhastamine oli meeletult raske, sest parmud lendlesid igal pool, seega taidles ta ringi. Oleks mind äärepealt tagumise kabjaga löönud, sain viimasel hetkel eest ära.

Samm oli okei, soojendavas traavis tahtis alt minema tõmmata, seega hoidsin teda põhimõtteliselt kogu aeg tagasi, mu õlavarre lihased valutasid pärast jubedalt. Ilmselgelt lõhkus see 3 päeva suure osa mu tööst ära. Tore on aga see, et jalg muudkui paraneb. Proovisin teha natuke vasakule traavi ja enam ei hoidnud jalga üldse nii jubedalt, kui varem.
Samm.
Võtsin täisistaktraavi ilma jalusteta. Üritasin teda saada paindesse ja ilusti ümber sääre, Stiina andis vahepeal trenni. Soovitas proovida sellist harjutust, et võtad looma hästi kokku, peaaegu sammule, nõuad siis painet ning pärast küsimist lased normaalses tempos edasi minna. Ütleme, et minu arust see Adeelega ei toiminud eriti. Hiljem tuli Ester piiluma hobuse jalakest ning nõustusime, et loetud päevadega on toimunud suur muutus.
Võtsin jalused tagasi, et teha galoppi. No põrutas ikka seljast küll ehk siis jooksis krampis ja kiirustas igale poole. Lõpuks sain tempo juba täiesti okeiks, aga see-eest 2 korda katsetas mind, joostes ringil õlaga välja, pärast enam ei teinud. Lõpetavas traavis tegin aga tööd lõdvestamise asemel, sest ta oli nii vastik puine, vedas kogu aeg ja ignoreeris mu märguandeid. Vasakule tegin rohkem tööd, sest ta viskas kaela nii vastikult kõveraks. Kui ta juba enam-vähem oli, üritasin veel ühe galopi tõste teha, aga kuna loomake üldse ei tahtnud joosta, oli omadega kuskil kahe allüüri vahel, ei teinud rohkem, vahetasin suuna, tegin ringikese galopis paremale ning võtsin tagasi traavi. Mõlemas suunas aga painde puuduse tõttu jooksis voldi ühe külje täiesti sirgeks ning vajus nii galopis kui ka traavis kohutavalt sisse, et pidevalt kommistas. No maadlesime ikka korralikult, lõpuks tulid mõned suhteliselt hästi välja, seega osustasin ära lõpetada. Tegelikult oli Stiina õpetustest kasu ka, panin mõned nipid kõrva taha. Aga kokkuvõttes ei olnud trenn midagi katastroofset, ent kaldun siiski arvama, et see on üks halvemaid kordi.

Tegelesime Adeelega veel mõnda aega käe kõrval ning viisime pesema. Teel sinna üritas ta mind näksata, ma olin ikka väga üllatunud sellest, sest ta pole absoluutselt sellist tüüpi hobune ega ole nii varem käitunud. Pesemisel seisis enam-vähem ühe koha peal ja oli palju rahulikum, kui esimene kord. Jalutasin teda veel natuke täku kopli juures kruusateel ning viisin koplisse ära.
Kurb, aga täna ei näinudki Stiina killerpääsukest.

Sain ilusaid pilte ka, aga arvatavasti lisan need postitusele juurde homme.

Jutt tuli lühike ja laialivalguv, sest mul pole üldse viitsimist ega motivatsiooni kirjutada. Talli aga jälle homme.

Sincerely yours,
Grete